Erving Manual Goffman (1922-1982) Goffman Sündis 1922 a-l Kanadas Ukraina juutide perekonnas. USA-sse kolis ta 1949 aastal. Teda peetakse üheks kõige mõjukamaks 20. sajandi Ameerika sotsioloogiks. Goffman kuulub 20. sajandi alguses tegutsenud USA juhtivasse sotsioloogilisse Chicago koolkonda. Goffmani sotsioloogia-alased vaated olid tugevalt mõjutatud George Herbert Meadi ja Herbert Blumeri teooriatest. (Wikipedia 2012) Õppides Chicago Ülikoolis, tegi ta väliuuringuid Shetlandi saartel, mis andis talle inspiratsiooni kirjutada oma esimene suurem töö ,,The presentation of self in everyday life". Selles ülikoolis õppis ta koos Evert Hughesi, Gregory Adamsi ja Edward Shilsiga. Goffmani suurimaks panuseks sotsiaalsesse teooriasse peetakse tema uurimust sümboolsest
Hälbiva käitumise sotsioloogia Tallinna Ülikool 2012 I. 1. loeng sissejuhatav loeng Hälbiva käitumise vastand on normaalne käitumine. Norm on ühiskonna poolt loodud käitumisreegel väljendab ootusi käitumise suhtes. Kui inimesed käituvad ootuste kohaselt st vastavalt mingile normile, nimetatakse neid konformseteks. Kui inimesed ei käitu ootuste kohaselt, nimetatakse neid hälbivateks. Hälbivus norme eirav käitumisviis. Normaalsus on suhteline. Iga käitumisviis võib saada erinevaid hinnanguid. Arusaamine normidest ja hälbivusest on inimeste kollektiivse tegevuse tulemus. Émile Durkheim: miski pole iseenesest paha, vale ega hälbiv sotsiaalset käitumist tuleb tõlgendada kontekstist lähtuvalt. Seega on see sotsiaalsest konstrueeritud. Hälbivus on suhteline. Normid sõltuvad ajast, kohast ja grupist --> ajalooline dimensioon, kultuuriline dimen...
vahemaa meie ja eesmärgi vahel pole proportsionaalselt vähenenud. Inimene, kes otsu- stab püüelda eesmärgi poole, mis juba oma olemuselt on kättesaamatu, määrab oma saatuseks olla pidevalt õnnetu." Kõige tõhusamad piirangud on need, mis ei tule väljastpoolt, vaid eksisteerivad inimese enda mõtetes. Meid sotsialiseeritakse nii, et kultuuri olulisimad elemenedid saavad osaks meie loomusest. Rollid. Ühiskond on kõigi selle liikmete ühislooming. USA sotsioloog Ervinng Goffmani analüüs lähtus sellest, et inimene võib oma olemust väljendada üksnes teatud rolle mängides, st seda esitledes teistele, nt kuri olemist. Tugevate bioloogiliste aheldumiste puudumisel on retsiprooksetest rollidest saanud inimkäitumise koordineerimise mehhanism. Kord ja korraldused. Me muudame oma elu juhitavaks, luues sotsiaalseid institutsioone, mis täidaksid sama rolli, mis instinktid loomade puhul. Muudame teatud käitumisprogrammid harjumuspäraseks. Kultuuri püsivus
tähenduste kaudu, mis nad nendele objektidele annavad. 10)George H Mead - ühendas pragmatistliku tähendusteo Smithi omaga. Oluline peegel mina ning sotsiaalse mina areng ja tegevused. 11) Herbert Blumer - andis sümbolise interaktsionalismile nime ning kirja pannud kolm keskset põhimõtet interaktsionismis. 12) Erving Goffman - dram lähenemine (argielu sotsiaalsed suhted kui teatrilava). 13) Robert Entman - lõi Goffmani "raami" mõistele toetude raamistamise teooria (sisaldab teatavate hoiakute esiletõstmist ning teiste apektide maha vaikimist, julgustades aud teatud tõlgendusteks. Samas ei ole tegemist pealesurutud ideoloogilise struktureerimisega). 1) Bennett (1998) sõnastas selle, et kultuuriuuringute keskmes on kultuuri ja võimu suhted; 2) Stuart Hall - tema kodeerimise-dekodeerimise mudel aitab selgitada erinevuste teket sõnumi looja mõeldud ja sõnumi vastuvõtjani jõ sõnumi tähenduse vahel
kahtluse alla seadma nende suhete kohasust ja muutmise vajadust kliendi ja ühiskonna kui terviku kasuks. Rolliteoorias ei tarvitse esitada situatsiooni sekkumise vahendeid, sest ta ei paku käitumise muutuse tehnikaid ega emotsioonide käsitlemise viise, samuti võimalusi töötada inimeste personaalsete reaktsioonidega rollikonfliktile - rolliteooria lihtsalt toob kõik selle esile. (Payne, 1995) Teine viis rolle käsitleda iseloomustab Goffmani (l968b) töid. Sotsiaalse interaktsiooni puhul on inimestel tarvis teiste kohta midagi teada ja nad saavad seda, tajudes teatud märke teiste käitumises. Viimane asjaolu võimaldab meil mõjutada teiste inimeste ettekujutusi endast, kujundades infot, mida nad meilt saavad; me anname ,,etendusi", mille eesmärgiks on jätta sobivat muljet. Selle käsituse järgi on rollid sotsiaalse staatusega seotud sotsiaalsete ootuste ,,etendused"
sajandi tuntumaid mikroteoreetikud kultuuriteoorias on sümboolse interaktsionismi esindaja Erving Goffman (1922-1982) Kanada päritolu sotsioloog, kes peamiselt tegutses USA-s ja kuulub Chicago KK-da. Tegelikult oli ta enam kui sotsioloog. Väga interdistsiplinaarsete huvidega, s.h antropoloogia, psühholoogia, jm. Mõjutanud paljusid hilisemaid kultuuri- ja ühiskonnateoreetikuid. Oli väga hea kirjutaja, tema raamatud on nauditav lugemine. The Presentation of self in Everyday Life (1959) Goffmani raamatu üks põhieesmärke on uurida: 4.loeng-Kultuurisotsioloogia II. Andreas Ventsel 5 ,,the individual in ordinary work situations presents himself and his activity to others, the ways in which he guides and controls the impression they form of him, and the kinds of things he may and may not fo while sustaining his performance" (xi). Kui funktsionalistlik sotsioloogia näeb inimeses sotsiaalse rolli kandjat, siis Goffman näeb temas sotsiaalse rolli etendajat.
4. fordism ja teilorism- fordism e teilorism e Scientific Management. tööjõu võimalikult kitsas spetsialiseerumine, tootmise standardiseerimine masstootmine, oskustööliste kaotamine koos kõrgemate palkadega, ). Rahulolu ei saavutata toga, vaid tööväliste asjadega. Mitte rõõm kingast vaid mingi tüütu kingakontsa allalöömine. 5. stigmatisatsioon- : inimesele surutakse peale ,,rikutud" identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna. 6. norm- nõudmised, mida ühiskond asetab indiviiidele - normi puhul on oluline, et selle täitmist mingil moel kontrollitakse. Muul puhul pole tegemist normiga (vaid võib-olla näiteks ideaaliga . nt. abielu kogu eluks?). Normi välja selgitamine: 1) ühetaolise käitumise ilmnemine. NB: vea võimalus. On ka teisi põhjusi;
põhisisu Tunnetega peegeldamine – rääkija väljendatud tunnete kokkuvõtvat tagasipeegeldamist rääkiale Tähenduse peegeldamine – kui tunded ja faktid on koondunud ühte vastusesse Kokkuvõtlik peegeldamine – kuulaja võtab kopkku kõneleja pikema jutulõigu peamise sisu ja tunded 26. Mulje kujundamine (Goffman) Avalike esinemiste analüüsimisel on üheks kõige tunnustatumaks lähenemiseks Erving Goffmani dramaturgilist lähenemist. See pilt mida me endast teistele loome vōib olla erinev meie enda mina käsitlusest. Mōnikord inimesed manipuleerivad vōi loovad mingi pildi endast, et soodustada suhtlemist vōi siis järgitakse mingeid omi eesmärke. Mina-esitus (mida mōnikord nimetatakse ka mulje kujundamiseks) on seotud protsessiga, kus inimesed manipuleerivad oma mina-pildi ja käitumisega selleks, et luua teistele endast teatavat muljet
Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarne d. : alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet, ja lõpuks ta võtabki selle omaks * seostub mõistega “stigmatiseerimine” : inimesele surutakse peale “rikutud” identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna. - strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt. C Wright Mills. Deviantsus on võimuinstitutsioonide tegevuse aspekt ja mõistetav nende analüüsi kaudu. Enamus (või võimu juures olev vähemus) omistab deviantsuse ilma võimuta vähemustele 11. Milline on inimese “sotsiaalne mina” George Herbert Meadi
Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarne d. : alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet, ja lõpuks ta võtabki selle omaks * seostub mõistega "stigmatiseerimine" : inimesele surutakse peale "rikutud" identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna. - strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt. C Wright Mills. Deviantsus on võimuinstitutsioonide tegevuse aspekt ja mõistetav nende analüüsi kaudu. Enamus (või võimu juures olev vähemus) omistab deviantsuse ilma võimuta vähemustele 11. Milline on inimese "sotsiaalne mina" George Herbert Meadi järgi
Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarne d. : alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet, ja lõpuks ta võtabki selle omaks * seostub mõistega “stigmatiseerimine” : inimesele surutakse peale “rikutud” identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna. - strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt. C Wright Mills. Deviantsus on võimuinstitutsioonide tegevuse aspekt ja mõistetav nende analüüsi kaudu. Enamus (või võimu juures olev vähemus) omistab deviantsuse ilma võimuta vähemustele 11. Milline on inimese “sotsiaalne mina” George Herbert Meadi
Outsiders: Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarne d. : alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet, ja lõpuks ta võtabki selle omaks * seostub mõistega “stigmatiseerimine” : inimesele surutakse peale “rikutud” identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna. - strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt. C Wright Mills. Deviantsus on võimuinstitutsioonide tegevuse aspekt ja mõistetav nende analüüsi kaudu. Enamus (või võimu juures olev vähemus) omistab deviantsuse ilma võimuta vähemustele • Sotsiaalne mina George Herbert Meidi järgi :
1. Positiivne eneseteadvus Ch. Horton Cooley: "peegel-mina" G. Herbert Mead: "tähtsad teised" ja "üldised teised" 2. Sotsiaalsed oskused 3-komponendit kontseptsioon (G. H. Mead): "mina"- intuitsioon, "sotsialiseerunud mina" - mäng, "teiste rolli võtmine" teadlik mäng 3. Keele omandamine 4. Väärtuste omandamine 5. Rollieesmärkide teadvustamine 6. "Üldiste teiste" teadvustamine Sotsialiseerumise tüübid: ettevalmistav, vahetu, resotsialiseerumine Totaalne institutsioon: Erving Goffmani poolt pakutud mõiste tähistamaks indiviidi eksistentsi täielikult reguleeritud ja pealesurutud süsteemis eraldatuna muust sotsiaalsest maailmast. Sotsialiseerumise etapid: lapsepõlv, nooruki-iga, täiskasvanuiga, vanadus, ettevalmistus surmaks Sotsialiseerumise agendid kõik rühmad või sotsiaalse tegevuse kontekstid, kus sotsialiseerumine aset leiab. Näit. perekond, eakaaslased, kool, töökoht jne mõjutavad sotsialiseerumisprotsessi. Loengumärkmed 8 K. Paadam
Erving Goffman. Peaksime rohkem uurima kuidas tot. Inst mõjutavad meie isiksusi ning kuidas nad meid hävitavad. Eraelu kadumine. Ühine/kollektiivne elu (laagrid). Korrastatud ja kontrollitud elu, kindel graafik ja reziim. Kaaslased versus personal, teie vahel tekib selline erinevate arusaamade kokkupõrget. Tüüpilisemad näited sõjavägi, internaatkoolid, lastekodud, vaimuhaiglad. Mille poolest erineb totaalse institutsiooni teooria distsiplinaarse teooriast? Goffmani sõnul seotud isikuga ja Foucaulti sõnul tehnikaga. 1. Milline protsess võimaldab Max Weberi kohaselt bürokraatia arengut? 1. Transformeerimine 2. Sotsialiseerimine 3. Sublimeerimine 4. Ratsionaliseerimine * 2. Institutsioon tähendab eelkõige 1. teatud norme ja väärtusi, mis annavad ideid miks ja kuidas on võimalik juhtida inimtegevust * 2
2) isiksuslik stigma kui isiksuse eripära: nt veidrad kalduvused, homoseksuaalsus 3) grupistigma teistsuguse grupi liige, kus seda tüüpi inimesi tavaliselt ei ole · Stigma on suhtumine, seda ei ole looduses olemas. Mõnes kultuuriruumis peetakse teatud stigmasid heaks ja neid ülistatakse · Stigma loob tähelepanu, mida inimesele tema eripära tõttu ostutatakse. Tegelikult ükski inimene ei taha seda tähelepanu, sest see on peale surutud. · Goffmani arust on stigma puhul kõige olulisem enesepresenteerimine e kuidas inimene sellises olukorras ise käitub · Stigmatiseeritu käitumisstrateegiad: 1) varjamine eripära peitmine, mitte näitamine 2) katmine püüab situatsioone, kus stigma võiks välja tulla, vältida 3) aktsepteerimine (+ irooniline reflektsioon) inimene vaatab ise ka olukorda kõrvalt. Selliselt postisioonilt stigmaga hakkamasaamine on kõige tulemuslikum.
Becker 1963: Outsiders: Studies in the Sociology of Deviance : sotsiaalsed rühmad tekitavad deviantsust, mis pole deviantse isiku tegevuse kvaliteet, vaid tulemuseks reeglite ja sanktsioonide kasutamisele teiste poolt. Primaarne, sekundaarned: alguses vastuolu, seejärel omistatakse isikule deviantne identiteet, ja lõpuks ta võtabki selle omaks * seostub mõistega ,,stigmatiseerimine" : inimesele surutakse peale ,,rikutud" identiteet mis piirab tema võimalusi sotsiaalses tegevuses. Erving Goffmani mõiste, üks selliseid mõisteid mis näitavad deviantsuse olemust indiviidi ja sotsiaalse keskkonna vahelise (võimu osas mittesümmeetrilise) vastuoluna. -diferentseeritud läbikäimise teooria (Erwin Sutherland 1939): õpitakse suhtluse teel; norme õpitakse grupilt; poolt/vastu argumendid; mida varem õpitud, seda tõenäolisemalt järgitakse; erinevust inimeste vahel pole, ainult reeglid on teised (-> operantse käitumise seadus) - strukturaalsed seletused - nn. kriitiline teooria: nt
W. Jamesi mina teooria Peegelmina teooria (C.H.Cooley) Sotsiaalne võrdlemine Enesetaju teooria (D.Bem) Enesehinnang. Mina-esitus (E.Goffman) Avalike esinemiste analüüsimisel on üheks kõige tunnustatumaks lähenemiseks Erving Goffmani dramaturgilist lähenemist. See pilt mida me endast teistele loome vib olla erinev meie enda mina käsitlusest. Mnikord inimesed manipuleerivad vi loovad mingi pildi endast, et soodustada suhtlemist vi siis järgitakse mingeid omi eesmärke. Mina-esitus (mida mnikord nimetatakse ka mulje kujundamiseks) on seotud protsessiga, kus inimesed manipuleerivad oma mina-pildi ja käitumisega selleks, et luua teistele endast teatavat muljet. Mina
seda pilku pole, puudub ka stigma. Stigmatiseeritu käitumisstrateegiad. Goffman ja tema jüngrid on stigma raames käitumist palju uurinud. Stigma on väljastpoolt pealesurutud tähelepanu nt keegi on pime, tuleb ise üksinda kooli ja keegi hakkab teda selle tõttu kõva häälega kiitma, siis see näitab, et sellesse eripärasusse suhtutakse sellesse teisiti, pimedale on see aga ebameeldiv. Goffmani puhul on oluline enese represinteerimine (kellena ja kuida sta end esitleb). Ta uuringud räägivad, et stigamtiseerinud inimeste käitumismallid on samuti erinevad: 1. varjamine (nt kurt teeskleb hajameelset) 2. katmine/covering (vaegnägija ei loe avalikult tekste, ratastooli olija väldib treppe) 3. aktsepteerimine (inimene seda eripära, mida teised vaatavad ja panevad tähele, vaatab ka ise
Vangla ebaõnnestumine ja sisemised probleemid said selgeks juba varakult, sest suure arvu kurjategijate ühtekoondamine ei andnud loodetud positiivset tulemust. Vanglad muutusid "kuritegevuse ülikoolideks", kus ebasoovitav käitumine süveneb. Oma klassikalises töös vaatab Erving Goffman vanglat koos teiste totaalsete institutsioonidega, et teha kindlaks nende mõju inimkäitumisele (Asylums. Essays on the Social Situation of Mental Patients and Other Inmates, 1961). Goffmani järgi on sellised institutsioonid peale vangla psühhiaatriahaiglad, kloostrid ja sõjaväe väljaõppekeskused. Erinevus vabas ühiskonnas ja totaalses institutsioonis elamise vahel seisneb järgmises: 1. Kaasaegses ühiskonnas on inimese elu korraldatud selliselt, et tegevused vahelduvad ööpäeva jooksul (töö, vaba aja veetmine, magamine) ning ühist eesmärki neil pole (elada, et elada). Totaalse institutsiooni keskne tunnus on piiride
Üldine enesehinnang peegeldab täheldatavat vahet tegeliku mina ja ideaalmina vahel. W.James väljendas seda erinevust järgnevalt: enesehinnang=edu/taotlused. 30 3. Mina- esitus. E. Goffman. Mina- esituse strateegiad, enesekahjustamine, mina- monitooring Avalike esinemiste analüüsimisel on üheks kõige tunnustatumaks lähenemiseks Erving Goffmani dramaturgilist lähenemist. See pilt, mida me endast teistele loome vib olla erinev meie enda mina käsitlusest. Mnikord inimesed manipuleerivad vi loovad mingi pildi endast, et soodustada suhtlemist vi siis järgitakse mingeid omi eesmärke. Mina-esitus (mida mnikord nimetatakse ka mulje kujundamiseks) on seotud protsessiga, kus inimesed manipuleerivad oma mina-pildi ja käitumisega selleks, et luua teistele endast teatavat muljet
• Gideon Toury põhjalik käsitlus kirjeldavast tõlketeadusest (1995). • Williamsi ja Chestermani õpik (2002) tõlkealase uurimuse tegemisest. Annab täpseid juhiseid alates töö üldisest ülesehitusest kuni ajaplaneerimise ja töö kaitsmiseni, kuid ei kirjelda lähemalt kaasaegseid uurimismeetodeid ja teooriaid. • Anthony Pym (2011) tõlkija autorsusest, viidates sotsioloog Erving Goffmani autori definitsioonile. • Andrew Chestermani ülevaade (2006) tõlkimise sotsioloo- giast ja võimalikest uurimisraamistikest. • Kogumik Translator’s Agency (Kinnunen ja Koskinen 2010). Erinevad vaatenurgad tõlkija agentsusest. Tõlke uurimine 171 • Põhjalik käsiraamat pilgujälgimisest: Holmqvist et al. 2011. • Ülevaade tõlkimisprotsessi uurimisel kasutatavatest uurimis-
annaabi.ee 
