Retsensioon raamatule „Juudid, leedulased ja holokaust“ (0)

AÜ, Ajalugu
 II kursus
 
Retsensioon raamatule „ Juudid , leedulased ja holokaust “
Alfonsas Eidintase kirjutatud „Juudid, leedulased ja holokaust“1 ilmus 2003. aastal Vilniuses välja antuna kirjastuse Versus Aureus poolt. Raamatu kogumaht on 534 lehekülge, mis on jaotatud kolmeks peatükiks ning väiksemateks alajaotusteks. „Juudid, leedulased ja holokaust“ sisaldab ka 16lehelist pildimaterjali.
Holokaust ühes oma võigaste osistega on talletanud end paljude mällu. Ohvrid , nende lähedased – neid ühendab mälestus sellest, mis kunagi neid üksteisest lahutas, kas siis igaveseks või aastateks. Seda leedulastegi ajaloos rolli mänginud sündmust on võtnud kajastada Leedu ajaloolane Alfonsas Eidintas, kelle lõpp- produkti võib pidada vist üheks laiemapõhjaliseks holokausti Leedus käsitlevaks teoseks. Võtan raamatu kätte väikese eelarvamusega, aimates teose rõhuasetust ning kartes liigset holokaustile keskendumist, kuid siiski suure huviga.
Raamatu kasuks räägib juba tema esimene peatükk, mis sisaldab juutide ja leedulaste suhteid juba alates 19. sajandi lõpust, juutide rolli Leedus, neisse suhtumise kujunemist ja muud nendega seonduvat. Tegu pole lihtsa lühikirjeldusega, vaid põhjaliku ja laiahaardelise käsitlusega, mis pakub sujuva ülevaate ning näitab avalikkusele vähem teada olevaid probleemegi. Eidintas on kirjeldanud kahe rahvuse vahelisi dialooge kui ei midagi halba ennustavaid, ent ometi raius suhetesse mõrasid kadedusekirves, mida hoidis jõukama leedulase käsi, kellele oli vastumeelne näha end majanduslikult hästi kindlustanud juute osavalt oma äri ajamas. Kõneldakse kahe erineva rahvuse etnilise enesemääramise, klassi ja usu rollist nende omavahelises suhtluses . Näitena võiks tuua maainimese kujutluspildi juudist, milleks on tulnukas, võhivõõras, sest too erines kõige rohkem leedulasest võrreldes teiste rahvus- ja usugrupi liikmetega2.
Rääkides negatiivsest suhtumisest juutidesse, toob autor välja selle, et neid ei kritiseeritud ja noomitud niivõrd füüsiliste töödega tegelemise tõttu, vaid liigkasuvõtmise, ebaausate sissetulekute ning odavalt ostmise ja kallilt müümise tõttu. Süüdistused nende poolt toime pandud huligaanitsemistes pärinesid aga tihti inimeste teadmatusest ja ebausust.3 Ühe lookesena paljudest, mis raamatule ilmet annavad ja loetavat mõistetavamaks muudavad, kirjeldatakse üht tööliste kogunemist palgapäeval, mil üks neist, Petras Škimelis haarab mööda läinud rabil habemest ja karjub ta peale, süüdistades teda orjastamises ning torkab, et nemad peaksid orjastama hoopis juudirahva. Visalt suudab rabi end haardest vabastada4. Sarnaseid antisemitistlikke juhtumeid toobki autor välja, ent samas ei jää ühekülgseks, hoides juutide kui kannatajate poolele, vaid tuues välja ka näiteks ühest raportist pärineva lause, milles väljendatakse, et juudid naeravad leedulaste üle, sest nii, kui nood proovivad juutidele midagi teha, saavad nad kolmekuulise vanglakaristuse5. Olgugi, et holokaust pole mingilgi määral õigustatud, tekitasid juudid vahel ise situatsioone, mida leedulased ei suutnud rahumeeli pealt vaadata.
Sellele sünge teemaga teosele annab veidi helgema varjundi autori püüd näidata olukordi , kus leedulaste ja juutide vahel näis olevat ei midagi muud kui inimlik solidaarsus, ehk ka kaastunne . Need on juhtumid , milles juute, kas lapsi või tervet peret püüti varjata, et neid tapaõudustest säästa. Nii varjas üks leedu naine tasu eest juudipoissi, kuni too end ise teiste laste seas jidiši keeles rääkides reetis, ent sai tänu ühele mõistvale politseiametnikule, kes ametikohustustest lähtuvalt oleks pidanud poisi üles andma, hoopis uue varjupaiga, kus ei küsitud isegi raha6 Ometi oli neidki , kes viivitamatult juudid paljastasid ning nemadki on korduvalt lugeja ette toodud. Otseloomulikult sisaldab raamat ka ülevaateid juutide hävitamiseks mõeldud operatsioonide kavadest, mida teise peatüki algusest leiab. Välja antud raporte ja instruktsioone on haarav lugeda ning selliste vormide puhul teenib alati truult otsekõne kasutamine, mida Eidintaski siinkohal teinud. Lugedes sõnu, mida keegi on mingis olukorras öelnud, kirja pannud , võimaldab paremini tunda situatsiooni olemust ja selles olevate inimeste tundeid või mõtteid. Kuigi see pole alati vajalik, siis just saatuslikes või määravates olukordades on otsekõne olemasolu nauditav.
Suur osa holokausti puudutav on mahutatud teise peatükki ja hõlmab endas juba mainitud operatsioone, mõrvu, Ajutise Valitsuse tegutsemist juutide suhtes, süüdimõistetute päästmislugusid ning tapjate motivatsiooni lahti mõtestamist. Autori mõttekäik ja analüüsivõime võimaldab faktidele toetudes jõuda järeldusteni, mis põhinevad loogilistel seletustel ja nõnda harutatakse lahti nii mõnedki sõlmed. Oma koha on leidnud sündmustikud, mille kirjeldused võimaldavad toimunut hästi ette kujutada. Kirjutades esimesest juutide vastu suunatud rünnakust Leedus, mis leidis aset Kaunases 25. juunil 19417, saab jälgida sündmustekäiku, asjaolusid ja tulemust. Seesugune täpsus ja korrapära iseloomustab kogu raamatut. Eidintas kasutab teoses ka oma vanemate mälestusi. Näiteks kirjeldab ta, kuidas üks juuditar 22. juunil 1941. aastal, mil natsiarmee Leedu üle võttis ning tuleveik oli hägune, lausus autori emale, et leedulastele ei kujuta see endast mingit kahju, küll aga juutidele8.
Eidintas ei jäta puudutamata ka lahtisi otsi ning lahkab ka holokaustijärgseid juutide ja leedulaste suhteid. Mõtestatum ja tõsisem uurimine nende üle hakkas alles pärast Leedu taasiseseisvumist. Koolihariduses on holokaust õppuritele teatud astmes alati õppekavas ning see näitab riigi eesmärki sellest rääkida, et tulevased põlved õpiksid vigadest. Neid vigu ei varjata ja neid püütakse igati esile tuua, olgu see siis läbi artiklite ja raamatute kirjutamise või dokumentaalfilmide. Oluline on, et juutidele tehtut ei salata maha ning neile pakutakse võimalusi enda kehtestamiseks. 1990. aastal avati Vilniuses Sholom Aleichem´i põhikool, kuhu asus õppima ligikaudu 200 juuti9. Põgusalt räägitakse lahti juutlusega seotud haridusküsimusi nagu ka poliitilisel tasandil ettevõetud tegemisi, milleks on erinevate komisjonide loomine, seminarid ja kohtumised. Seoses 1998. aasta 12. mail toimunud kohtumisega, kus Balti riikide presidendid näitasid üles initsiatiivi, loomaks okupatsiooni ja selle tagajärgede uurimise tarvis komisjon , andis pool aastat hiljem Leedu president Valdas Adamkus välja dekreedi, millega loodi Natsi ja nõukogude režiimi ajal toime pandud kuritegude hindamise komisjon10. Selge märk sellest, et holokaust on riigi poolt hukka mõistetud ning leedulaste silmis kuritegu , mille toimepanemist ajendasid võõrvõimud. Seegi on lehekülgede kaupa lugejatele teatavaks tehtud.
Mainisin eespool raamatu visuaalsetki nautlemisvõimalust ning selle täienduseks võiks öelda, et ligikaudu poolsada pilti on valitud üsna huupi, ent pole ka imestada, eeldades, et valida tuli ilmselt paljude seast ning liisk tuli langetada. Sellegi poolest on nad mõnusaks täienduseks ning antud raamatu puhul jäävad niikuinii tahaplaanile, pidades silmas teaberohket teksti. Mis aga seda viimast puudutab, siis saaks osa kohtadest veidi parema ülevaate, kasutades tabeleid või diagramme , sest küllaltki palju leiab numbriliselt analüüsivat materjali, mida oleks proosateksti kõrvalt hõlpsam mõnes kompaktsemas versioonis jälgida. Sellisena meenub tagantjärgi vaid riigiti (Poolas, NSVL -is, Rumeenias , Tšehhoslovakkias, Ungaris, Leedus, Jugoslaavias, Kreekas ja Austrias ) juutide mõrvamisi protsentuaalselt võrdlev tabel, kust selgub , et Leedus hukati koguni 90% juutidest, millega on ta nende riikide seas Poola järel teisel kohal11. Tänuväärne on ka raamatu alguses asuvad lühendite seletused .
„Juudid, leedulased ja holokaust“ tundub olevat autori kindel soov, tuua lugejani teemakohased probleemid ning nende põhjendused ja selgitused . Nagu öeldud sai, siis tegu on teemaga, mille kajastamist peetakse Leedu ajaloo käsitluses oluliseks ning see ei puudu kooliõpikutestki. Raamatu alguses ja käigus esitatud küsimused leiavad oma vastused. Mõned neist pole ehk nii kindlad, ent vähemalt pakub autor välja ideesid, mille abil huvilised ise saaksid tõe vormistada. Teose sisus ei tule pettuda ning võiks öelda, et huvi Leedu juutide ja nende hävitamise kohta saab rahuldatud.
Kasutatud kirjandus:
Eidintas, A. 2003. „ Jews , Lithuanians and the Holocaust“. Vilnius. Versus Aureus.
1Alfonsas Eidintas, „Jews, Lithuanians and the Holocaust“
2Ibid, lk 40
3Ibid, lk 82
4Ibid, lk 83
5 Ibid , lk 86
6Ibid, lk 330
7Ibid, lk 177
8Ibid, lk 174
9Ibid, lk 416
10Ibid, lk 417
11Ibid, lk 332