Happening and performance (1)

Performance & Happening
Happening on tegevuskunsti liik, milles kunstnik loob sündmuse, etenduse, milles tihti osaleb publik . Tegevuskunstiks nimetatakse 1960ndatel tekkinud etenduslikke kunstivorme nagu näiteks happening ja performance, eesti keeles sündmused ja etendused.
Teatrietendustest eristab häppeningu tavaliselt šüžee puudumine, mingid sündmused, mis kunstniku juhtimisel lihtsalt juhtuvad, mõjutades sellega publiku reaktsioone, mis omakorda mõjutavad häppeningu kulgu.
Häppening (ing k to happen - toimuma, aset leidma) on popkunstile lähedane aktsioonikunsti vorm, mis kujunes 1960. aastatel eesmärgiga likvideerida piir kunsti ja argielu, kunstniku ja publiku vahel. Üldiselt toimuvad häppeningid vabas õhus kunstniku esitatud aktsioonidena (tegevusakt, ettevõtmine), kusjuures tegevuse rõhk on improvisatsioonil, juhusel ja publiku kaasatõmbamisel. Üldjuhul häppeninge ei proovita enne läbi ja tavaliselt toimub mingiteemaline häppening vaid ühe korra. Häppeningi olulised tunnused on mängulisus ja keskkondlikkus.
Etendus e. Performance on siiski happening'iga võrreldes plaanipärasem ning esineja , esinejad ja publik on selle ajal rohkem eraldatud.Performance'i ja happening'i vahel pole teravat piiri.
1960. aastatel levisid Lääne-Euroopas ja USA-s mitmesugused ühiskonnakriitilised meeleolud ja ideed. Nende üheks lähtekohaks oli paljude noorte loobumine eelmise põlvkonna eluväärtuste tunnustamisest. Läänemaailm oli oluliselt rikastunud ja igapäevaste aineliste vajaduste rahuldamine oli muutunud enamikule inimestest niisama enesestmõistetavaks nagu õhu hingamine. Selles olukorras võis eriti noortele tunduda tarbimise edasine kasv tühine, naeruväärne või lausa vastutustundetu, kui arvestada näljast “kolmandat maailma” või maakera ressursside piiratust.
Tulemuseks oli näiteks hipide liikumine, sukeldumine rokikultuuri ja alternatiivsete ideoloogiate otsing. Osa noori muutus lausa mässumeelseks. USA-s põhjustasid massilisi väljaastumisi rassidevahelised pinged ja sõda Vietnamis, Euroopas aga pahameel USA väidetava liigse domineerimise pärast. Neile kunstnikele , kes pooldasid sel ajal populaarseid uusvasapoolseid, kapitalismivastaseid ideoloogiaid, muutus eriti vastumeelseks senise avangardismi riiklik tunnustamine ja müügiedu. Nad ei tahtnud enam luua kunsti , mida saaks müüa-osta ja koguda nagu luksuskaupa.
Neile kunstnikele oli üheks võimaluseks taaselustada dadaistlik traditsioon. Dadaistid olid korraldanud provokatiivseid etendusi, kuid enamasti siseruumis. Neodadaistidel oli võimalik esineda suurejoonelisemalt ja avalikumalt. Kunstiteose kui objekti asemele pakkusid nad sündmusi, mingeid teatritaolisi ,ajalisi protsesse või rituaale. Juba 1954. aastal tegi seda jaapani maalikunstnike Gutai-grupp.
John Cage 'i soovitusest, et teatrietendus peaks koosnema niisama juhuslikest sündmustest nagu igapäevane elu, sai innustust Allan Kaprow. Ta ristis happening'iks (sündmuseks) ühe oma 1959 . aasta lavastuse , kus osalesid amatöörid, kasutati vähe sõnu ja provotseeriti publikut. Happening'ideks hakatigi nimetama improviseeritud etendusi, millel puudub kindel plaan ja tekst ning mis püüavad kaasata publikut, et nõnda kustutada piiri kunsti ja elu vahel.
Cage'i ideed mõjutasid ka 1962. aastal Saksamaal tekkinud rühma nimega “ Fluxus ”, mille ideoloogiks oli George Maciunas. Tema vaadete teiseks allikaks oli Nõukogude Venemaa 1920. aastate radikaalide nõudmised. Maciunase arvates oli vaja kaotada “kõrge ja kaunis” professionaalne kunst , mis olevat ainult ressursside raiskamine ja kunstnike egoismi rahuldamine. Selle asemel korraldas “Fluxus” happening'idetaolisi festivale, kus segunesid eri kunstiliikide elemendid, kuid mille eesmärgid polnud esteetilised, vaid sotsiaalsed. “Fluxuse” programme levitati trükisõnas. Kuulsamad asutajad olid Wolf Vostell ja Nam June Paik, kes oli juba varem esinenud etendustega , mis kustutasid elu ja kunsti piiri. Näiteks 1960. a. Kölnis mängis ta klaveril Chopini romantilist etüüdi, kuid äkki tormas publikku sekka, lõikas ära seal istunud John Cage'i kaelasideme, määris ta kokku šampooniga ja põgenes saalist. Hiljem sai Paik tuntuks televisioonis tehnikamanipilatsioonide ja videokunstiga. “Fluxus” ei tunnistanud mingeid piire ning ka tema enda piirid olid hajuvad.
Veel poliitilisem oli Situatsionistide Interantsionaal, mille 1957. aastal rajas prantslane Guy Debord . Situatsionistide eesmärgiks oli luua tegelikus elus olukordi mis esitasid väljakutse kehtivale korrale. Austrias korraldasid “ Viini aktsionismi” esindajad inimeste väidetavate alateadlike tungide vabastamiseks vägivaldseid, vahel veriseid etendusi.
“Fluxusega” oli lühiajaliselt seotud ka kuulsaim etendusekunstnik Joseph Beuys. Ta oli õppinud ja ka õpetanud skulptuurikunsti, kuid kogu ta tegevust võib käsitleda kunsti lahustamisena elus või püüdena muuta elu kunstiks. Tema tuntud väljend “ igaüks on kunstnik” on kooskõlas “Fluxuse” ideoloogiaga, mis nõudis massilist, ananüümset loovust progressionaalse kunsti asemel. Beuysi etenduste üks teemadering oli seotud tema isikliku elu väidetava dramaatilise sündmusega. Ta oli noor Saksa sõjaväelendur, kes olevat alla tulistatud Krimmi kohal, kuid imepäraselt pääsenud. Tema külmunud keha olevad elustatud viltvaipade, loomarasva ja meega ning neid aineid kasutas Beuys mitme oma etenduse käigus. 1970. aastail oli etenduste peateema poliitiline – nn. otsese demokraatia jutlustamine ja sümboolsed aktsioonid, näiteks puude istutamise organiseerimine. 1974 veetis ta ühe nädala ühes New Yorgi galeriis koos metsiku koiotiga, loomaga , keda indiaanlased olid pühaks pidanud, valged aga jälitanud. Teose nimi oli “Mina armastan Ameerikat ja Ameerika armastab mind”
Beuysi isik oli lummav ja teda on võrreldud šamaaniga, kes tegutseb suurlinna tingimustes. Tema loomingu hulgas pole teoseid traditsioonilise kunsti mõttes, vaid ainult esemeid , mida ta etendustes kasutas ja mida ta “valmis” teosteks ei pidanud ning muidugi fotod ja filmid, mis tema isikut jäädvustasid.
Inglise skulptorid Gilbert and George korraldasid teist tüüpi, mitte šamanistlikke ja tundeküllaseid, vaid jahedalt iroonilisi etendusi. Nad kuulutasid iseennast skulptuurideks ja seadsid end 1969. aastal näitusesaalis laua peale püsti seisma. Nende näod olid kaetud pronksvärviga ja nad kandsid ühesuguseid korrektseid, kuid vanamoodsaid härrasmeheriideid, rõhutamaks oma anonüümsust ja standardsust. Laua alla paigutatud magnetofonilt kostis korduv lauluke ja nõnda nimedasid nad end “Laulvaks skulptuuriks”. Hiljem on nad eksponeerinud fotosid ja filme endast mingi igapäevase tegevuse juures.
Etendustekunst on jätkunud tänaseni ühe võimalusena publikut mõjutada. Selle leviku ühe põhjusena, lisaks eespool mainitud poliitilistele ja kunstipoliitilistele ideedele, võib nimetada kunstnike soovi saavutada vahetut side ja tagasisidet publikuga. Traditsiooniline kunstnik lõi oma teose ateljeeüksinduses ja vaatajate reageering jäi enamasti tundmatuks. Muidugi on etenduste tase veel mitmesugune. Sõnaline osa kustnike etendustes on enamasti väike või puudub hoopis, seega on sarnasust pantomiimiga. Mitte igal kunstnikul pole annet , julgust või soovi esineda näitlejana , aga mõnede arvates annab just kunstniku amatöörlik näitlejatöö etendusele erilise väärtuse. Omaette elamuse võib anda etenduse kogemine ebatavalises ümbruses või kontekstis. On etendusi, mis on humoristlikud , iroonilised või lihtsalt jantlikud, on aga ka tõsiseid, süngeid või isegi õudseid etendusi. Mõnda saab võtta meelelahutusena, teist filosoofilistele mõtisklustele suunavana, kolmandat müstilise rituaalina.
Mõned etendused on hiljem siiski püsivama vormiga teostele ainet andnud. Näiteks 1968. aastal levitas Daniel Buren Pariisis paberi-ja riidetükke, millele oli tihedalt tõmmatud musti vertikaalseid jooni. Selliste odavate ja korduvate märkidega pilkas ta kordumatut ja kõrgeväärtuslikku kunsti. 1986. aastal aga kujundati Bureni kava järgi auväärne Palais Royali õu. Seal võib näha eri kõrgusega triibuliste postide ridu. Pimedal ajal lisandub neile lummav mitmevärviline valgustus. Nõnda on kunagine iluvastane aktsioon saanud kauni kujunduskunsti osaks.
Kasutatud kirjandus:
Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile - Jaak Kangilaski
Vikipeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%A4ppening
Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Happening
Kunstiteaduslikkuse Keskus – e- õppematerjalid
http://www.kunstikeskus.ee
Tallinna Saksa Gümnaasium
Happening & Performance
referaat
Koostanud: Elina Kask
Klass: 12 C
Juhendaja : Tiina Treibold
Tallinn 2009