Hiina arhitektuur (0)

Hiina
Arhitektuur
Skulptuur
Maalikunst
Hiina kunst
Hiina kunsti arengust on üldiselt olemas märksa selgem ja täpsem ajalooline ülevaade kui näiteks India või Aafrika kunstist, sest hiinlased ise on juba väga ammu hakanud oma kunsti arengut teadlikult jälgima ja ajaloolisi ülestähendusi tegema. Hiina kunstikultuur on peaaegu katkematult jätkunud pronksiajast tänapäevani välja. Juba IV aastatuhandel e.m.a loodud kõrgetasemeline keraamika ja II aastatuhandel e.m.a Shangi dünastia ajal kujunenud arhitektuurivormid elavad järgmistel aastatuhandetel edasi.
Hiina arhitektuur
Hiina arhitektuur on põhiliselt puuarhitektuur. See on rajatud keerukale palkkonstruktsioonile. Üheks iseloomulikumaks ehitiste elemendiks on reljeefidega kaunistatud ja värvidega maalitud palk. Neid kasutatakse sammasteks, taladeks ja piitadeks. Iseloomulik on hiina ehitiste katusevorm ja armastus mitmekorruseliste katuste vastu, mille materjaliks on kasutatud glasuuritud telliseid. Ehitisi kaunistatakse ohtralt värviliste keraamika ha puunikerdustega. Kiviehitisi on suhteliselt vähe ja neiski on palju üle võetud puuehitiste konstruktsioonist ja vormikõnest.
Hiina arhitektuuri uskumuse kohaselt ei saa pahad vaimud end kõverate servade peale istutada ning seepärast ongi sealkandis komme üles keeratud nurkadega katuseid ehitada. Et asi veel kindlam oleks, pannakse katuse nurkadesse mingid elukad istuma; mida rohkem elukaid, seda kõvem kaitse kurjade vaimude eest.
Iseloomulik element kivist ehituskunstis on müür. Igaüks on kuulnud ja mõnigi ise näinud Suurt Hiina müüri. Kuid müüridega ümbritseti ka losse , templeid, kloostreid, linnajagusid ja linnu.
Hiina skulptuur
Skulptuuri ei loetud muistses Hiinas kõrgete kunstide hulka nagu maali ja kalligraafiat. Sellest hoolimata on skulptuuri viljeldud üsna ohtralt. Materjal on kõikvõimalik – keraamika, kivi, pronks, puu, elevandiluu , bambus jne. Mõningatel ajajärkudel on loodud väga suuremõõtmelisi skulptuuriteoseid, teistel jälle miniatuurseid . Eriti tuleb märkida hiinlaste oskust materjali omapära kasutamisel . Näiteks puu juurte ja oksatüügaste loomulikke kõverusi, mõhnasid ja lohkusid arvestades on loodud väga huvitavaid ja fantastilisi puunikerdusi. Hiina skulptuuri iseloomustab peen ja puhas detailide töötlus, armastus voolava joone ja vormi vastu ning peen pinnakäsitlus. 1974. aastal leiti Hiina roogi ühendanud ja aastal 210 e.m.a surnud keisri Qin Shi Huangdi hauast sadu elusuurusi savist sõdurifiguure. Kujud on kehavormide edasiandmise poolest küllalt skemaatilised , kuid rõhuvad tabavalt inimeste hingeelu isikupära. Terrakota sõdalased on veel üks näide hiina skulptuurist.
Skulptuuri mõjutas tugevasti budism . Palju kujutati buda munkasid ja asteete ning tihtipeale olid need hämmastavalt elutruud. Nende skulptuuride juures toodi välja hiinlaste komme kujutada kõike ümaralt- kõrvad, huuled ja põsed.
Hiina maalikunst
Hiina maalikunsti peamisteks vormideks on tuši- ja akvarellmaal paberi või siidil . Temaatikas domineerivad inimene, loomad, maastik . Hiina maalis pole sageli tähelepanu pööratud sellele, et vaataja saaks terviku pildi, vaid pilti tuleb vaadata järk-järgult, sellest tulened ka rullformaat. Hiina kunsti algusaegadest on teada väga vähe. Teame vaid, et hiinlased olid juba ammu olnud osavad pronksivalajad ja et mõned muistsetes templites kasutatud pronksanumad pärinevad esimesest aastatuhandest enne Kristust, mõnede väidete kohaselt, aga veelgi varasemast ajast. Hiinlased sarnanesid pisut egiptlastele, just selle poolest, et neile mõlemale oli kombeks hauakambrite seintel on rohkesti ilmekaid stseene, mis kujutavad nende kaugete aegade elu ja kombeid. Hiina kunstnikud ei hinnanud nurgelisi vorme, vaid eelistasid kumeraid jooni. Kui hiina kunstnik pidi kujutama perutavat hobust, siis tundub, nagu oleks ta selle kokku sobitanud mitmetest ümmargustest vormidest. Hiinlased pidasid kunsti vahendiks, millega saab inimestele meenutada vooruslikkuse eeskujusid mineviku kuldsetest aegadest . Hiina kunstnikud olid omandanud oskuse kujutada liikumist, nimelt olid pildil lained, inimeste riided ja juuksed lehvisid tuule käes jne.
Budism mõjutas hiina kunsti mitte ainult kunstnikele uute ülesannete esitamise kaudu. See tõi kaasa täiesti uuelaadse lähenemise maalikunstile - kunstnike saavutuste au sees pidamise, mida ei tuntud ei vanas Kreekas ega Euroopas kuni renessansini. Hiinlased olid esimesed, kes ei pidanud piltide tegemist alandavaks käsitööks, vaid hindasid maalikunstnikku sama kõrgelt kui andekat poeeti.
Hiina meistrite ambitsiooniks oli omada oskust käsitleda pintslit ja tušši nii, et suuta oma nägemusi paberile panna, kui need veel värskelt ja inspireerivalt meeles olid. Tihti kirjutasid nad siidirullile mõned luuleread ja maalisid kõrvale pildi. Hiinlastele tundub seetõttu lapsikuna otsida piltidelt detaile ja võrrelda neid reaalse maailmaga. Pigem püüavad nad leida jälgi kunstniku inspiratsioonist.
Pintsli kasutamisel pöörati Hiinas erilist tähelepanu. Nad hoidsid pintslit käes nagu armastavad väiksed laosed pliiatsit hoida. Nad ei imetlenud niivõrd oma tähtmärkide formaalset ilu, kuivõrd seda tajutavat meisterlikkust ja inspiratsiooni, mis igas pintslitõmbes peab peituma.
Hiina galigraafia eeldas kiiret maalimist, kuid pildid ei tohtinud olla eelnevalt läbimõeldud, vaid peaksid pigem meenutama spontaanset loomingut.
Kasutatud materjal: internet
Jaak Kangilaski „Üldine kunstiajalugu“
E. H. Gombrich „Kunsti lugu“