aeg antud pisaraid pühkida. Aeg seatud elada, aeg seatud surra, KEVAD JA SÜGIS aeg musta mulla all magada. Sina oled kevade mureta laps -- Kuid mis on nooruse aeg ? kevad ise sa oled. Mina olen tumeda sügise poeg -- Ei ole see paastuda, ei ole see paluda, sügis ise ma olen. ei vaimu närides närtsida : see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda -- Kuid mina ihkan kevade järele. ja armsa kaela ümber hakata. Sirutan vastu sull' käed. Kevad ! -- ei ära sa põgenegi, LÕPP JA ALGUS vaid minu hõlma sa vaod. Kevad ja sügis -- suudelgem : Kas tunnete : väriseb maa ! suvi me suudlustest sünnib. Kas kuulete : kisendab veri ! Nüüd tuleb kas ei või jaa ! Nüüd on kallastest tõusnud meri. Olge valmis !
Sonett 134: Ma ei leia rahu ja siiski ka ei sõdi ja ma kardan ja loodan ja põlen ja olen jää ja lendan taeva kohal ja kukun maapinnale ja haaran mittemillegi järele ja emban tervet maailma Mind hoiab kütkeis tema, kes ei vangista mind ega lase mul minna ega hoia mind endale ega lase silmust lahti ja armastus ei hävita mind ega lase mind vabaks soovib, et ma ei elaks, aga tõket ei eemalda Silmadeta näen ja keeletult nutan ja ihkan hävingut ja siiski anun abi ja vihkan ennast ja armastan teist Toitun kurbusest, naerdes nutan elu ja surm on mulle võrdselt ebameeldivad ja selles olukorras olen ma Teie pärast, naine Sonetis,, Sonett 134,, seal esinem riimiskeem. Sonett räägib armastusest. Armastusest naise vastu, kes tema tunnetele ei vasta. Nagu ka öeldakse:,,Ise ei taha ja teistele ka ei anna.´´ Ning mees kannatab sellepärast.
("Noored sepad" R. Tobia ning "Oma saar" J. Simmi viisistusel jt. ,,Aeg juua joobunuks armastusest" Mina mõistan seda luuletustnii, et Ta on justkui armastanud noort neidu, kes polnud veel naine. Nüüd kui naine on küps, ei pea ta end enam tagasi hoidma. ,,Näe, küpsed viinamarjad ju. Küll oled keeland end ammus a´ast." Neid küpseid viinamarju on maailm täis, kuid tema süda ihkab ainult üht. Ka hing on kaua Teda taga nutnud. ,,Maailm on ilusaid naisi täis, Kuid üks on, keda ihkan ma." Ning lõpuks on kätte jõudnud päev, mil kõik takistused on põgenenud ta teelt. On aeg, mil saab juua joobunuks end armastusest! ,,Mehed" Luuletus räägib sellest, et mehed on vaprad, tugevad ning oma tõekspidamistele alati truud. ,,.. mehi ei kohuta surm ega haud." ,,.. kindlad on mehed aatele truud." ,,.. mehed seisavad kui sein." ,,Elu tuli" Elu tuli võib olla helde ja hea, aga samal ajal ka kõrvetav ning tuua valu ja kurbust. ,,Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
allub mulle" Rome jumaldab oma mustasabaga lammast päevani mil nad Joosepiga lähevad metsa vaatama kitsede pulmi. Metsas olles märkab üks sokk neid ning mõlemad poisid panevad erisuundades jooksu. Kui Romeo seisma jääb märkab ta imeilusat kitse. Tsitaat raamatust: ""Suur jumal!" Hüüdis Romeo." See ajab päris lolliks! Ma olen segi! See kits on röövinud mult viimse mõistuse! Vaid teda ihkan! Tahan olla sinu kallim! Ma lasen käpuli! Saa minu käskijaks! Kuis võisin üldse lammast armastada varem! Mis labasus, paks vill ja rasvased reied! Siin seisab minu hinge kuninganna! Ma hakkan hüüdma Juliaks sind, ilus kits." Rome veedab selle öö koos metskitsega. Hommikul koju minnes sõimab isa tal näo täis ja keelab kitsega uuesti kohtuda. Selle peale jookseb Romeo metsa tagasi. Täpslet sama moodi käitub ka Julia (metskitse) isa ning Julia
aeg antud pisaraid pühkida. kevad ise sa oled. Nüüd on kallastest tõusnud Aeg seatud elada, aeg seatud Mina olen tumeda sügise poeg meri. surra, -- Olge valmis ! aeg musta mulla all magada. sügis ise ma olen. Me seisame kahe riigi väraval : Kuid mis on nooruse aeg ? Kuid mina ihkan kevade järele. see üks on pimedus ja teine Sirutan vastu sull' käed. valgus. Ei ole see paastuda, ei ole see Kevad ! -- ei ära sa põgenegi, Me, noored, ootame pilgul paluda, vaid minu hõlma sa vaod. säraval : ei vaimu närides närtsida : Kevad ja sügis -- suudelgem :
,,Elu ja tuli" 1905 1. Luuletus ,,Aeg juua joobunuks armastusest" Mina mõistan seda luuletustnii, et Ta on justkui armastanud noort neidu, kes polnud veel naine. Nüüd kui naine on küps, ei pea ta end enam tagasi hoidma. ,,Näe, küpsed viinamarjad ju. Küll oled keeland end ammus a´ast." Neid küpseid viinamarju on maailm täis, kuid tema süda ihkab ainult üht. Ka hing on kaua Teda taga nutnud. ,,Maailm on ilusaid naisi täis, Kuid üks on, keda ihkan ma." Ning lõpuks on kätte jõudnud päev, mil kõik takistused on põgenenud ta teelt. On aeg, mil saab juua joobunuks end armastusest! 2. Luuletus ,,Mehed" Luuletus räägib sellest, et mehed on vaprad, tugevad ning oma tõekspidamistele alati truud. ,,.. mehi ei kohuta surm ega haud." ,,.. kindlad on mehed aatele truud." ,,.. mehed seisavad kui sein." 3. Luuletus ,,Elu tuli" Elu tuli võib olla helde ja hea, aga samal ajal ka kõrvetav ning tuua valu ja kurbust.
Faust on väga tark mees, kes on õppinud paljusid teadusi: mõtte-, arsti- ja õigusteadust. Ta ei hinda oma teadmisi. Ta on depressioonis. Faust oli ka Vana ja Uut seadust uurinud ning ta soovis parandada inimeste olukorda maailmas, ent mida rohkem ta õppis, seda kindlamaks kasvas teadmine, et ta ei suuda midagi olulist korda saata. Tal oli nii magistri- kui ka doktorikraad, kuid sellest hoolimata ei suutnud ta leida rahu või tunda elust rõõmu. ,,Ma vihkan elu, ihkan hauaund" ütleb Faust. Nii nagu Faust oli ka ta isa olnud hästi tuntud arst, kes võitles isegi katkuga. Rahvas imetles ja austas Fausti, kuid Faust ei olnud nende kiidu avalduste üle kaugeltki õnnelik. Tal oli kõrge positsioon ühiskonnas. Kuid ikkagi ei olnud Faust oma eluga rahul, sest ta arvas, et tema teadmised ei aita inimsood. Fausti võib pidada kartmatuks meheks, kuna ta julgeb sõlmida lepingu kuradiga ning
ajalugu Õpilane: Reelika Saar Klass: 12 c Sissejuhatus Valisin Modest Mussorgski, kuna põhikoolist mäletasin, et ta oli erilise mõttemaailmaga helilooja, kes oleks võinud elada head mõisniku elu, kuid soovis teisiti. ,,Mitte lihtsalt tutvuda, vaid vennastuda ihkan rahvaga: kohutavalt suur soov, aga kui hea see oleks..." (Modest Mussorgski) Modest Mussorgski sündis 1839. aastal ning suri 1881. aastal. Modest oli alguses silmapaistev ohvitser. Ta loobus oma paljulubavast karjäärist(jäi ametnikuks) ning siis ka päranduseks saadud valdustest. Loovutas need vennale tingimusega, et endised pärisorjad saaksid maa ilma väljaostumaksuta endale. Ta mõistis, et mõisnike reform riisus talupoegi. Ta ei kartnud enda vaesust
Sündis 2.jaanuaril 1890 Viljandis talusulase pojana, Heime vallas. Ta õppis Reola vallakoolis ja Ropka ministeeriumikoolis. Hakkas pärast algkooliõpetaja kutseeksami lõpetamist vallakooli õpetajaks. Tartu ülikoolis tudeeris klassikalist filosooofiat. Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Ta oli Korp,Sakala liige. 1944 põgenes ta Saksamaale, sealt 1949. aastal USA-sse. Suri 3.aprillil 1951 Long Islandil, New Yorgis. Kui kuurdub armulill Ma ihkan kurba vaikust oma rinnan kanda suus suruden su käel, helluden su ette. ning tunda hämarust kui vesimusta siidi, Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi, end õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina, Visnapuu 2003:12 Ühele naisele 1
Aga alati ei jõua ju! Peale 10 tunnist tööpäeva tahaks nagu vähem mõelda ja lihtsalt mõnusalt olla! Võrreldes kogu eelneva eluga on elatustase kõvasti tõusnud. Tol ajal tundus tass teed kohvikus üüratu priiskamisena ja liha toit oli ainus koht kust kokku hoida. Nüüd ei osta enam kõige odavamaid makarone. Elame remontimata korteris ja seegi pole oma vaid üüritud. Lihtsalt pole enam seda kindlat teadmist, et mul üldse raha pole. Nüüd tundub veel kohati rohkemgi puudu. Ihkan mõnd uut mööblieset ja kardinaid ja laminaatpõrandat.... Küsimust ajendas püstitama mõte jõukamatest tuttavatest. Muidu tore pereema aga kui kurdab, et kõik on nii kallis ja raha ei jätku. Kellel siis jagub kõige jaoks? Mulle sobivad veel esialgu vanad sõbrad paremini, kelle võimalused on väiksemad. Sõpru ei oma ja külas ei käi, aga arvan nii: See võib tekitada probleeme, kui ühele on silmas pind teisel palk...kõik sõltub
, 81. ja 189. sonett). Tõlkinud Ülar Ploom Sonett 134: Ma ei leia rahu ja siiski ka ei sõdi ja ma kardan ja loodan ja põlen ja olen jää ja lendan taeva kohal ja kukun maapinnale ja haaran mittemillegi järele ja emban tervet maailma Mind hoiab kütkeis tema, kes ei vangista mind ega lase mul minna ega hoia mind endale ega lase silmust lahti ja armastus ei hävita mind ega lase mind vabaks soovib, et ma ei elaks, aga tõket ei eemalda Silmadeta näen ja keeletult nutan ja ihkan hävingut ja siiski anun abi ja vihkan ennast ja armastan teist Toitun kurbusest, naerdes nutan elu ja surm on mulle võrdselt ebameeldivad ja selles olukorras olen ma Teie pärast, naine
tigedaks Tagajärg: Lenski kutsus Onegini Duellile Lahendus: Viia läbi duell nagu algselt probleem lahendati, istuda maha ning lahendada probleem rahumeelselt. Cinquain Jevgeni Onegin Sarmikas valvas Kirjutamine tantsimine elamine Võrgutas naisi oma sarmiga Rahutu hing Kiri Kallis Tatjana Olen sinu naabripoiss ja laululind, salamisi ihkan mina sind. Miks oled sa Oneginiga, kuigi ta näeb välja nagu siga. Ma oleks sulle parem mees, ja luban, et üle ma ei keeks, ning vaikselt hellalt hoiaks sind, sest ma ju armastan sind. Sul ammu olen öelnud ma kuid kunagi ei kuula sa. Põgeneme ära siit, ma näitan sulle õiget viit, ning kahetsema sa ei peaks ja hiljem seda lugema ka veaks. Ma näitaks sulle merd ja maid kuni lõpuks mõtleksid sa mulle vaid,
kui oleks see me viimne jumalaga jätt." Visnapuu muidu kurblikke luuletusi täiendasid teosed ajast, mil tema armastatud naine Ing veel elas. Autor pühendas talle mitmeid värsiridu. Ing tõi Visnapuu ellu värve ja valgust, justkui oleks mehe maailm enne naise saabumist ilma igasuguste toonideta olnud. Pimeduses tekib uus lootuskiir: ,,Ning öö on kuldne kauge ring, /mis laotusen veerleb vaid. / Päev ainult paistab, paistab maid. / Sind armastan, sind ihkan, Ing!" Lootus kasvab reaalsuseks ja Visnapuu loomingusse lisandub aina rohkem sügavamõttelisi armastusridu, mille kaudu väljendab autor oma tunnete tõelisust Ingile. Õnnelik mees väidab pärast mitmeid armumisi, valusaid lahkuminekuid ning kaotusi, et ,,nii saanud aastaist nende viimne ring sest naine minule, kel nimeks Ing."- ta on lõpetanud oma otsingud, sest leidis endale parima. Under aga pidas armumist ja armastust igapäevaseks elu osaks, mis kunagi tulemata ei jää
kogemuse kaudu. Tee tõeni ei ole tema jaoks kerge.) Puudel ilmutab end Mefistona. - Mefistoteles meelitab Fausti sõlmima lepingut tema juhib Fausti läbi elukõiksuse ja saab Fausti hinge teispoolsuses, kui Faust on leidnud, selle, mille juurde ta kindlalt jääb ja enam rohkemat ei ihka ja hüüab: "Oh ilus hetk, oh viibi veel!"(lk 47) Faust soovib saada osa elu täiuslikkusest- " Ma ihkan meeltemöllu, virgutavat raevu, valusat naudingut ja armuvaevu.... Kõik, mis on osaks saanud inimsoole, nüüd minu põue põletama tulgu, et heast ja halvast osa saaks mu vaim......" (lk 49) . Faust kõhkleb enne teeleminekut. Mefisto julgustab: " Tea, kui sa enda silmas maksad, ka elus läbi lüüa jaksad " lk 56 Algab Fausti "proovilepanek" Mefistotelese poolt. "Fausti" üldine ülesehitus meenutab Dante "Jumalikku komöödiat". Ent kui Dante on põrgus
ühtegi joont oma poolt pole sel, sinu saatja on see vaid ning seks jääb siit lahkudes ka, kui lahkuda suudad Narkissos teab, et allika veepeeglist vastu vaatav poiss on tema ise: Näen iseend! Aru sain mina sest, ei tüssa mu pilk mind: endale kuulub mu kirg, ise leeke ma läidan ja lõkkan. Kuis pean toimuma siis? Olen kumb kas nõudja või nõutu? Kuid mida nõuda mul on? Mind vaeseks teeb minu rikkus: endas mus on, mida ihkan. Oh kui saaks välja ma endast! Tõlge annab suurepäraselt edasi Narkissose valu ja meeleheidet. Armastus iseenda vastu ei ole õige armastus: see ei saa pakkuda küllastumust ning nõnda ei ole võimalik sellest vabaks pääseda. See ei saa olla vastastikune ega mõlemapoolne ning selles ei jagata ega rõõmustata. Tegemist on situatsiooniga, kus keegi peab kas ise kerjama või 6 on kerjamise sihtmärgiks
Ma olen jõvvetu, ma olen orb ja õitsmine mind võtab tappa. Kõik korraga, sirel ja toom. Käin kun, pää täis mul õunapuie lund. Sind igatsen, sind ooten ei saa und, tuul mett on täis, sirel ja toom. Ma paindun, murdun kummargille kui roosast õitsemisest raske oks. Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks, et paindun, murdun kummargille. Ning öö on kuldne kauge ring, mis laotusen veerleb vaid. Päev ainult paistab, paistab maid. Sind armastan, sind ihkan Ing! Ja õitsmine mind võtab tappa, üks meri üle mu, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb, ning õitsmine mind võtab tappa. Viies kiri Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle, otspoolid purpurist koet hakan on tantsitama, lõime kullased vihid vilavad sugadelle. Pilved valgetel süstadel kangaid läin laotama: rohelist lillaga, kollast ja sinist punasega maale ja merele, metsa ja nurmele saotama.
,,Jah, laps see lillekõne on taevast antud märk. Ta armastab!" Aiamajake Margareta ja Faust on meeletult armunud. Margareta peitub, Faust võtab ta oma käte vahele ja suudleb teda. Margareta ütleb, et armastab Fausti. Mets ja koobas Faust ei ole rahul , tunneb et liigub ihast ihasse, tahab et Grete allutaks end temale. Teda ei rahulda väikene armulugu. ,,Ta leeki õhutab, et lõõmaks ihas põu selle kauni kuju järele. Nii ihaldusest tuigun naudinguisse ja naudinguis ma ihkan ihaldust." Gretcheni tuba 1.Millest laulab Gretchen? Gretchen laulab oma armastusest ja kuidas ta tahaks koguaeg Faustiga olla. Ta on armuvalus kuna Faust ei ole pidevalt temaga. ,,Mis mõtlen, ei mõista, mis teen, ei tea." ,,Kus istun või astun, ta meeles on mul." Marta aed 1.Kuidas areneb suhe? Margareta räägib, et Mefistofeles hirmutab teda, tundub talle mingi halva isikuna. ,,Ta pilk toob kananaha selga. Ei ole eladeski veel mulle keegi olnud nii vastumeelt."
juhul, kui Faust ütleb: ,,Oh, viibi veel, nii ilus sa!". Faust ütleb: ,,Kui rahulduses heidan puhkevoodi, siis olgu lõpp mu teel. Kui saad mu silmi katta kaega, et mõnuga mind maitsvat näed, mis elu pakub täie väega, siis võitnud on su võluväed, kas veame kihla?" Ta ei kahtle lepingu sõlmimises, sest ihkab väga midagi värsket kogeda. Ta tahab jõuda teadmisteni füüsilise kogemuse, emotsioonide kaudu. Faust ütleb kuradile: ,,Ma ihkan meeltemöllu, värsket raevu, valusat naudingut ja armuvaevu. Mu rind, mis püüdis teadmislätte poole, nüüd enam mingi piina ees ei sulgu, ja kõik, mis jagatud on inimsoole, nüüd minu põue põletama tulgu." 1.4. Kui Mefisto Faustile tehingut pakub, siis Faust kahtleb kuradis, sest kogu inimkonna naudingud ei saa lõpetada tema kahtlusi ega rahuldada vajadusi. Oma senisest elust pole ta aga ka naudingut leidnud, midagi on ikka puudu. Ta ei karda midagi kaotada,
28-31) · Sõimas oma naist pidevalt, vahel ka peksis (lk.143) Andrese Monoloog: Võidelda või mitte võidelda selles seisneb dilemma Mis oleks üllam südames taluda See alandus, mille kaotus tooks, või, tõstes kilbile elu, viimne uni vastu võtta? heidelda, võidelda muud midagi, sest nõnda pääseteed otsides kaoks sarvik, põrgu, ja juudas kes meie üle võimust tahavad võtta. Siis tuleks paradiis, mida igavesti ihkan! Vabadus... ELU Jah elu... Ent mis on ta hind? Põlvkondade ja inimtüüpide vahelised erimeelsused: Suhted vanade ja noorte, naabrite ja võõraste vahel on läbi aegade olnud aluseks nii filosoofilistele arutlustele kui ka proosateostele, mis püüavad kirjeldada elu, nii nagu see tegelikult on. Probleemidest eri generatsioonide ja inimtüüpide vahel ei ole saanud ei üle ega ümber ka A.H. Tammsaare oma suurteoses "Tõde ja õigus".
10. Lisad 10.1. Luuletus Tõrust mullas tõuseb tamm- puu, mis kõigist tugevam. Nii väeti on ta alguses kui pajuvits või habras haab, kuid niiskuses ja valguses tast võimas vägilane saab. See elus tõru, mis sul peoas, on looduses ju imeteos... 24 10.2 Luuletus Leili Andre *** Sina, kaunis tammekene! Tahan olla kui su oksad, mis ei paindu ega murdu, murdu ei tuulte tusatujul, vihurite veeretusel. Ihkan olla kui su lehed, mida sügisvihm ei võta, rahehood ei oksi rapsa. Soovin olla kui su juured- sügavalt ja kindlalt mullas. Tahan tõruna veereda. Tahan tammeks sirguda! 25 10.3 Tamme-Lauri tamm 26
28-31) · Sõimas oma naist pidevalt, vahel ka peksis (lk.143) Andrese Monoloog Võidelda või mitte võidelda selles seisneb dilemma Mis oleks üllam südames taluda See alandus, mille kaotus tooks, või, tõstes kilbile elu, viimne uni vastu võtta? heidelda, võidelda muud midagi, sest nõnda pääseteed otsides kaoks sarvik, põrgu, ja juudas kes meie üle võimust thavad võtta. Siis tuleks paradiis, mida igavesti ihkan! Vabadus... ELU Jah elu... Ent mis on ta hind? "Tõde ja õigus" 1)Hundipalu Tiit- oli Indreku ristiisa ning talupere mees Mari- oli Andrese teine naine, kellele ta kinkis ta oma talu.Mari oli väga hoolitsev ja tark. Taar- oli rätsep, a oli isamaaline ideaal ,kes mõtles ainult raha peale! Kassioru Jaska- oli rikas talumees, kahjuks ta lapsed said surma. Lambasihver- niimoodi kutsuti Pearu naist, kes põgenes kodunt! 2) A.H
väga hoolikalt lahus hoida, selleks et ta tajuks ise oma loomust võimalikult selgelt ja täpselt. Ent mis ma niisiis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Teadagi kahtlev, jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, ning ka kujutlev ja aistiv. Seda on tõepoolest palju, kui need kõik minu juurde kuuluvad. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas siis pole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma aga siiski midagi mõistan, kes ma jaatan, et see üks on tõde, teisi eitan, ihkan rohkem teada, ei taha petetud saada, paljut kujutlen, ehkki vastu tahtmist, täheldan paljut, mis tuleb justkui meeltest? Kas on neis midagi, mis pole samavõrd tõde kui minu olemasolu, isegi kui alati magaksin, isegi kui see, kes mu loonud on, pilkaks mind nagu suudab? Mis nendest on mu mõtlemisest erinev? Millise kohta nendest võiks öelda, et ta on minust eraldi? See, et ma olen olemas, kes ma kahtlen, kes ma mõistan, kes ma
POLONIUS: Eks ole! Kinnitan, mu käskija et nii mu hing kui kohus pühendet on Jumalal ja lahkel kuningal. Ja tundub mul - vi nupp mul kavalust ei võta enam kinni iga naks nii nagu varemalt - et käes mul on see pärispõhjus, miks on Hamlet hull. KUNINGAS: Oo, räägi sellest, sellest ihkan kuulda. POLONIUS: Te võtke enne ette meie saadik, las minu uudis siiski jääb desserdiks. Polonius lahkub. KUNINGAS: Ta ütleb, kallis Gertrud, käes tal et on kurja juur, miks hull on sinu poeg. KUNINGANNA: Ma kardan, phjust muud siin pole kui ta isa surm ja meie kiire pulm. Polonius juhatab sisse Corneliuse ja tema abikaasa. KUNINGAS: Noh, küll talt välja pigistame kõik
Sind huvitavad teised, sinu ego on nii laes, et sa oled see boss, kellega peab arvestama pidevalt. Ma võin sind igatsusega vaadata, aga mind see ei aita, sest nii või naa, teed sa mulle haiget. · Ma ootan et kätte jõuaks päev kui ma löön selja sirgu ja võin su juurest minema kõndida ja öelda sulle sama ükskõikselt nagu sina mulle sa ei tähenda minu jaoks enam midagi · Mind Ei saa iseloomustada vaid ühe sõnaga. Mind ei saa omada, sest ma ihkan vabadust. Ma igatsen kedagi, kes mul alati olemas oleks. Mulle meeldivad tähed, kuu, öö ja lõputu silmapiir. Armastan inimesi, kes ka mind armastavad. Ma võin olla miski, mida kuskil mujal ei ole. Ma võin olla keegi, keda kunagi ei eksisteeri. Ma andestan, kuid mitte kunagi ma ei unusta. Tee mulle üks kord haiget ja miski pole enam endine. Tihtipeale olen jonnakas, kiuslik ja minuga on raske, kuid see olen siiski mina. Ma võin olla su parim
päevasündmuste ja läbielatu (mõtete, tunnete jms) kohta. Päevikuvormi kasutatakse ka ilukirjanduslikus proosas, näiteks Juhan Smuuli (19221971) Antarktika-reisi päevik "Jäine raamat" (1959). pöördsonett vt sonett. pöördumine stilistiline võte. Kirjaniku pöördumine lugeja, teose kangelase, mõne elusa või elutu objekti poole. Näiteks: Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles, muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada. (Friedrich Reinhold Kreutzwald.) pööre vt süzee. pühendus teose alguses olev lühike tekst, mis ütleb, kelle või mille mälestusele on teos pühendatud.Näiteks: Mart Laar, Lauri Vahtre, Heiki Valk. Kodu lugu I : Pühendatud vägivalla ohvri sõbra ja mõttekaaslase Tauno Pukk'i mälestusele. või Ramón Gómes de la Serna. El Greco: Tõenduseks oma kirglikust poolehoiust olgu need El Creco altarid pühendatud aulikule senjoora Elena Sansinena de
ka on ta kirjutanud mõningaid lastenäidendeid. Lisaks on temalt ilmunud ka rida poeeme, mille kvaliteet samuti ei küündi luuleni. Neisse on tihti sisse kirjutatud Piibli teemad. Visnapuu luule on kaheti mõistetav. Mõned luuletused on väga sünged, teised jälle väga helged ja leebed. Isamaaluule on kas vihane või sünge. Teemad seinast seina. väga südamlik armastusluule Ingile. Kui kuurdub armulill Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi, End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi 25 Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina,
.. nagu oleks haigus keha vallutanud... Sometimes I miss you so much, I just want to rip you out of my dreams and hug you! Me igatseme tagasi sinna , kus meil hea oli ! RIIMUVAD AFORISMID Milleks öö, milleks päev, kui sind eales ei näe ? Igapäev ma näen,et miski muutub, igapäev ma näen,et ma ei suutnud, igapäeav ma usun, et olen keegi, kuid see on vale ja see ongi ebameeldiv! Ei ole paremaid-halvemaid aegu on ainult hetk milles viibime praegu. Su silmi ma vajan,su hinge ma ihkan ,su tundeid ma vihkan. Ära mine närvi, jänesed on lume värvi. Iga päev, iga tund, mõtlen sinust, ei saa und. Aina tuled ja siis lähed, mida mõtled? On veel vähe? Mina pole MIDAGI , sina pole SEDAGI ! Mina ja sina, taevas ja maa, vaatan sind, kuid katsuda ei saa… Sa võid võtta minu sõbrad, sa võid võtta minu maa, võid võtta kõik mu asjad, kuid mind ennast sa ei saa. Kui oleks ka elu nii ilus kui Sina. Kui oleks meil miski, mis asendaks Sind. Kuid praegu me
..tavaliselt 2086. Halb sõber on see, kes ajab sulle vägisi uisud jalga, aitab püsti ja ütleb siis: "Vaata ise, kuidas edasi saad 2087. Inimene elab kogu oma elu kookonis, alles surma hetkel saab temast liblikas 2088. Vahel pead endast lahti laskma, et keegi teine saaks sinust kinni võtta 2089. Mind paneb väga imestama, kui keegi ütleb oma elupäevade lõpus: "Ma olen suremas." Ning alles siis hakkab elama. Me kõik oleme suremas. Iga päev 2090. Ihkan muuta teisi, kuid muuta saan vaid iseennast. Pärast muutumist avastasin, et teised pole need, mis enne 2091. Kui Sul oleks elada jäänud veel vaid üks päev, siis hoolimata sellest, kuidas sa seda sõnastaksid, karjuksid sa maailmale ainult üht asja: "Puuduta mind ometi! 2092. Mina olen vähemalt inimene 2093. Sa arvad, et ma olen loll! Lollisti arvad, loll! 2094. Juua tuleb mõistuse piires, aga mõistus on ju piiritu 2095. Mure ei tohi meest murda, mees murdku mure maha 2096
annaabi.ee 
