Futurism - Referaat (0)

Kubismil oli huvitav sugulasnähtus Itaalias – futurism ; nimetus pärineb itaaliakeelsest sõnast futuro, mis tähendab tulevikku. Noored kunstnikud, olles tüdinud oma maal üha kestvast minevikukunsti jumaldamisest, püüdsid luua uut, „tuleviku kunsti“, nagu nad ütlesid. Nad avaldasid oma seisukohti nn. futuristlikes manifestides, kutsudes üles vanade saavutuste hülgamisele ning uue aja tehnika ja tööstuse ülistamisele. Neid vaimustasid maakera katvad raudteevõrgud, ookeaniaurikud, „imelised lennumasinad“, terassillad, autodest kihavad suurlinnad. Seejuures nägid nad ainult selle välist kaunidust, märkamata kapitalistliku tootmise poolt kaasatoodud vastuolusid ühiskonnas.
Üldiselt võttes tõid futuristid eredalt esile tegelikkuse tähtsa, alalõpmata inimest ja kunsti võluva iseärasuse – liikumise. Maalijate püüdlused kujutada kehade liikumist ja liikumise ideed ennast pole uued. Juba renessansiaja kunstnik Leonardo da Vinci, korrates elemente järjestikuliselt, kujutas inimese käte, jalgade liikumist. 19. sajandi vene kunstnik Vassili Surikov , maalides reejälgi lumel , püüdis maalil „Bojaarinna Morozova“ luua muljet ree pehmest libisemisest. Andes edasi naiste jooksu plastilisust ja rütmi, eemaldus P. Picasso inimkeha tavalistest vormidest ja proportsioonidest ning joonistas neljale naisele ainult kaks kätt, jalgu aga seevastu kuus. Jooned on siin nii ekspressiivsed, kompositsioon nii jõuline, et tekib tõepoolest illusioon nelja keha marulisest jooksust.
Kunstnike sajandeid kestnud püüded jagu saada maali staatilisusest pole olnud mõttetud. Iga kunstiharu peab võimalikult paremini tundma õppima ja näitama ääretult mitmekesist elu, seejuures ka selle põhijoont – liikumist ja arenemist . Autoga sõites näeme metsa ühtemoodi, vankriga – teistmoodi. Seepärast on esteetiliselt vaevalt küll õige, kui nüüdisaja kunstnikud, soovides näidata lendu kosmosesse, rahulduvad vaid staatiliselt maalitud, skafandris inimesega. Tehnikarevolutsiooni ajastul nõuab tegelikkuse kujutamine kunstnikult midagi enamat kui üksnes harjumispärast portreed või natüürmorti esemega kosmosest .
Ent anarhistliku loomusega futuristid absolutiseerisid kunstnike püüdeid kujutada liikumist. Maailmavaateline segadus ei saanud jääda kajastumata loomingus. Faktiliselt takerdusid nad puht maalitehnilistesse küsimustesse. See oli nende suurim puudus. Ent siiski hoidis see neid veelgi suurema vea eest. Futuristidest kunstnike ühekülgsus, nende huvi ainult kehade ja esemete liikumise vastu ahendas tunduvalt kunsti eesmärke, kuid päästis osa maalijaid Filippo Tommaso Marinetti nihilistlikest, profašistlikest loosungitest. Tegeldes tehniliste küsimuste lahendamisega, ei järginud Umberto Boccioni , Gino Severini, Giacomo Balla pimesi F.T. Marinetti ideesid, nad olid oma loometöös märksa hillitsetumad ega „vabanenud“ tingimusteta maalikunsti pärandis mõjust. Aja jooksul hakkasid futuristid üha vähem eitavalt suhtuma minevikukunsti, „amnesteerisid“ paljugi. Näiteks U. Boccioni teatas ametlikult, et tema looming on lähtunud impressionismist ja kubismist.
Futuristlikust kunstist ei saanud mitte manifestide barbaarsuse, vaid oma skemaatilise, formalistliku teooria ohver. Kujutades liikumist, muutusid kunstnikud otsekui värvikireva karusselli liikumatuks, ükskõikseks teljeks, mille ümber kõik keerleb , kihutab, virvendab. Nad justkui asusid selle pildi keskmes, millel on eriti rõhutatud üksteisesse suudnduvate vormide ja värvide kaootilist liikumist, mõttetuid kontraste. Liikuv vorm varjas teoste autori, inimese. Mis peitub kahekordistatud, raursis antud figuuride taga, nende rütmilise või kaootilise võbisemise taga, kuhu ruttab „kiire“ ajastu? Vastust inimese eksitentsi olulistele küsimustele futuristid ei otsinud. See aga võrdub inimese väljaajamisega kunstist, loomingust. Selle futuristliku kunsti kurva tagajärje fikseerisid ka nende endi teoreetikud: „Meid huvitab inimese nukrus niisama palju kui elektrilampi nukrus.“
Kehade liikumise edasiandmine on futuristliku maali iseloomulikem ja määrav väline joon. Vastupidiselt kubistidele ei püüdnud enamik futuriste seda liikumist väljendada mitte ainult vormivõtetega, vaid ka süžeega. Osa futuristide maale on loodud nii, et inimesed ja esemed on lahutatud palju kordi järjekindlalt korduvateks elementideks. Näiteks G. Balla laialt tundtud maalil „Koer keti otsas“ on sisulselt tagasi mindud karikaturistide tavalise mooduse juurde joonistada hulk lainelisi jooni, mis kujutavad koera jalgade, saba liigutusi. Keerulisemalt on maalitud tantsivaid inimesi G. Severini lõuendil „Pan Pani tants Monicos“. Tantsijate liikuvad kehaosad on siin skemaatilisemad, meenutavad tasapindade vilkumist, tardunud hetki . Fikseerides sel kombel kehade asendi ruumis, saavutasid futuristid üldise mulje liikumisest . Vaadates Luigi Russolo maali „Rongid liiguvad täie hooga“, võib tunduda, et oled rongis ja näed aknast möödakihutavaid, kirevateks laikudeks sulanduvaid pilte.
Teised futuristid üldiselt loobusid reaalsete esemete vastastikuse mõju kujutamisest. Nad kasutasid ainult väikesi esemete fragmente. G. Severini maalil, mis kujutab Tabarini kohvikut, on külluses mitmesuguseid värvikaid linte, mütse, kleiditükke, abstraktseid jooni ning laike, mille dünaamiline põiming loob üldise mulje tantsust, karnevalilõbustustes. Tõsi, sõnad „ Polka “, „Valss“ meenutavad ka lõuendi süžeeliini. Maalil vihjatakse ka inimfiguurile. Viimane on siin tarvilik ja esitatud kui sümbol, hieroglüüf, mis aitab välja tuua üldist rütmi. Inimeste rõivaste, ruumide dekoori värvirütm huvitab kunstnikku antud juhul rohkem kui teose idee väljendus, kunstilise kujundi põhimik. Ent nimetatud näidetes on veel võrdlemisi hästi lahendatud kunstilise kujundi probleem, paljudel teistel futuristide maalidel aga ei ärata sarnased lainelised jooned ja kontuurid konkreetsemaid esteetilisi tundmusi. Seda näitab veenvalt isegi niisugune andeka kunstniku nagu U. Boccioni maal „ Elastsus “.
Futurism on parimal juhul maalinustisõnastiku avardamine, aga kaugeltki mitte nii ulatuslik, kui lootsid futuristid ise. Nad tahtsid saada täiesti uus kunsti loojateks, kuid said noorimakunstihari – kinematograafia – matkijaiks. Filmis kaadrid liikusid, maalil aga jäid ikkagi tardunuks. Teisite ei võinudki olla. Seda, mida suudab üks kunstihari, ei suuda teine. Ja kui ükski ei suuda, siis tekib uus kunstiharu.
Futurism sarnaneb paljuski kubismiga – visa ning julge eksperimenteerimise, kunstilise mõtlemise analüütilise ja skemaatilise iseloomu poolest. Ent nad on ka küllaltki erinevad: kubistlik maal on enamasti rangelt konstruktiivne , kindla ülesehitusega, futuristlik – kaootiline ; kubistlikul maalil on selgemini väljendatud koloriit, futuristlikul on rõhutatud värvide sidharmoonilist vastastikust mõju; kubistid ikkagi püüdlesid uue ilukäsitluse poole, futuristid üldiselt eitasid ilu.
Rääkides futurismist, millel oli rohkesti andeikaid esindajaid, tuleb meenutada lihtsat tõde: loojaid ei suuda ajaloo hukkamõistust päästa miski – ei vastuvõtlikkus uute väljendus vahendite suhtes, kõlavad ja efektsed manifestid, mõne oma aja joone järelekiitmine - , kui nad mõistavad vlountaristlikult elu tegelikkust ja sotsiaalsete protsesside elulisi seaduspärasusi. Kunst kuulub nende loomevaldkondade hulka, millele kõige vähem andestatakse tähelepanematust inimkonna edumeelsete ideaalide suhtes selle vastu patustaski futusim.
Kasutatud kirjandus:

• „ Modernismist “ Lionginas Šepetys, 1986.
  

• „Kunstiraamat noortele“ Tiiu Viirand, 1984.
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Futuris m