Erving Manual Goffman (0)

Erving Manual Goffman
(1922-1982)
Goffman Sündis 1922 a-l Kanadas Ukraina juutide perekonnas. USA-sse kolis ta 1949 aastal. Teda peetakse üheks kõige mõjukamaks 20. sajandi Ameerika sotsioloogiks. Goffman kuulub 20. sajandi alguses tegutsenud USA juhtivasse sotsioloogilisse Chicago koolkonda . Goffmani sotsioloogia- alased vaated olid tugevalt mõjutatud George Herbert Meadi ja Herbert Blumeri  teooriatest . (Wikipedia 2012)
Õppides Chicago Ülikoolis, tegi ta väliuuringuid Shetlandi saartel, mis andis talle inspiratsiooni kirjutada oma esimene suurem töö „The presentation of self in everyday life“. Selles ülikoolis õppis ta koos Evert Hughesi, Gregory Adamsi ja Edward Shilsiga. Goffmani suurimaks panuseks sotsiaalsesse teooriasse peetakse tema uurimust sümboolsest interaktsioonist läbi dramaturgilise analüüsi. Tema uuringute teised valdkonnad hõlmavad sotsiaalset korda ja interaktsiooni, tunnete haldamist, institutsioonide tähtsust ja stigmasid. (Wikipedia 2012) E. Goffmani teadlaskarjääri põhirõhk jääb 60ndatesse aastatesse, kui ta töötas Berkeley (California) ülikoolis koos kuulsa ameerika sotioloogi G. Blumeri poolt kokkupandud sotsioloogide meeskonnaga: D. Legget, M. Lipset, N. Smelser, U. Peterson jt. (Kravtšenko 1997)
Goffman on kirjutanud hulgaliselt etüüde ja esseesid. Materjali nende jaoks kogus ta Ameerika linnadest, jälgides vahetult invaliidide ja eluheidikute elu, psühhiaatriahaiglaid, kasiinode külastajaid jne. Jälgimise eesmärgiks oli uurida inimeste käitumist nende igapäeva elus, ainult selle kaudu saab Goffmani arvates mõista inimloomust ja sotsiaalset elu. Ta analüüsib igapäevaseid asju ja käitumist, mida me sooritame harjumuse jõul või sotsiaalses rituaalis, kas siis soovides tähelepanu või lihtsalt harjumusest. Goffmani järgi loob ja omandab inimene ühiskondliku tegevuse käigus hulgaliselt situatsioonilisi kujusid ja sotsiaalseid rolle. Ta vaatleb inimest kui mängurit, kes seisab pideva valiku ees- kas teha „panus“ ja osaleda „mängus“ või hoopis vältida probleemset situatsiooni. (Kaasaegne ameerika sotsioloogia 1994)
Goffmani huvitas eelkõige, kuidas inimesed käituvad üksteisega suheldes ja miks nad käituvad just nii, aga mitte teisiti. Ta omas imepärast oskust (mida tuleb teadlaste - teoreetikute puhul harva ette) kirjutada oma kõige keerulisemad abstraktsed ideed lugejatele lihtsas ja kaasahaaravas vormis. Tema tööde stiiliks olid huvitavad lood, värvikad näited ja täpsed psühholoogilised tähelepanekud. (Kravtšenko 1997)
Goffman keskendus väikeste, pidevalt vahetut kontakti omavate inimrühmade detailsele uurimisele, näiteks normide uurimisele nendes kollektiivides. Ta keskendus pisikestele suhtlusdetailidele, mis võisid esmapilgul tunduda ebaolulised, ent mis tegelikult struktureerivad käitumist ja käitumuslikke norme. Nii uuris Goffman näiteks žeste nagu käepigistused ja käe panemist kellegi õlale, samuti näoilme muutumist vestluse käigus. Ehkki vahetu inimeste vaheline suhtlus varieerub kultuuriti , esinevad siiski üldised ettenähtavad viisid, mis iseloomustavad suhtlust, näiteks seda, kuidas inimesed teretavad või hüvasti jätavad. Seeläbi muudab sotsiaalne suhtlus maailma üsnagi etteaimatavaks kohaks. Tema järgi on vahetu suhtlus rituaal selles mõttes, et see toimub kindlas korras (’’interaction order ’’) sotsiaalses korrastatuses. Kui me lõhume seda korda, siis me tegelikult omal moel lõhume ühiskonda või ühiskondlikku gruppi. Goffmani järgi annab sotsiaalne suhtlus meile sotsiaalse kuuluvustunde ehk kuuluvuse inimkonda. ((Wikipedia 2012)
Goffmani interaktsionistlikus teoorias on kesksel kohal näost näkku (füüsiliselt samas paigas asuvate indiviidide) suhtlus. Ta lähtub oma käsitluses Meadi isiksusearenguteooriast (peegel-mina mõistest). Aga kui Mead keskendus nö passiivsele enesetõlgendusele, siis Goffman arendas seda edasi, rõhutades inimeste aktiivset rolli ettekujutuse loomises, kuidas teised meid näevad. Inimene on mõtleja, planeerija. Ta loob pidevalt tegevusplaane, kombineerides tähendusi ja plaane , mida kultuur pakub mudelitena. Ise (self) ei ole mitte teiste heakskiitu ootav teadvus, vaid teiste muljet teadlikult kujundav. (Kõuts ja Seppel 2012)
Goffman vaatab argielu sotsiaalseid suhteid kui teatrilava. Sestap nimetatakse tema teooriat ka „dramaturgiliseks“. Ta käsitleb inimest kui näitlejat, kes töötab teatud sotsiaalsetes piirides, teatud sotsiaalsete ressurssidega. Selle lähenemise järgi on elu lava, millel toimuvad meie näitemängud. Erinevad situatsioonid eeldavad erineva „ise“ esitamist . Me oleme oma erinevates rolliesitlustes erinevad inimesed- nt lapsevanemana, kolleegina. (Kõuts ja Seppel 2012)
Üks oluline mõiste, mida Goffman kasutab on „ raamid “. Raamid on inimese loodud konstruktsioonid, definitsioonid ja eeldused, mis on alati juba teatud määral olemas ühiste sotsiaalsete tegevuste jaoks. Raamid on varasemate sotsiaalsete suhtlusaktide järelm, harjumuspärased viisid situatsioonide äratundmiseks, mis võimaldavad meil teada, mida meie käitumine peaks sisaldama. (Kõuts ja Seppel 2012)
Erving Goffman sureb 1982 aastal, varsti peale tema valimist Ameerika Sotsioloogia Assotsiatsiooni 73-ndaks presidendiks. Ta sureb momendil, kui kuulsus ja professionaalne tunnustus on lõpuks temani jõudnud. Olles oma eluajal vähetunnustatud, omab Goffman üha suuremat tähtsust tänapäeva sotsiaalteadustes . Tema talent seisnes selles, et ta suutis veenvalt tõestada kõikide teaduste, mis uurivad meie igapäevast elu selles maailmas, tihedat vastastikkust seost, sõltuvust ja mõjutatavust. (Kravtšenko 1997)
Valisin Erving Goffmani kuna tema dramaturgiline lähenemine tundus huvitav. Soovisin sellest teooriast saada täpsemat ülevaadet, sest vahel on elu mullegi tundunud kui näitemäng, kus me oleme vaid nukud , kellele on antud mingi kindel roll täita. Mina nimetaksin elu rohkem nukuteatriks, kus jumal oma suva järgi inimestele teatud välimuse ja iseloomuomadused annab ja vaatab kõrgelt, kuidas me nendega elus toime tuleme. Samuti meeldis mulle Goffmani mikroanalüütiline lähenemine, mille abil saab uurida kuidas inimesed vastastikku üksteist mõjutavad ja kohanduvad elus. Veel oli huvitav, et teadlane ei mõelnud oma teooriaid ainuüksi kabinetis istudes välja, vaid jälgis reaalseid inimesi nende igapäevaelus. Ma ei oska välja tuua ühtegi Goffmani teesi, millega ma ei oleks nõus, kõik tema poolt kirjapandu tundub mulle huvitav ja ainulaadne.
Kasutatud kirjandus
Kravtšenko, E., I. (1997). Эрвин Гоффман. Социология лицедейства. M. V.Lomonossovi nimeline Moskva riiklik ülikool.
Kõuts, R., Seppel, K. (2012). Meedia ja kommunikatsiooniteooria ülevaade. Toim. Langemets, A. Tartu Ülikoolikirjastus Tartus. . http://site.ebrary.com.ezproxy.utlib.ee/lib/tartuuniversity/docDetail.action?docID=10592162&p00=goffman
Современная американская социология. (1994). Toim. Dobrenkova V., I. Kirjastus MGU (Moskva Ülikool).
Wikipedia veebilehekülg. (2012). http://et.wikipedia.org/wiki/Erving_Goffman