"Hämmeldunud teejuht" (2)

„HÄMMELDUNU TEEJUHT”
Ernst Friedrich Schumacher
Läänes tuntud filosoofi E. F. Schumacheri teos, kus käsitletakse materialistliku maailmavaate poolt hüljatud hinge ja vaimu olemust ning religiooni rolli inimkonna ajaloos.
Schumacher elas aastatel 1911-1977, oli majandusteadlane , ajakirjanik, tööstusnõunik ja lõpuks guru, kellel oli järglasi ja õpilasi üle kogu maailma.
Raamatu pealkiri „Hämmeldunu teejuht” tuleneb sellest, et kord Leningradis ekskursioonil olles ei suutnud Schumacher kaardi järgi orienteeruda, kuna seal ei olnud märgitud paljusid objekte, mis tegelikkuses eksisteerisid. Ta võrdles seda koolis ja ülikoolis ette antud filosoofiliste „kaartidega”, st. mõtlemise ja tegutsemise juhistega, kus olid puudulikud suured alad meditsiinis, põllumajanduses, psühholoogias, sotsiaalteadustes, kunstis, jne. Kaardid, mille on loonud kaasaegne materialistlik saientism, jätavad vastamata kõik küsimused, millel tõesti on tähendust. Aga kuidas elada, mille järgi orienteeruda, kui need kaardid on puudulikud?
Põhiidee:
Kaasagse materialistliku maailmavaate kohaselt kujutatakse inimest kui „pelgalt keerulist biokeemilist mehhanismi, mida käivitab põlemissüsteem, mis annab energiat tohutusuure salvestusvõimega kompuutritele, et säilitada kodeeritud informatsiooni”. Sellega on jäetud kõrvale olemise tasandite idee, mis viib meid selleni , et me võime teada inimese kohta kõike (eelkõige füsioloogiast, kuni rakutasandini), aga me ei saa teada seda, mis teeb inimesest inimese.
Raamatus heidetakse pilk maailmale kui tervikule, üks moodus selleks on kasutada kaarti , ehk teatud süsteemi, mis näitab, kust midagi leida ja toob välja tähtsamad teetähised, mida jälgida, et mitte eksida ja sattuda segadusse .
Schumacheri kaart on üles ehitatud neljale Suurele Tõele (või teetähisele), mis on nii väljapaistvad ja kõikehaaravad, et nad on nähtavad igal pool, kus parasjagu ollakse. Kui neid hästi tunda, võib nende abil määratleda oma asukoha; kui inimene neid hästi ei tunne, on ta kadunud. Meil tuleb uurida:

maailma

inimest – tema valmisolekut maailmaga hakkama saada

mil viisil õpib inimene maailma tundma

mida tähendab „elada” meie maailmas
Neist uuritavatest aspektidest tulenevad ka 4 Suurt Tõde:

maailm on hierarhiline struktuur, mis koosneb vähemalt 4st olemise tasandist

Suur Tõde inimese valmisolekust maailmaga hakkama saada on adekvaatsuse printsiip

Suur Tõde inimese tundmaõppimisest puudutab „4 teadmise ala”

Suur Tõde elamise kohta siinses elus on seotud kaht tüüpi probleemide – konvergentsete ja divergentsete probleemide eristamisega
Kaart või teejuht ei lahenda probleeme ega seleta saladusi, vaid aitab neid ära tunda ning aitab inimesel määratleda ennast ning ümbritsevat maailma.
Olemise tasandid
Schumacheri arvates on teaduse peamine viga see, et me hülgame traditsioonilise usulise ja religioosse maailmavaate, kus näeme maailma nagu meie esivanemadki – suure Olemise ahelana, mis näib jagunevat neljaks „riigiks”: mineraalid, taimed, loomad, inimesed.
Kellelgi ei ole mingit raskust ära tunda seda hämmastavat ja saladuslikku erinevust elava taime ja selle taime vahel, mis on surnud ja seega langenud madalaimale olemise tasandile , ehk mineraalide tasemele . Mis on see jõud, mis on kaduma läinud? Meie nimetame seda „eluks”. Teadlased ütlevad meile, et me ei pea rääkima elujõust, kuna mingit sellist jõudu ei ole kunagi leitud eksisteerivat. Siiski me teame, et eksisteerib erinevus elava ja surnu vahel. Me võime selle erinevuse nimetada faktor „x”, näitamaks midagi, mis on olemas, et seda märgata ja uurida, aga seda ei saa seletada. Kui me tähistame mineraalide tasandi tähega „m”, siis võib taimede tasandi nimetada „m+x”. Faktori „x” puhul on märkimisväärne see, et me oleme võimelised seda hävitama, kuigi täiesti võimetud seda looma.
Üleminekul taimest looma tasandile lisandub veel mingi seletamatu jõud, mis võimaldab tüüpilisel, korralikult välja arenenud loomal teha seda, mis on täielikult väljaspool tüüpilise, korralikult välja arenenud taime piire . Seda faktorit , mida autor nimetab „y”, võib vaadelda kui „teadvust”, mida võib selgelt ära tunda kassis, koeras, hobuses, jne: kas või sel põhjusel, et me võime ta lüüa teadvusetuks. Kuigi loom kaotab oma erilised võimed, jätkuvad eluprotsessid nagu taimes . Seega, looma tasandi võib analoogselt nimetada „m+x+y”.
Liikudes looma tasandilt inimesele, kes võiks siin tõsiselt eitada jällegi uute jõudude lisandumist? Mida need täpselt endast kujutavad, on muutunud kaasajal vaidlusküsimuseks, kuid fakti, et inimene on võimeline tegema paljusid asju, mis on väljaspool loomade võimete piire, ei saa vaidlustada ja seda ei ole ka kunagi eitatud. Seega inimesel on saladuslik jõud „z”. Aga mis see on ja kuidas seda defineerida? Sel jõul on kahtlemata tegemist asjaoluga, et inimene ei ole mitte ainult võimeline mõtlema, vaid olema ka teadlik oma mõtlemisest. On olemas miski, mis suudab öelda „mina” ja suunama teadvust vastavalt oma eesmärkidele. See avab piiramatud võimalused sihikindlaks õppimiseks, uurimiseks, avastamiseks ning teaduslikuks formuleerimiseks. Kuna märksõna on vajalik, nimetab autor selle „eneseteadvuseks”.
Seega võib Olemise tasandid võtta kokku nii:
Inimene = m+x+y+z
Loom = m+x+y
Taim = m+x
Mineraal = m
* m- mateeria , x-elu, y-teadvus, z-eneseteadvus.
Ainult m on nähtav; x, y ja z on nähtamatud ja raskesti mõistetavad, olgugi, et nende mõju kogeme me iga päev. Ei ole raske teha vahet eluta ja elusa vahel. Raskem on vahet teha elu ja teadvuse, veel enam aga teadvuse ja eneseteadvuse vahel.
Progressioonid

• Mineraalide tasemel valitseb täielik passiivsus – sõltuvus oludest ja juhuslikkusest. Kivi ei suuda ise midagi teha, organiseerida või ära kasutada.
  
• Taim on peamiselt, aga mitte täielikult passiivne – tal on piiratud võime kohaneda muutuvate tingimustega (sirutada end päikese poole, juuri sügavamale mulda).
  
• Looma tasemel toimub tänu teadvuse ilmumisele tähelepanuväärne nihe passiivsuselt aktiivsusele – eluprotsessid kiirenevad, tekib vaba ja sihikindel liikumine. Toimetuleku, kohanemise ja ärakasutamise võime on mõõtmatult laienenud ; on tunnusmärke seesmisest elust (õnnelikkus, õnnetus, usaldus, kartus, ootus).
  
• Inimtasandil on olemas subjekt , kes ütleb „mina” – veel üks järsk muutus passiivsuselt aktiivsusele, ehk objektist subjektiks. Kuigi mingil määral säilib passiivsus (sõltuvus, juhuslikkus, asjaoludest siia-sinna tõugatavus). Vaid siis kui inimene kasutab oma eneseteadvust ja ei käitu masinlikult, saavutab ta isiksuse tasandi, ehk vabaduse tasandi. Inimene peab looma endas seesmise kooskõla ehk integratsiooni. Bioloogilise süsteemina on inimene väga hästi organiseeritud, mentaalsel tasemel veidi vähem (kuid seda võib parandada koolitamisega). Ent isiksusena, olevusena, kel on võime teadvustada oma mina, on ta üldiselt väga nõrgalt integreeritud, seega tunnetab ta end mitmete isiksuste kogumina (ei saa aru, miks teeb midagi vastu enda tahtmist).
  

Adekvaatsuse printsiip ehk Adaequatio
Ehk Suur Tõde inimese valmisolekust maailmaga hakkama saada. Adekvaatsus on inimese võime tunnetada ümbritsevat maailma. Oma viie meele abil suudame tajuda ainult madalaimat olemise tasandit , kuid nad ei suuda anda midagi rohkemat, kui ainult aistingulisi andmeid. Ja et neis andmetes mingit mõtet leida, vajame teist laadi oskusi ja võimeid, mida autor nimetab „intellektuaalseteks aistinguteks”. Ilma nendeta oleks võimatu ära tunda vormi, mudelit, regulaarsust, harmooniat, rütmi ja tähendust, rääkimata elust, teadvusest ja eneseteadvusest. On ebareaalne püüda piiritleda inimese kui sellise intellektuaalseid võimeid. Näiteks musikaalsus – muusikat mõistetakse intellektuaalsete jõudude abil. Kõik inimesed ei ole võimelised mõistma mingit antud muusikapala mitte sellepärast, et nad on kurdid , vaid sellepärast, et nende mõistus ei ole sellega adekvaatne. See, mis on ühe jaoks suur sümfoonia, on teise jaoks lihtsalt meeldivate või ebameeldivate helide järgnevus. Sama kehtib ka kõikvõimalikes tegelikes inimkogemustes. Et meist igaühe jaoks eksisteerivad ainult need faktid, mille jaoks meil on olemas adekvaatsusprintsiip, ja et meil ei ole õigust eeldada, et me iga asja suhtes vastaval tasemel oleme, siis ei ole meil ka õigust mistahes olukorras toonitada, et seda, mis on meile kättesaamatu, tegelikult ei eksisteerigi, vaid see on lihtsalt teiste inimeste kujutluse vili. Lühidalt, me „näeme” mitte ainult silmadega , vaid ka suure osaga meie mentaalsest varustusest, ja see mentaalne varustus varieeriub inimesiti suuresti. Paratamatult on palju asju, millega mõned inimesed on adekvaatsed, teised aga mitte. Kaasaegne materialistlik saientism pühendub aga just eelkõige sellele, mida me saamde tunnetada oma 5 meelega, mõõta ja kontrollida.
„Adaequatio” suur tõde kinnitab, et midagi ei ole võimalik tajuda ilma vastava meeleorganita ja midagi ei ole võimalik aru saada ilma vastava mõistmise organita. Mineraalitasandil on meie tunnetamise põhiinstrumentideks 5 meelt , mida toetab ja laiendab terve arsenal kavalaid aparaate. Need registreerivad nähtava maailma, aga ei saa registreerida asjade „seespoolsust” ega niisuguseid jõudusid, nagu elu, teadvus ja enseteadvus. Kes võiks näha, puudutada, kuulda, maitsta või haista elu kui niisugust? Tal ei ole kuju ega värvi, spetsiifilist heli ega kudet, maitset ega lõhna. Ja siiski, kuna me oleme võimelised ära tundma elu, peab meil olema mingi organ, mis on „seespoolsem”, st. „kõrgem” kui meeled. See organ on elu meie sees, elava keha teadvustamata vegetatiivsed protsessid ja tundmused, mis on keskendunud peamiselt päikesepõimikus. Analoogiliselt me tunne teadvuse ära omaenda teadvuse abil, mis on keskendunud meie peas; ja me tunneme ära eneseteadvuse oma eneseteadvusega, mis asetseb südame regioonis, inimese sisimas . Vastus küsimusele „Mis on inimese vahendid, mille abil ta saab teada maailmast väljaspool ennast?” on seepärast vältimatult järgmine: „Kõik, mis tal on – tema elus keha, tema mõistus ja tema enesest teadlik Vaim”.
Sellest tulenevalt, kui me piirame oma tunetusorganite kasutamist, toob see vältimatult kaasa selle, et maailm näib vähem tähenduslik, vähem rikas, vähem huvitav, jne. kui ta tegelikult on. Ja vastupidi, kui me neid tunnetusorganeid kasutame ja arendame, võime avastada uusi tähendusi, rikkusi – neid maailma tahke, mis olid varem meile kättesaamatud. Praegune teaduslik metodoloogia loob meile maailmast puuduliku, ühekülgse ja tugevasti vaesestatud pildi. Meile on kättesaadavad kõik uuritava objekti kõige pealiskaudsemad aspektid, aga kõik, mis teeb objekti inimlikult huvitavaks, tähenduslikuks ja tähtsaks, jääb märkamata.
Materialistliku teaduse ülemvõim on halb, sest:

kui puuduv pidev uurimine sellistes „ebateaduslikes” küsimustes nagu „mis on inimese eksisteerimise mõte ja eesmärk”, langeb tsivilisatsioon veelgi sügavamasse masendusse. Küsimus on selles, et „inimene ei ela üksnes leivast”

teaduslike uuringute metoodiline piiramine Universumi kõige välisemate ja materiaalsemate aspektidega muudab maailma tühjaks ja mõttetuks

paljud probleemid muutuvad lahendamatuks, sest inimese kõrgemad vaimsed jõud kõhetuvad, kui neid ei kasutata ( tarkuse tootmiseks)