Ükskord said jäätiseputka juures täiesti juhuslikult kokku kolm imelikku mehikest - Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Nad kõik olid väga lühikest kasvu, nii et jäätisemüüja pidas neid alguses isegi päkapikkudeks, ja peale selle torkas nende juures veel muudki iseäralikku silma. "Vabandage," ütles lõpuks Muhv. "Ma võin muidugi eksida, kuid mulle tundub, et meil oleks nagu midagi ühist." "Eks me ju olegi kõik ühed kenad naksitrallid,"noogutas Kingpool. Sammalhabe noppis habemest mõned pohlad ja pakkus oma uutele tuttavatele. "Jäätise kõrvale head hapukad võtta," ütles ta. "Kui mu ettepanek ehk liiga pealetükkiv ei ole, siis võiksime veel teine kordki kokku saada," rääkis Muhv. "Keedaksime kakaod ja puhuksime mõne sõna juttu." "See oleks hiigla vahva," ütles Kingpool. "Kutsuksin teid enda poole külla, aga mul ei ole üldse kodu. Juba lapsepõlvest peale olen lihtsalt niisama ringi rännanud." "Nagu minagi," ütles Sammalhabe.
Naksitrallid ,,Kohtumine jäätiseputka juures" Eno Raud Jutustaja: Ükskord said jäätiseputka juures täiesti juhuslikult kokku kolm imelikku mehikest- Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Muhv: Vabandage, ma võin muidugi eksida, aga mulle tundub, et meil kõigil oleks nagu midagi ühist. Kingpool: No, eks me ju kõik ole ühed kenad naksitrallid. Jutustaja: Sammalhabe noppis enda habemest mõned pohlad nind pakkus teistelegi. Sammalhabe: Jäätise kõrvale ju head hapukad võtta. Muhv: Kui mu ettepanek nüüd ehk liiga pealetükkiv ole, siis võiksime teinekordki kohtuda, keedaksime koos kakaod ja puhuksime mõne sõna juttu. Kingpool: See oleks hiigla vahva. Kutsuksin teid hea meelega enda juurde külla... aga mul ju ei ole kodu. Juba lapsepõlvest peale olen niisama ringi rändand. Sammalhabe: Häh, nagu minagi ju. Muhv: Haruldane kokkusattumus! Ka minuga on täpselt sama lugu
nende juurde ja andsid Tofanole peksa. Tofano kahetseb oma armukadedst ja nad lepivad ära. 9. noveel Lydia oli armunud Pyrrhosesse, kes oli Nikostratose ustavam isik. Lydia saatis oma ümmardaja Luska oma teadet Pyrrhosele saatma. Pyrrhos alguses ei uskunud ja arvas et Lydia ainult paneb ta proovile. Pyrrhos mõtles et kui Lydia teda päriselt armastab siis tehku ta kolm teenet minu poolt ära. Esiteks tapku Nikostratose juuresolekul ta jahikulli ära, teiseks saatma talle Nikostratose habemest ühe tutikese ja kolmandaks tema ühe tervema hamba. Lydia täidab kõik need kolm soovi. Siis ükskord Lydia teeskleb et on haige ja tahab et teda viidaks õue pirnipuu alla. Soovib pirni, Pyrrhos ronib üles ja hakkab seal hüüdma mida ta omaaruset näeb. Nikostratos läheb üles ja näeb et Pyrrhos ja Lydia amelevad, ronib alla kuid midagi ei toimu enam. Lydia siis solvub et mees kahtlustab teda selliste tegudega ja lubab et enam ei kahtlusta teda kunagi. 10. novell
Pärast kõrtsis lubas Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega. Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. . Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi, mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga
ning odavalt ostmise ja kallilt müümise tõttu. Süüdistused nende poolt toime pandud huligaanitsemistes pärinesid aga tihti inimeste teadmatusest ja ebausust. 3 Ühe lookesena paljudest, mis raamatule ilmet annavad ja loetavat mõistetavamaks muudavad, kirjeldatakse üht tööliste 1 Alfonsas Eidintas, ,,Jews, Lithuanians and the Holocaust" 2 Ibid, lk 40 3 Ibid, lk 82 kogunemist palgapäeval, mil üks neist, Petras Skimelis haarab mööda läinud rabil habemest ja karjub ta peale, süüdistades teda orjastamises ning torkab, et nemad peaksid orjastama hoopis juudirahva. Visalt suudab rabi end haardest vabastada4. Sarnaseid antisemitistlikke juhtumeid toobki autor välja, ent samas ei jää ühekülgseks, hoides juutide kui kannatajate poolele, vaid tuues välja ka näiteks ühest raportist pärineva lause, milles väljendatakse, et juudid naeravad leedulaste üle, sest
põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga. Andres ütlebki Pearule, kuid sosinal. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle nihukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest siiani oli ta olnud kindel, et ta ise on ainult viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega.
Seetõttu ei saa maa ja taevas enam iialgi kokku. Kui Pan Gu suri, tekkisid tema hingeõhust tuul ja pilved, häälest aga piksemürin. Ühest tema silmast sai Päike ja teisest Kuu. Tema keha ja jäsemed muutusid viieks suureks mäeks ja tema verest sai möirgav vesi. Ta veresooned muutusid pikkadeks teedeks ja lihased viljakandvaks maaks. Lugematu hulk taevaseid tähti tuli ta juustest ja habemest, puud ja lilled ta nahast ja ihukarvadest. Tema üdi muutus nefriidiks ja pärliteks. Tema higi voogab nagu vihm ja kaste, mis toidab maad. Mõne versiooni järgi muutusid ta pisarad ja silmaläige äikeseks. Kui ta oli õnnelik, paistis päike, kui ta vihastas, tõusid taevasse mustad pilved. Räägitakse ka, et tema kirpudest ja täidest tekkisid esimesed inimesed. Page | 16
(mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja
Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega.
Seal olid Oskar ja Kalle juba ridva valmis teinud. Kalle on nimelt Põhjatalu sulane. Me kaunistasime ridva puuokstega ja sidusime sinna külge suure sirelipärja. Siis ajasime ridva püsti ja tantsisime selle ümber. Onu Erik, Anna isa, mängib hästi lõõtspilli. Ta mängis palju toredaid lugusid, mille järgi me tantsisime. Kõik peale vanaisa ja Kerstini. Vanaisa istus toolil ja kuulas pealt. Ja Kerstin istus algul tema süles. Aga ta ei saanud kuidagi jätta vanaisa habemest sikutamata. Siis võttis tema isa ta ära ja pani oma õlale istuma. Sel moel sai ka Kerstin tantsust osa võtta. Ainult vaene vanaisa, tema ei saa ju tantsida. Kuigi ma ei usu, et ta selle üle kurvastaks. Ta ütles ainult: "Oh - oh - hoo, ja - jah, kus sellest on ikka aega läinud, kui sai viimati meiupuu ümber tantsu vihutud." Pärast istusime kõik niidule maha ning jõime kohvi, mida olid keetnud ema, tädi Greta ja tädi Liisa. Kukleid ja kooke saime ka
(mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja
.esimene oli muide emanda väga kurvaks teinud, kuid ei andnud alla. Käskis uuesti Luskal minna ja rääkida kui väga ta noormeest ikka ihaldab jne. muidu emand tapab enda. Luska rääkis nüüd pikalt, miks Pyrrhos peaks oma armastust emandale pakkuma, kui palju rahuldust see annaks. Pyrrhos mõistab, kuid kahtleb veel selle armastuse tõesuses. Esitab 3 tingimust, et ta saaks kindel olla: 1) Nikostratese juuresolekul tapma tema hea jahikulli; 2) saatma P.-le Nikostratose habemest ühe tutikese; 3) terve hamba saatma. Naine nõustus. Täitmine: oli söömaaeg ja sinna ilmus ka naine..sidus jahikulli seal samas lahti ja peksis ta vastu seina surnuks. Nikostratos hüüdis siis, et mida naine oma arust teeb ? Naisel oli hea põhjendus: et too lind röövis kogu aja, mida mehed peavad kulutama naiste lõbustamisele. Et mees oli kogu aeg selle pärast kodust ära. Ja et ta on korduvalt sellest mõelnud, kuid nüüd tegi ära.
Andresele võlgu ning ta ei saa Vargamäelt lahkuda. XX Peale selliseid sündmusi oli Vargamäel tükk aega rahu. Alles kevadel hakkas Pearu taas ,,rehenutipidamisega" tegelema. Käidi kohut rikutud põldude, teede ja kraavi pärast. Ükskord sõitis Pearu Andrese rukkisse. Seekor võitis kohtus Andres. Kõrtsiski ei saanud veel mehed rahu. Nüüd krutskeid täis olev Andres vedas Pearut nina pidi ning tegi ta kõrtis naerualuseks. Meeste vahel tekkis kaklus. Pearu kiskus Andrest habemest, nii et tükid taga. Andres aga haaras Pearu kõge hellemast kohast kinni nii, et mees ilma abita tõustagi ei saanud. Nii saavutas Andres võidu ka kõrtsis. XXI Andres tuli rõõmsa tujuga koju ning rääkis Marile, et ta ise oli Pearu hobuse rukkisse suunanud ja nüüd kavalusega kohtus võitnud. Samuti sai Mari oma kahtlusele kinnitust, et pussihaav oli hoopis Jussi tegu mitte kukkumise tagajärg. Mari kahtles kaua, kuid oli nüüd valmis Andresega abielluma. XXII
hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega.
(mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks
(jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt. Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed
ümmarusega (Molli), suure kondiga ja vistrikulise näoga (parunipreili Erika). Puhtalt, ainult koomilise kujuga peab paratamatult mõjuma ,,koera söögimaja" lihav astmaline koer, muidugi ka koeramamma ise. Muidu aga ei armasta Tammsaare palju peatuda olendite kirjeldusel; ta otsib inimese sisejooni ja töötab kas monoloogi või dialoogiga. Teoses ,,Ma armastasin sakslast" ta ironiseerib meelega peategelaste välimuse kirjeldamise arvel (,,len keskmist kasvu ja siniste silmadega... Habemest ja vuntsidest ei maksa rääkida, sest et ajan ära... Juuksed on mustjad; kulmude karvast võib vaikida, sest see pole tänapäev enam kuigi kindel... Pealuu ovaalne, kalduvuse või tungiga kuklasse, kus asuvat aru, mida pole endal tänini tähele pannud. Lõuapärad toonitatud, nagu oleksin pureja, kuigi pole sageli ivagi hamba alla panna... Nina nõgus... King on aga tähtsam kui nina või iseloom ja kinganina vorm
ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma
6. Kastan oma sõrme teie võimetu ja hullumeelse lunastaja vesisesse verre ning kirjutan tema okastest rebitud laubale: TÕELINE kurjuse isand, orjade kuningas. 7. Ükski luitunud vale ei ole mulle tõeks; ükski lämmatav dogma ei kammitse mu sulge! 8. Ma murran end lahti kõigist tavadest, mis ei vii mind maise edu ega õnneni! 9. ma tõstan rünnakul tugevate võitluslipu! 10. Ma vaatan teie peljatud Jehoova klaasistunud silmisse ja kitkun teda habemest; ma tõstan tapri ja lõhestan tema ussidest järatud kolba! 11. Ma pühin minema lubjatud haudade võika sisu ja naeran pilkava vihaga! II 1. Vaadake, mida kujutab krutsifiks? Kaame võimetus puul rippumas. 2. Ma kahtlen kõiges. Seistes teie suurimate moraalsete dogmade mädanevate fassaadide ees, kirjutan ma neile põlastuse leegitsevas keeles: vaata ja näe; kõik see on võlts! 3
skandinaavlasteks. Levinud hobiks on kalastamine. Õhtu saabudes lennutati tamiili nii üle saja meetri kõrgustelt kaljudelt alla ookeaniavarustesse kui ka lausa Porto südalinnas Douro jõe voogudesse. Ning pimeduse saabudes ääristas kesklinnast läbi voolava jõe kallast kohati isegi kalameestest tekitatud elav müür. Kui meil tuleb sõnaga "kalamees" silme ette pilt jääl või jõekaldal kössitavast vanemast taadist, kummisäärikutest, parkunud nahast, ajamata habemest ning saagina nirudest kiludest või rääbistest, siis Portugalis olid kalamehed reeglina nooremapoolsed ning välja tõmmati keskmiselt ligi poolemeetriseid ja veidi suuremaidki rammusaid iludusi. 183 Portugalis kõneldakse hea meelega inglise keelt või vähemalt üritatakse seda teha, vastupidi Prantsusmaa ja Hispaania mõningate piirkondade kommetele. Ning sarnaselt Eestimaaga
ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse
maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga... No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis? Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate, et tudeng maksab sama palju kui minu habe? Te peaks kuulma, mis naised sellest arvavad, nimelt minu habemest. Kümme tudengit ei saa minu ühe habeme vastu, kui on naised. Veel praegu müüks ma oma krempli
Jacques Coictier' poole. «Jajah! Kõik arstile!» pigistas ta hammaste vahelt. «Ja muidugi arstile!» vastas Louis haruldase heasüdamlikkusega. «Arsti vastu on meil suurem usaldus kui sinu vastu. Arusaadav: tema käes on kogu meie keha, sinu käes aga ainult lõug. Pole viga, mu vaene habemeajaja, küll sinagi saad. Mis sa siis ütleksid ja mida hakkaksid tegema, kui ma oleksin nagu kuningas Chilperic *, kellel kombeks oli käega oma habemest kinni hoida? Nüüd aga, vader, tee oma tööd ja aja mul habe ära. Mine too, mis vaja.» 1 Hirvpõder (prants. k.). 2 Kurat (prants. k). 440 Nähes, et kuningas kõik naeruks käänab ja teda kui. dagi ei saa vihale ajada, väljus Olivier torisedes, et kuninga käsku täita. Kuningas tõusis püsti, ligines aknale, avas selle järsu liigutusega, lõi käed kokku ja hüüdis: «Oo, vaadake, taevas on Vanalinna kohalt päris punane. Vist põleb seal foogti maja. Muud see ei või olla
annaabi.ee 
