Iseseisev töö
Koostaja: Kristina Tepper
2011
Ilja Jefimovits Repin sündis 5. augustil
1844 Venemaa Keisririigis Harkovi
kubermangus Tsugujevi nimelises
väikelinnas ohvitseri pojana.
Joonistamis ande avastas ta juba
varakult ja sai abi kohalikelt kunstnikelt.
19aastasena sõitis Repin Peterburi,
kus proovis sisse saada Peterburi
Kunstide Akadeemiasse. Aga see katse ei
toonud talle edu kuna ta ei tundnud
klassikalise joonistamise saladusi.
Seega ta asus erakooli, kus oli
õpetajaks Nikolai Kramskoi.
Kramskoi soovitusel võeti Repin kaks
kuud hiljem kunstiakadeemiasse
vabakuulajaks.
Esimese kursuse lõpus sai ta maali
"Eremia leinab Jeruusalemma varemetel"
eest kõrgeima hinde ja võeti vastu
üliõpilaseks.
Koolis läks Repinil väga hästi ning 1872.
aastal autasustati teda
Gustav Adolfi Gümnaasium ILJA REPIN Referaat Juhendaja: Tallinn 2011 SISUKORD .............................................................................................. 2 1. SISSEJUHATUS ................................................................................. 3 1
1 Modernistlik ja postmodernistlik kunstimudel. Ajaline raamistus. Väärtushinnangute, teoreetilise aluse ja terminite muutumine. Modernistlik kunst loodi urbaniseerumise ja industrialiseerumise (moderniseerumise) tingimustes ning see põhines enamasti klassika kui eelkäija ja varasemate stiilide eemaletõukamisel ja hõlmas ajavahemikku ca 1870ndatest kuni 1950ndate lõpuni. Modernism tähendab kõige laiemas mõttes Lääne kultuuri iseloomustusi 19. sajandi keskpaigast kuni ca 20. sajandi keskpaigani, hõlmates selle arengu laiu majanduslikke, tehnoloogilisi, poliitilisi tendentse ning suhtumiste paketti. Modernistliku kunsti ajalugu võib hakata „arvutama“ impressionistidest, kes tõid maalikunsti kaasaegse moodsa tehnoloogia – fotograafia – mõjutusi. Modernism - kõrgkunsti modernne traditsioon, mis vastandub mitte ainult klassikalisele, akademistlikule, konservatiivsele kunstitüübile, vaid ka populaar- või massikultuurile. Rõhutatakse kõrgkunsti rahvusvaheli
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Ajalugu kui konstruktsioon Ajalootekstid ei ole midagi enesestmõistetavat ega ka objektiivset. Millest tuleneb väide, et ajalugu on konstruktsioon, kellegi poolt ülesehitatud käsitlusviis? Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad. 1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus 2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms. 3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/propaganda, avalik või salajane okupatsioon / kolonialiseerimine kuidas on kasulik ajalugu näidata, millest kasulik vaikida => kes tellib "muusika" ja kes maksab? St millegi õigustamine.) 4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või tead
Kõik kommentaarid