Ilja Repin (0)

Gustav Adolfi Gümnaasium
ILJA REPIN
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2011
SISUKORD .............................................................................................. 2
1. SISSEJUHATUS ................................................................................. 3
1.1 Realism (kirjandus) ........................................................................ 3
1.2 Realism ( kunst ) ........................................................................... 3-4
1.3 Venemaa realism ............................................................................ 5
2. SISU .................................................................................................... 6
2.1 Ilja Repin ....................................................................................... 6
2.2 Elukäik ...................................................................................... 6 -7
2.3 Looming ........................................................................................ 8
2.3 Repin kirjanikuna ..................................................................... 8-10
3. PILDID ........................................................................................ 11- 12
3.1 Autoportree .................................................................................. 11
3.2 Ivan Groznõi ja ta poeg (1870–1873) .......................................... 11
3.3 Burlakid Volgal (1873) ................................................................ 11
3.4 Kunstniku tütar ............................................................................. 11
3.5 Lev Tolstoi (1891) ...................................................................... 12
3.6 Modest Mussorgski portree........................................................... 12
3.7 Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas (1891) ................ 12
3.8 Pavel Tretjakovi portree ............................................................... 12
KOKKUVÕTE ........................................................................................ 13
KASUTATUD KIRJANDUS ................................................................. 14
SISSEJUHATUS
1.1 Realism (kirjandus)
Realism tekkis 1830. aastatel. Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust.
Realism on olnud juba antiikkirjanduses renessanssi ajastul ( Boccacio , William Shakespeare ), romantikute teostes (Victor Hugo) ja klassitsistlikus kirjanduses (Molière).
Kriitilise realismi otseseks eelkäijaks võib pidada 18. sajandi valgustuslikku realismi ( Goethe , Voltaire ).
Kirjanduses kinnistus realism 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega. Läbimurde teostas Stendhal romaaniga “Punane ja must” ( 1831 ).
( http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kirjandus%29 )
1.2 Realism (kunst)
Realism on kunstistiil , mis tekkis Prantsusmaal pärast 1848. aasta revolutsiooni. Realism on kunstivool, mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist.
( http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kunst%29 )
Juhtiv koht oli maalikunstil, kõiki elu külgi püütakse kujutada võimalikult tõepäraselt. (alguse sai realistlik maali käsitluslaad maastikumaalis – nn. Barbizoni koolkonna maalijate poolt). Hakatakse kujutama raske töö tegijat,suhtudes temasse lugupidamisega .
( http://web.zone.ee/marjukodukas1/Realism.pdf )
Realismi viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni.
Realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi. Realism oli romantismi vastand. Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid selle põlastusväärse olevat ja üritasid ümbritsevat tõetruult ja ilustamata kujutada. Nendelt oodati objektiivsust. Nad maalisid seda, mida nägid. See oli akadeemilise kunsti pooldajatele vastumeelt. Nende arvates olid maalidel kujutatud asjad kunsti jaoks alaväärtuslikud ja labased (nt. Igapäevaelu, lihtrahvas, tööstusstseen).
Kaasaegsete stseenide kujutamisel hakati kasutama seni ainult ajaloomaalile omast suurt formaati. Populaarsed olid jutustava süžeega ühiskonnakriitilised maalid.
Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Tavaliselt valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid.
( http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kunst%29 )

Realismilt nõuti, et ta aitaks lahendada ühiskondlikke probleeme. Selleks pidi kunst olema võimalikult objektiivne ning andma hea ettekujutuse reaalsest elust. Realism seadis oma eesmärgiks tõsielu kujutamise. Oluline oli tõde, ilu peeti teisejärguliseks.
Realistidele oli iseloomulik huvi töö ja argielu vastu, pöörati tähelepanu halvale ja koguni vulgaarsusele inimese elus. Kunstnik pidi kujutama seda, mida ta näeb ja nii, nagu näeb, ilma ilustamata ning idealiseerimata. Seega: realistlik maalikunstnik maalis maastikumaali, olustikumaali , portreed ja natüürmorti. Uued jooned saavad kõigepealt alguse maastikumaalis, esimesi maastikumaalijaid kutsutakse Barbisoni koolkonnaks.
Nad loobusid väljamõeldud, fantastilistest ja põnevatest motiividest ja hakkasid maalima
ainult seda, mida nad enda ümber nägid. Nende meelest oli kunstis kõige tähtsam tõde, s.o objektiivse tegelikkuse asjalik ja ilustamata esitamine. Loodusest võtsid nad piltide üksikasjad, värvitoonid ja isegi kompositsiooni. Tõetruu maalikunst mõjus võõrastavalt neile, kes olid harjunud ametliku kunsti idaalmaastikega. Siiski võitsid barbisoonlased aegamööda tunnustust.
( http://www.scribd.com/doc/12413423/Kunsti-referaat )

Realismi tähe all sündis ka Eesti rahvuslik kunst. Esimese väljapaistva eesti soost kunstniku Johann Köleri töödes on realistlikke jooni.
( http://www.miksike.ee/docs/referaadid/maalikunsti_ajaloost_merle.ht m)
1.3 Venemaa realism
Venemaal tegutses Rändnäituste Ühing. Selle liikmed ehk peredvižnikud korraldasid alates 1871. aasta kevadest mitmel pool Venemaal näitusi. Viimane neljakümne kaheksast näitusest toimus aastal 1923. Nende eesmärk oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Kunstnikud kujutasid stseene rahva elust ja Venemaa ajaloost, esitasid progressiivsete kultuuritegelaste portreid, näitasid kodumaa looduse ilu. Sageli olid teosed teravalt kriitilised ja tsarismi väärnähtuste vastased. Materiaalset abi saadi P. Tretjakovilt. Peredvižnikute juht oli Ivan Kramskoi. Nende hulka kuulusid veel Makovski, Maksimov, Ðiðkin, Vassili Perov,Vassili Surikov ja Ilja Repin.
( http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kunst%29 )

Kõige ühiskonnakriitilisem oli realism Venemaal.
( http://www.miksike.ee/docs/referaadid/maalikunsti_ajaloost_merle.ht m)
Esindajad

• Ilja Repin. Burlakid Volgal. 1872
  
• Ivan Kramskoi. Lev Tolstoi portree. 1834
  
• Vassili Surikov. Bojaarinna Morozova. 1881–1887
  
• Vassili Perov. Matus. 1865
  
• Nikolai Ge
  

( http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kunst%29 )
SISU
2.1 Ilja Repin
Ilja Jefimovitš Repin (vene Илья Ефимович Репин; 5. August (vkj 24. Juuli) 1844 Tšugujev, Harkovi kubermang , Venemaa Keisririik – 29. september 1930 Kuokkala, Soome) oli vene maalikunstnik, kriitilise realismi esindaja.
2.2 Elukäik
Ilja Repin sündis Venemaa Keisririigis Harkovi kubermangus Tšugujevi nimelises väikelinnas (praegu Tšugujiv Harkivi oblastis Ukrainas) ohvitseri pojana .
19-aastasena sõitis Repin Peterburi, kus proovis sisse saada Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Esialgu tal see ei õnnestunud, kuna ta ei tundnud klassikalise joonistamise saladusi, sest enne Peterburi tulemist töötas ta kunstnike artellis, kus maalis ikoone ja restaureeris altarimaale. Ta astus erakooli, kus õpetajaks oli Nikolai Kramskoi. Viimase soovitusel võeti Repin kaks kuud hiljem kunstiakadeemiasse vabakuulajaks. Esimese kursuse lõpus sai ta maali „Eremia leinab Jeruusalemma varemetel“ eest kõrgeima hinde ja võeti vastu üliõpilaseks.
Koolis läks Repinil väga hästi ning 1872. aastal autasustati teda evangeeliumiteemalise maali „Jairuse tütre elluäratamine“ eest suure kuldmedaliga. Medaliga kaasnes õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul.
Aastal 1872 abiellus Repin Vera Aleksejevna Ševtsovaga.
1873. aastal reisis ta akadeemia stipendiaadina oma naise ja väikese tütrega mõned kuud Itaalias ning pärast seda elas ja töötas 1876. aastani Pariisis. Venemaale naasmise järel reisis ta perega Tšugujevisse, seejärel asus elama Moskvasse.
Pärast seda, kui Repin tuli 1878. aastal tagasi Peterburi, sai temast peredvižnikute juhtfiguur.
Aastal 1887 lahutas Repin oma esimesest naisest. Tema juurde jäid elama kaks vanemat tütart, Vera ja Nadja. Noorem tütar Tanja ja poeg Jura jäid emaga.
Samal aastal eemaldus Ilja Repin peredvižnikutest. 1888. aastal tuli ta küll tagasi, kuid lahkus lõplikult ühingust 1890. aastal. Ta süüdistas ühingut bürokraatias ning ei suutnud nõustuda uuendustega põhikirjas.
Alates 1893. aastast töötas Repin Peterburi Kunstiakadeemias nii professori kui ka direktorina.
Aastal 1899 abiellus Repin teist korda. Ta kolis elama naise juurde, tolleaegse Peterburi linna lähistele Kuokkalasse, mis kuulus pärast oktoobrirevolutsiooni Soome alla. Nõukogude valitsus püüdis Repini asjatult kodumaale tagasi tuua.
( http://www.wikipedia.ee/wiki/Ilja_Repin )
Repin kujundas ise oma kodu Penaty, mis asub Repinos (Vanasti tuntud soome nime Kuokkala all, 1948 nimetati kunstniku auks Repinoks).
( http://en.wikipedia.org/wiki/Repino )
Pärast 1917 Oktoobrirevolutsioon saavutas Soome iseseisvuse. Nõukogude institutsioonid kutsusid Repinit tagasi oma kodumaale, kuid ta keeldus kutsest ning ütles, et ta on liiga vana reisimiseks. Selle aja jooksul pühendas Repin palju aega religioossete teemade maalimiseks. Tema viimane maal oli rõõmus ning ülevoolav lõuend „Hopak „ ukraina rahvatantsust.
( http://en.wikipedia.org/wiki/Ilya_Repin )
Ilja Repin suri 29. septembril 1930. aastal Kuokkalas ning sinna on ta ka maetud . 1940. aastal avati Kuokkalas kunstniku kodu tema memoriaalmuuseumina.
( http://www.wikipedia.ee/wiki/Ilja_Repin )
2.3 Looming
Ilja Repin on mõjukamaid kriitilise realismi esindajaid. Tegeles olustiku -, portree- ja ajaloomaaliga.
Suure osa tema loomingust moodustavad portreed. Ta maalis peaaegu kõiki oma kaasaja progressiivseid kultuuritegelasi ja teadlasi (nt Lev Tolstoi, Nikolai Pirogov , Pavel Tretjakov, Dmitri Mendelejev , Anton Rubinstein, Mihhail Glinka , Valentin Serov jpt). Tähelepanuväärne on tema joonistatud Modest Mussorgski portree (1881). Nimelt maalis ta selle mõni päev enne helilooja surma.
Repin maalis arvukalt rahva elu kujutavaid teoseid. Tähelepanuväärseim ja kuulsaim neist on „Burlakid Volgal“.
Ilja Repini loomingus on olulisel kohal revolutsioonilise võitluse teema. Teosed „Ei oodatud“, „Koosolek“, „Sandarmite konvoi saatel“ ja „Pihist keeldumine“. Tema ajaloomaalidest on tuntuim „Ivan Groznõi ja ta poeg“.
Pariisis elades maalis ta etüüde Pariisi eeslinnadest, tänavastseene, portreesid (sealhulgas ka Ivan Turgenevi portree), kavandas ja maalis „Pariisi kohviku “.
( http://www.wikipedia.ee/wiki/Ilja_Repin )
2.3 Repin kirjanikuna
Kui Repin esmakordselt trükisõnas ilmus lugeja ette oma mälestustega, kirjutas ta peamiselt teistest. Ja alles palju hiljem, sõprade pealekäimisel, kirjutas ta ka endast. Ta kirjutas ühele Moskva ajakirjale artikli, mille esialgne pealkiri oli „Minu maali „Burlakid Volgal“ sünniloost“. Ka selles kirjutises jäi esiplaanile teine isik – tuntud maastikumaalija F. Vassiljev , kellele oli pühendatud peaaegu pool artiklit.
Õpetlik on selle suure meistri haruldane võime unustada iseennast, ja otsekui lahti öeldes oma eluloost, vaimustada teiste loomingust, teiste talendist. Samasugust vastumeelsust endast rääkimisel avaldas ta ka „ Kauge , kuid lähedase“ teiste uute peatükkide kirjutamisel . Kuid oma austust võõra talendi üle ei väljendanud ta mitte ainult tavalise vaimustushüüdega. Meeneutades üht või teist oma kaasegseist, elas Repin otsekui igaühega neist uuesti kaasa kogu tema elu. Läbides algusest lõpuni teise loomingulise tee kõik etapid koos kõigi õnnestumiste, meelehärmi ja raskustega, on need mälestused väga lähedased belletristikale, meenutavad novelle , milles on seos, lõpplahendus ja puhtbelletristlik süžeeline kude. Nii oskas ta loobuda oma eluloo kirjeldamisest ja läbi elada võõra eluloo kui enda oma. Selles seisnebki Repini romaanide üks omapära.
Need on belltristlikud eelkõige sellepärast, et peakangelaste elulugu on antud elava arengu dünaamikas, küpsuse ja kasvu protsessis.
Teine omapära esineb sündmustiku dramatiseerimises. Kirjeldades ükskõik millist episoodi, annab Repin sellele kirgliku emotsionaalsuse, lavalisuse. Ent ta ei näinud vaeva sellega, see kukkus välja iseenesest.
Muidugi, Repin memuaaride kirjutajanu poleks iialgi saavutanud seda elavat ilukirjanduslikku vormi, kui ta poleks olnud tugev dialoogi meisterlikus valdamises. Tema teoses on terase ja tähelepaneliku pilgu kõrval tunda ka teravat kõrva. See on balletristi kõrv. Erksalt haaras see inimkõne mitmekesisemaid intonatsioone. Kõik, keda Repin oma raamatus kujutab, kas Volga kalureid, Tšugujevi elanikke, Kunstide Akadeemia üliõpilasi või siis Turgenevit, Stassovit, Garšinit, Kramskoid, Semiradskit ja Lev Tolstoid, – kõik kõnelevad tema teose lehekülgedel palju ja meelsasti ning igaüht neist on Repin iseloomustanud neile omase kõneviisiga.
Enne oma mälestuste kirjutamist ükskõik kellest, jutustas Repin neist mitmele inimesele, kusjuures iga meenutavat kuju mängis ta nagu näitleja laval, s. t. imiteeris tema häält, matkis tema liigutusi ja näoilmet. Tema poolt öeldu ja kirjeldatu vahel on ulatuslik side. Paljud tema novellistidest, enne kui ta suvatses neid kirja panna, olid juba suusõnaliselt täiesti valmis. Paljud tema memuaaride leheküljed olid mõeldud ettelugemiseks, ja kui ta neid kirjutas, kuulis ta selgelt, kuidas kõlab tema kui autori hääl. See määraski ära tema stiili. Ta tundis suurepäraselt rahvakõnet ning säilitas kogu eluaeg mälus palju vene ja ukraina talupoegade tabavaid väljendusi, mida ta oli kuulnud lapsepõlves ja samuti siis, kui rändas mööda Volga- ja Dnepri-äärseid külasid.
Tema keel on suurepärane – plastiline, värske, väljendusrikas ja omapärane. Mitte alati ei alistu see keel surnud grammatikareeglitele, kuid on alati elav ja varjundirikas. See on selline keel, mis tavaliselt kutsub esile andetute toimetajate meelepaha, kes tahavad, et teos oleks kirjutatud hingetult, värvitult ja poleeritult.
Ega siis Repin asjata olnud nii vaimustatud Gogoli keelest ja olnud päri Majakovski novaatorliku keelega. Kuni vanaduspäevini vihkas ta triviaalselt sileda „literatuurse“ stiili puisust ja kahvatust.
Ise eelistas ta kirjutada „barbaalselt metsikult“, „sküütlikult“, ega püüdnud kunagi saavutada nõndanimetatud „head stiili“. On iseloomulik, et seal, kus Repinil ilmneb „hea stiil“, langeb tema kirjanduslik andekus . Oma „barbaarse stiiliga“ oskas ta väljendendada selliseid peeni mõtteid ja tundeid, et kohati võiksid talle kadedad olla isegi professionalsed sõnameistrid.
Repini realism kirjanduses, samuti kui maalikunstiski , oli innukas ja kirglik ega kaldunud kunagi välisnähtuste naturalistliku kopeerimiseni.
Repinil-kirjanikul oli samasuguse ereda temperamendiga realistlik stiil nagu seda oli Repinil-maalikunstnikul.
Igaüks, kes hakkab lugema Repini teost „Kauge, kuid lähedane“, veendub juba esimestest lehekülgedest peale, et sellel suurel maalikunsti suurmeistril oli erakordne kirjanduslik anne. Peamiselt belletristi anne. Sealjuures aga, nii kummaline kui see ka ei oleks, ei tunnistanud enamik tolleaegsete ajalehtede ja ajakirjade retsensente ja kriitikud Repini kui kirjaniku annet. Peaaegu iga tema esinemist trükis võtsid nad vastu üksmeelse laimuga, kusjuures selles laimus ühinesid liberaalid reaktsiooniliste väljaannete esindajatega. Need aastakümnete kestel püsinud kriitikute ja kunstnikkonna kinnitused selle kohta, et Repin olevat oskamatu ja nõrk kirjanik, näivad igale kaasaegsele lugejale otse kohutavatena.
Pärast seitsmekümne aasta möödmumist, mil ühes Peterburi ajakirjas ilmus Repini esimene kirjanduslik teos, saame õiglaselt hinnata tema suurt kirjandsulikku talenti.
(Kornel Tšukovski eessõna venekeelsele väljaandele lühendatud kujul,
Ilja Repin, 1963, „Kauge, kuid lähedane“, Tallinn, trükikoda „Ühiselu“ )
PILDID
3.2 Ivan Groznõi ja ta poeg (1870–1873)
3.1 Autoportree
3.3 Burlakid Volgal (1873) 3.4 Kunstniku tütar
PILDID
. 3.6 Modest Mussorgski portre
3.5 Lev Tolstoi (1891)
3.7 Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas (1891)
3.8 Pavel Tretjakovi portree
KOKKUVÕTE
Ilja Repin on tuntud vene maalikunstnik ning kriitilise realismi esindaja. Ta on on Vene maalikunsti sümbol. Repini mahlaka pintsli all saavad elavaks 19. sajandi vene avar vaim ja vaimu suurus. Repini maalides on kirge elu järele, elu armastust, mis tänasel päeval on taandunud suhteliselt teisejärguliseks väärtuseks. On mõistetav, et kümnetest vene kunsti staaridest on just Repin valitud sisse juhatama teed vene hinge sügavustesse. Repin kuulub nende nimede hulka, mis jäävad elama Vene kultuuriloos igavesti . Oma elu jooksul on Repin loonud sellise hulga maale, portreid ja joonistusi, et tundub ebatõenäolisena, kuidas võiks üksainus inimene jätta endast maha nii rikkaliku kunstipärandi. Juba mitu põlvkonda inimesi peab seda pärandit omaks, vaatab Repini maale, õpib Repinilt, tutvub ajastuga, milles ta elas, ja tunnetab seda ajastut sellisena, nagu teda nägi kunstniku silm. Referaati tehes tuli mulle suureks üllatuseks, et Repin ei olnud ainult imeline kunstnik, vaid ka kirjanik. Lugedes raamatu „Kauge,kui lähedane“ Kornel Tšukovski kirjutatud eesõna, tuli isegi mul soov Repini kirjutatud autobiograafiat lugeda.
KASUTATUD KIRJANDUS

Ilja Repin, 1963, „Kauge, kuid lähedane“, Tallinn, trükikoda „Ühiselu“
http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kirjandus%29
http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kunst%29
http://web.zone.ee/marjukodukas1/Realism.pdf
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/maalikunsti_ajaloost_merle.ht m
http://www.scribd.com/doc/12413423/Kunsti-referaat
http://en.wikipedia.org/wiki/Ilya_Repin
http://en.wikipedia.org/wiki/Repino
http://www.wikipedia.ee/wiki/Ilja_Repin