Francesco Petrarca looming (0)

Francesco Petrarca looming
Petrarca itaaliakeelsed värsid on suunatud tema armastatule , Laurale. Pärast Laura surma kogus ta need suureks luuleraamatuks “Laulude raamat”, kuhu on Petrarca luulelooming suures osas koondatud. „Laulude raamat“ on tuntud ka „ Riimide “ nime all („Canzoniere“ e. „Rime“). Teos koosneb kahest osast: „Madonna Laura eluajal“ ning „Pärast madonna Laura surma“. Raamatu peaateemaks on armastus Laura vastu ning see algatas uusaegse lembelüürika. Kohtumine noori kauni Lauraga muutiski poeedi elusamal kombel, nagu Beatrice mõjutas Dante loomingut. Laurast saigi tema muusa , keda ta paljude aastate kestel oma värssides ülistas. Alguses tähendab armastus Petrarcale armastatu rituaalset jumaldamist, igavest ja muutumatut, pärast Laura surma valitseb aga lauludes meeleheide ning kurbus, mis aja jooksul kirgastub. Kuigi Petrarca oli tugevasti trubaduuride luule ja uue maheda stiili luuletajate mõju all, pole armastatu talle mingi ’ ingel -naine’ ( donna angelicata), vaid kehastab juba renessansiaja maise naise eluideaali ja humanistlikke voorusi , nagu näiteks kuulsust, mida sümboliseerib Laura nimigi, tuletatud sõnast lauro (loorber). Armastusluule biograafiline tõlgendamine on üsna levinud – tegelikult pole teada, kas kõnealust Laurat olemas oligi. Boccaccio , Petrarca esimese elulookirjutaja järgi kujutas Laura endast vaid poeetilist allegooriat.
„Laulude raamat“ sisaldab 317 sonetti , 29 kantsooni, lisaks madrigale, sekstiine ja muid tollase lüürika liike.
Sonett – Itaalia ehk Petrarca sonett koosneb kahest katräänist ja kahest tertsetist (4+4+3+3). Katräänide riimiskeem oli algselt a-b-a-b, a-b-a-b (ristriim), hiljem sai valitsevaks a-b-b-a, a-b-b-a (süliriim). Tertsettide riimiskeemidena kasutati c-d-e-c-d-e ja c-d-c-c-d-c, vahel ka c-d-c-d-c-d. Värsimõõduks kujunes 11-silbik (endecasillabo). Sisus vastanduvad kirjeldavad katräänid eneseväljenduslikele tertsettidele, 9. reas toimub pööre ehk volta. Tihti püstitab soneti esimene pool probleemi, millele teine pool vastab. Itaalia soneti loojaks peetakse Giacomo da Lentinit . Selle tuntuimad harrastajad olid 13.-14. sajandi poeedid Dante Alighieri, Guido Cavalcanti ja Francesco Petrarca.
Kantsoon – (itaalia k canzon 'laul') on vana prantsuse ja itaalia luuležanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust. Kantsoon muusikas on lihtne ilmalik laul või ka laulva meloodiaga instrumentaalpala. Kantsoonide autoritena on tuntud Dante Alighieri ja Francesco Petrarca.
Madrigal – umbes 5-7 häälne polüfooniline laul, mille sisuks oli armastus või loodus. Tähtis oli emakeelsus.
Sekstiin – ehk sekstett on luuleteoses kuuest värsireast koosnev stroof.
Eelkäijatest trubaduuridest eristab Petrarcat tema armastusluule täielik avatus . Ta vabastas luule müstikast, allegoorilisusest, abstraktsusest; süvendas selle humanistlikkust; lõi isikupäase poeetilise stiili, tõi sisse metafoori kui sonetižanrile tunnusliku kõnekujundi (nt Laura juuksed – kuld, nägu – soe lumi, kulmud – eebenipuu , huuled – kalliskivi ja roosid). Hilisemat renessansilüürikat ei mõjutanud Petrarca mitte ainult oma luuletuste vormipeenusega, vaid ka platoonilise armastuse ideega ning selle juurde kuuluva melanhoolia , tundelisuse ja igatsusega. Lembeluulet Petrarca stiilis on hakatud nimetama petrarkismiks. Nii armastatud naisesse suhtumises kui ka soneti poolest sai Petrarcast sajandeiks lembeluule laialdaselt matkitav eeskuju, eriti 16. sajandil. 50-ndail aastail alustas Petrarca ulatuslikult kavandatud allegoorilist poeemi „Triumfid“ („Trionfi“), milles ta vaatleb jõude, mis inimest valitsevad, kusjuures iga järgmine eelmise ära võidab. Need on Armastus, Voorus, Surm, Kuulsus, Aeg ja Igavik - niisiis kuus üksteise üle võidutsevat triumfi. Selle teosega tegeles kirjanik surmani, kuid suri enne selle valmimist. Oma suurteoseks pidas Petrarca ladinakeelset eepost „Africa“ (1342), mille teemaks on roomlaste võit Kartaago üle. Kirjanik on loonud ka ladinakeelset luulet, nagu 12 ekloogi üldpealkirjaga „ Karjaselaul “ („Bucolicum carmen “, lõpetatud pärast a. 1356). Petrarca filosoofilistest teostest olgu märgitud „Üksildasest elust“ („De vita solitaria“), mis ülistab eemaletõmbumist elukärast raamatute maailma. „Ravimeist nii hea kui ka kurja saatuse puhuks“ („De remediis utrisque fortunae“) on mõeldud lohutusraamatuna. „Maailmapõlgusest“ („De contemptu mündi“, 1343) on autori pihtimus dialoogi näol kirikuisa Augustinuse ja autori vahel maise armastuse teemal. Ajaloolised teosed nagu „Kuulsaist meestest“ („De viris illustribus“, 1333), milles on esitatud mitme antiikse tegelase elulood (Makedoonia Aleksander, Pyrrhos, Hannibal jt.), jäi lõpetamata. Autori ajalookäsitus on uueaegne, renessanslik ning selles leidub vormimänglust ja osavat sõnanikerdust. Eesti keeles on Petrarca luulenäiteid „Renessansi kirjanduse antoloogias“ (1984).
Teosed eesti keeles:
* "Secretum" (pihtimuslik filosoofiline traktaat). Tõlkinud ja eessõna: Ülar Ploom
* Kiri Francesco Dionigile Borgo San Sepolcrost. Tõlkinud ja kommenteerinud Mari Murdvee
* "Järeltulijatele" ( memuaarid ). Tõlkinud Heigo Sooman
Luuletusi:
* "Kevade tagasitulek ". Tõlkinud Villem Ridala
* "Kantsoon" (Le Rime, CCCXXIII). Tõlkinud Ain
* 6 sonetti, madrigal ja kantsoon, tõlkinud Ain Kaalep
* 3 sonetti ja "Surma triumf" ( katkend ). Tõlkinud ja saatesõna: Rein Raud
* "On kõhuorjus, laiskus , lõbujanu"; "Mind nõnda sidunud on patupigi"; "Kesk talvist ööd ma seilan purjekaga" (7., 81. ja 189. sonett). Tõlkinud Ülar Ploom
Sonett 134:
Ma ei leia rahu ja siiski ka ei sõdi
ja ma kardan ja loodan ja põlen ja olen jää
ja lendan taeva kohal ja kukun maapinnale
ja haaran mittemillegi järele ja emban tervet
maailma
Mind hoiab kütkeis tema, kes ei vangista
mind ega lase mul minna
ega hoia mind endale ega lase silmust lahti
ja armastus ei hävita mind ega lase mind
vabaks
soovib, et ma ei elaks, aga tõket ei eemalda
Silmadeta näen ja keeletult nutan
ja ihkan hävingut ja siiski anun abi
ja vihkan ennast ja armastan teist
Toitun kurbusest, naerdes nutan
elu ja surm on mulle võrdselt ebameeldivad
ja selles olukorras olen ma Teie pärast, naine