mürgiastel. Maailmas on umbkaudu 150 000 liiki. 3 Toitumine Valmikud toituvad nektarist ja õietolmust, vähesed söövad ka loomset toitu. Täiskasvanud toituvad: *Loomsest toidust *Nektarist *Õietolmust *Sülemist *Meest *Ja teistest looduses leiduvatest toiduainetest. 4 Paljunemine · Paljunemine on kehasisene · Emased munevad: · haploidseid · diploidseid mune. 5 Vastsed Vastsed on enamasti usjad, silmade ja jalgadeta. Nukk on vabanukk, enamasti kookonis. Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes. 6 Kiletiivalised jaotatakse: Munetilisteks-enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes. Pidevkehalisteks-jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud.
Fourth level Aedniksipelgas Fifth level Must sipelgas Vaaraosipelgas Kimalane Erakmesilane Lehemesilane Toitumine Täiskasvanud toituvad: Loomsest toidust Nektarist Õietolmust Sülemist Meest Teistest looduses leiduvatest toiduainetest Paljunemine Paljunemine on kehasisene Emased munevad: Haploidseid Diploidseid mune Veel paljunemisest Lesed arenevad viljastamata munadest Teised mesilased viljastatud munadest Vaklu toidavad töömesilased peanäärmenõrega ehk mesilaspiimaga, mee, vee ja suira seguga Mesilasema vagel saab piima kogu vaglajärgu kestel Isa ja töömesilasvaglad ainult 3 esimesel päeval Vastsed Vastsed enamasti usjad, silmadeta ja jalgadeta Nukk on vabanukk, enamasti kookonis
hulka ● Omane: klorofülli puudumine, eostega paljunemine ja seeneniidistiku moodustumine ● Seene keha kujutab endast pikka sageli hargnevat niiditaolist moodustist ehk hüüfi Hallitusseened 2 ● Toituvad orgaanilistest ainetest ● Enamik elab surnud organnilistel ainetel ● Hallitusseened: Nutthallitus, Pintselhallitus, Kolbhallitus, Valge Hallitus Pärmseened ● Pärmseened on päristuumsed mikroorganismid ● Paljunemisviis: pooldumine või pungumine ning esineb nii haploidseid kui diploidseid paardumistüüpe ● Kera- või munakujulised Pärmseened 2 ● Kahes hõimkonnas: Kottseened ja kandseened ● Põhiline energia allikas on keemiline ja oksüdeeritava aine ehk elektroni doonori loomus om orgaaniline ● On võimelised tootma energiat nii hapnikuga kui ka ilma. Seenhaigused ● Seenhaiguste põhjustajaks on seened, mis parasiteerivad teistel elusorganismidel. ● Nakatutakse niiskete ruumide põrandate, riietumis- ja
osad) puituvad. 28. viljastumine- e. eostumine, millest algab rasedus. Ristumine- 29. meioos- on rakujagunemise viis, mille käigus eellasrakust tekib neli haploidse kromosoomistikuga tütarrakku. 30. mitoos- on raku pooldumine, mille puhul kromosoomid jaotuvad tütarrakkude vahel võrdselt. 31. sporofaas- osa ontogeneesist, mis kestab viljastumisest kuni meioosini. 32. gametofaas- ontogeneesi periood, mis kestab meioosist viljastumiseni. 33. gameet- e. sugurakk, nim. haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. 34. sporofüüt- sporosaasis olev taim või taimeosa. 35. gametofüüt- sellega on esindatud taimedel gametofaas. 36. spoor- on organismide eriline paljunemisrakk, mis on spetsialiseerunud mingi organismirühma levikuks. 37. eos- e. spoor 38. sügoot- on viljastatud munarakk. 39. tolmtera- spoor, mis idaneb üksnes teisel taimel. 40. 1-kojaline taim- on liitsuguline taim, see on liik, millel nii isas- kui
suhteliselt algeline (post hoc ergo propter hoc pärast seda, järelikult selle pärast). Kellele kuuluvad andmed?. Viib paradigmani, et uuringute aluseks pole hüpotees vaid andmed ise. 4. Prokarüootsete genoomide omadused (suurused, G+C, funktsionaalsed grupid) Genoomid valdavalt tsirkulaarsed, esineb ka lineaarseid sisaldades telomeere (B.burgdorferi). Tihti esineb ekstrakromosomaalseid geneetilisi elemente. Enamus baktereid haploidseid, mõned ka di-ja tetraploidsed (D.radiodurans). Teatavates situatsioonides ka 10 koopiat (M.jannaschi)! Genoomide suurus jääb 1-5Mb vahele. Väiksem genoom M.genitalium 517 geeni (genoomi suurus 580 kb), suurim M.xanthus 9,2 Mb. Genoomi suurus sõltub geeniduplikatsioonidest (sage arhebakteritel) ja korduselementide olemasolust ning arvust. ~85% genoomist valke kodeeriv (parasitaarsel M.lepraevaid 47,5%). GC hulk varieerub 67%-25%. Eukarüootidest erinev koodonite kasutamissagedus 5
2 jagunemist: Meioos I ja Meioos II Meioosi teel moodustuvad sugurakud ja eosed. Mitoos Meioos 1 jagunemine 2 jagunemist Kromosoomide arv sama Kromosoomide arv väheneb 2 korda Geneetiliselt ühesugused tütarrakud Geneetiliselt erinevad tütarrakud Võimaldab kasvamist Võimaldab moodustada haploidseid rakke Ühesugused faasid Mõlemad rakkude jagunemised 5.4 Sugurakkude areng Sugulisest ehk generatiivsest paljunemisest võtab enamasti osa 2 organismi: isas-ja emasorganism. Erinevused: 1) ühekordse kromosoomistikuga Sugurakkudele iseloomulikud jooned: ·haploidse kromosoomistikuga ·pärilikelt omadustelt erinevad ·küpsed sugurakud ei jagune enam ·sugurakud ei kuulu ühegi koe koostisesse Spermid:
Pärmid on pärmseentest koosnevad kas vedelad või tahked toitained ka toidulisandid. Pärmid on ainuraksed mikroskoopilised seened. Esmakirjeldajaks mikrobioloogia kaudu loetakse Louis Pasteuri, kes avastas, et alkohoolset käärimist põhjustav pärm on elus ja paljunemisvõimeline mikroorganism. Tänapäeval tuntakse ligi 40 pärmseene perekonda, kuhu kuulub üle 345 pärmiliigi. Raku diameeter võib olla 3-40 mikromeeter. Paljunemiseviisiks võib olla pooldumine või pungumine. Esineb nii haploidseid kui ka diploidseid paardumistüüpe. Kui diploidsed pärmirakud satuvad ebasoodsatesse kasvutingimustesse siis nad läbivad meioosi ning sporuleeruvad. Sporulatsiooni käigus moodustub eoskott ehk askus, milles paikneb 4 haploidset askospoori. Haploidsed rakud ei ole võimelised jagunema meioosi teel ning sporuleeruma. Pärmide temperatuuritaluvus on varieeruv, -2 kuni + 45 kraadini. Kõige soodsam temperatuur pagaripärmi jaoks on umbes 30 kraadi. Taluvad teatud tingimustel ka külmumist.
närima tahket toitu, kaevama või pesamaterjali koguma. Kiletiivaliste peas on tundlad, mis talitlevad peamiselt kompimise ja haistmise elundina. Tundlate lülide arv on kolmest kuni seitsekümmeni. Peas on paar liitsilmi ning kolm lihtsilma. Kiletiivaliste jalad on enamasti lihtsad jooksujalad. Kiletiivalste käpad on viie lüliga. Paljude kiletiivaliste tagakeha tipus on muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste emased munevad nii haploidseid mune, millest arenevad alati isased kui ka diploidseid mune, millest arenevad ainult emased või ühiseluliste 7 kiletiivaliste puhul ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Nende hulgas on nii jalutuid konuseid kui ka liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Kiletiivalistel esineb tihti polüformismi, mis tähendab, et emastel on mitu vormi
Suguline paljunemine esineb üsna harva. See võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jämenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga (sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb. Tekib hüüf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi. Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest mütseel. Hk. Kottseened Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofüüdid. Nad elavad mullas, toitudes taimejäänustest, samuti toiduainetel
küpseks saanuna ( nt pagaripärm, hüdra, mõned käsnad) Taimede vegetatiivne paljunemine- uus organism tekib taimekudedes oevatest eritumis. Ja jagunemisvõimelistest rakkudest. Vegetatiivse paljunemise organiteks võivad olla sibulad, mugulad, risoomid, pistikud, lehed. ( nt pajud, taimed) Paljunemine spooridega e eostega- Päristuumsetel moodustuvad spoorid meioosi teel ning haploidsest spoorist kasvab uus organism. See hakkab tootma haploidseid sugurakke, mis viljastuvad ning millest areneb diploidne organism. Spoorid võivad moodustuda ka mitootolise jagunemise teel või viljastunud rakkudest.( nt seened, samblad, osjad, sõnajalad) Sugulisel viljastumisel tekib uus organism kahe organismi geneetilisel materiali kombineerimisel. See on keerulisem, kuna tuleb leida teine partner. Sugurakud peavad omavahel ühinema ning organism saab paljuneda anda vaid pooled geenidest. See annab võimalusse üksteisega vähem konkureerida, samuti
Suguline paljunemine esineb üsna harva. See võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jämenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga (sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb. Tekib hüüf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi. Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest mütseel. Hk. Kottseened Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofüüdid. Nad elavad mullas, toitudes taimejäänustest, samuti toiduainetel
Viljakeha koosneb valdavalt ühe eellase haploidsetesthüüfidest. Eoste autofluorestsents. Koniidid mittesugulise paljunemise eosed. Kandseened: Neil on tuumapaaride mitootiline jagunemine organiseeritud nii, et nende homoloogilised tütarkromatiidid ei saa omavahel kokku puutuda ja somaatiline ristsiire ei saa toimuda. Kandseente elutsüklis valdab paaristuumne faas: Eosed moodustavad idanedes lühiealised haploidseid hüüfe. Sobivuse korral võivad kaks ühe liigi hüüfi kokku kasvada ja tuumi vahetada. Seejärel jaguneb sisselastud tuum mitootiliselt ja üks tema tütartuum migreerub järgmisse rakku. Protsessi jätkudes on peagi kõik hüüfi tuumad paaristuumsed. Tuuma migreerumise teed tähistavad hüüfi vaheseinte kohale tekkivad pandlad. Kandseened moodustavad tavaliselt eoseid eoslehtedel või eostorukestes. Roosteseentel on alternatiivne vorm eoseid tootva pinna moodustamiseks
haiguste molekulaarse tagapõhja ja ravivõimaluste leidmine, Evolutsioon: kuidas on organismid üksteisega seotud, millises suunas liigub evolutsioon, Kõige arvukam organismiderühm Maal (~6x1030 rakku, ~5x1017g, ~4x105-4x106 liiki). Prokarüootsete genoomide omadused: Genoomid valdavalt tsirkulaarsed, esineb ka lineaarseid sisaldades telomeere (B.burgdorferi), Tihti esineb ekstrakromosomaalseid geneetilisi elemente, Enamik baktereid haploidseid, mõned ka di- ja tetraploidsed (D.radiodurans). Teatavates situatsioonides ka 10 koopiat (M.jannaschi), Genoomide suurus jääb 1-5Mb vahele. Väiksem genoom M.genitalium 517 geeni (genoomi suurus 580 kb), suurim M.xanthus 9,2 Mb. Genoomi suurus sõltub geeniduplikatsioonidest (sage arhebakteritel) ja korduselementide olemasolust ning arvust, ~85% genoomist valke kodeeriv (parasitaarsel M.leprae vaid 47,5%), GC hulk varieerub 67%-25%, Eukarüootidest erinev koodonite kasutamissagedus.
Suguline paljunemine esineb üsna harva. See võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jämenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga (sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb. Tekib hüüf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi. 7 Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest mütseel. 15. Hk. Kottseened- Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid
Suguline paljunemine esineb üsna harva. See võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jämenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga (sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb. Tekib hüüf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi. Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest mütseel. 15. Hk. Kottseened- Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofüüdid. Nad elavad mullas, toitudes taimejäänustest, samuti toiduainetel
isendid on alati isased). Partenogenees on embruo arenemine viljastamata munarakust. Vastavalt sellele, kas lahterakk on haploidne voi diploidne, eristatakse haploidset ja diploidset partenogeneesi. Toeline partenogenees on haploidne. Diploidne partenogees on sisuliselt apomiksis. Partenogenees on normaalseks nahtuseks isasmesilaste (leskede) arengus. Viljastamata munast areneb somaatiliselt haploidne (n) lesk, kellel spermiogoonid on haploidsed (n) ja kes produtseerib haploidseid sperme. Sugurakkude kupsemisel toimub neil muundunud meioos: esimesel jagunemisel satuvad koik kromosoomid uhte rakku, tuumata pool havib; teine jagunemine kulgeb nagu tavaliselt koik kromosoomid pikipoolduvad, kromosoomid lahknevad. Kui mesilasema on seemendatud uks kord isasmesilaste poolt, siis tal sailivad seemnerakud spetsiaalses seemnehoidlas. Suurem osa karjekanne on sobiva suurusega emaste mesilaste ehk tooliste jaoks
8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste tööliste vorm
Tolmlemisest viljastumiseni kulub pool h kuni paar nädalat. Jõudnud lootekotini kasvab tolmutera selle sisse. Üks spermium liitub munarakuga, millest seejärel kasvad loode-embrüo. Teine spermium viljastab ühe teise raku tuuma lootekotis – selle paljunemisel moodustub toitekude (endosperm) arenevale organismile. Paljasseemnetaimedel tekib enrosperm enne viljastumist, õistaimedel on endosperm sekundaarne. Õistaimede sporofüüt moodustub õie arengus haploidseid mikro- ja makrospoore. Mikrospoorist areneb isasgametofüüt – tolmutera, mis kandub tuule või loomade abiga emakasuudmele ja liigub sealt edasi emasgametofüüdile. Sigimiku gias seemenalgmes on rakk, mis teeb läbi meioosi, andes 4 haploidset makrospoori. Neist säilib funktsionaalsena vaid 1 (ülejäänud lagunevad), mis jaguneb mitootiliselt, kuni tekib lootekott – emasgametofüüt. Ühest lootekoti rakust kujuneb munarakk. Kogu lootekotti katavad 2
Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n). Spoorist tekib gametofüüt (gametofaas) sugulise paljunemise elunditega, mis produtseerivad sugurakke gameete. Kõik gametofüüdi rakud, kaasa arvatud gameedid, on haploidsed
spoorne meioos (kõrgemad taimed). Meiootiliselt jaguneb spoori lähterakk, tekivad haploidsed spoorid. Haploidse spoori edasine saatus on eri taimerühmadel erinev: sammal - spoorist areneb taime roheline osa e. gametofüüt, mida tavaliselt mõistetaksegi samblana. Sellel arenevad sugurakud e. gameedid, mis viljastamisel annavad sügoodi. Sellest areneb sporofüüt, mis koosneb diploidsetest rakkudest, ning kus osa rakke alustavad meioosi, tekitades uuesti haploidseid spoore. sõnajalg - spoorist areneb eelleht, sellel tekivad gameedid, mis annavad sügoodi. Sellest omakorda tekib kogu ülejäänud taim (diploidne). õistaim - haploidne spoor teeb läbi ainult 3 mitootilist jagunemist (emastaimel), moodustades 8 lootekoti rakku, millest üks funktsioneerib munarakuna. Selle viljastamisel areneb uus taim. gameetne meioos (kõigil loomadel ja real alamatel taimedel, näit. koppvetikas) . Selle
isendid on alati isased). Partenogenees on embrüo arenemine viljastamata munarakust. Vastavalt sellele, kas lähterakk on haploidne või diploidne, eristatakse haploidset ja diploidset partenogeneesi. Tõeline partenogenees on haploidne. Diploidne partenogees on sisuliselt apomiksis. Partenogenees on normaalseks nähtuseks isasmesilaste (leskede) arengus. Viljastamata munast areneb somaatiliselt haploidne (n) lesk, kellel spermiogoonid on haploidsed (n) ja kes produtseerib haploidseid sperme. Sugurakkude küpsemisel toimub neil muundunud meioos: esimesel jagunemisel satuvad kõik kromosoomid ühte rakku, tuumata pool hävib; teine jagunemine kulgeb nagu tavaliselt - kõik kromosoomid pikipoolduvad, kromosoomid lahknevad. Kui mesilasema on seemendatud üks kord isasmesilaste poolt siis tal säilivad seemnerakud spetsiaalses seemnehoidlas. Suurem osa kärjekanne on sobiva suurusega emaste mesilaste ehk tööliste jaoks
Enne sugurakkudeks saamist jagunevad haploidsed spoorid korduvalt mitoosi teel, moodustades haploidsetest rakkudest koosnevaid gametofüüte (või tekivad gameete produtseerivad taimed). Haploidsete gameetide liitumisel tekivad diploidsed sügoodid, millest mitoosi teel jagunemise käigus moodustuvad sporofüüdid (või tekivad spoore produtseerivad taimed). Tsükkel kordub, spetsiaalsed rakud sporofüütides jagunevad meioosi teel ja moodustuvad haploidseid spoore. Seega esineb taimede elutsüklis nii haploidne kui ka diploidne faas. Sõltuvalt taime liigist on nende kestvus erinev - madalamate taimede puhul on domineerivaks haploidne faas. 12 3. Mendelism: pärilikkuse üldprintsiibid 19. sajandi keskel uuris Brnos (Tsehhimaal) augustiinlaste kloostri munk Gregor Mendel (1822-1884), kes
Enne sugurakkudeks saamist jagunevad haploidsed spoorid korduvalt mitoosi teel, moodustades haploidsetest rakkudest koosnevaid gametofüüte (või tekivad gameete produtseerivad taimed). Haploidsete gameetide liitumisel tekivad diploidsed sügoodid, millest mitoosi teel jagunemise käigus moodustuvad sporofüüdid (või tekivad spoore produtseerivad taimed). Tsükkel kordub, spetsiaalsed rakud sporofüütides jagunevad meioosi teel ja moodustuvad haploidseid spoore. Seega esineb taimede elutsüklis nii haploidne kui ka diploidne faas. Sõltuvalt taime liigist on nende kestvus erinev - madalamate taimede puhul on domineerivaks haploidne faas. 3. Mendelism: pärilikkuse üldprintsiibid 19. sajandi keskel uuris Brnos (Tsehhimaal) augustiinlaste kloostri munk Gregor Mendel (1822-1884), kes oli ka loodusteadlane ja kooliõpetaja, milliste seaduspärasuste alusel kanduvad organismide tunnused üle järglastele. 1865.a
annaabi.ee 
