Friedrich Willhelm Joseph Schelling (0)

Friedrich Willhelm Joseph Schelling

(1775-1854)
Õppis koos Hegeli ja Hölderliniga Tübingenis teoloogiat ja filosoofiat . Oli vaimustunud Prantsuse revolutsioonist . 23. Aastaselt sai Jenas (1798- 1803 ) professoriks. Teda on nimetatud ka romantismi filosoofiks.
Alguses inspireeris teda Fichte , hiljem eemaldub ta Fichtest just oma loodusfilosoofiaga. Hilisemad teosed on aga mõjutatud saksa müstikust Jakob Böhmest
( 1575 - 1624 ).
Kuid Schellingi natuurfilosoofilised mõtisklused olid ajendatud mitte ainult saksa filosoofia eelneva evolutsiooni pärandatud probleemsituatsioonist, vaid ka 18. sajandi lõpu loodusteaduslikest saavutustest.
Schelling tegeles natuurfilosoofiliste küsimustega umbkaudu kümme aastat ning see mõiste sai tema varajase filosoofia tunnussõnaks, nii nagu Kanti filosoofia üldnimetuseks avalikkuses oli “kriitiline filosoofia” ja Fichte filosoofial “teadusõpetus”. Tema natuurfilosoofia arengut võib jagada kolme faasi. Varajastes teostes esitab ta seda filosoofia osa Fichte transtsendentaalfilosoofia (nagu Schelling seda eelistab nimetada) täiendusena. Ka Fichte oli natuurfilosoofiat oma süsteemi raames võimalikuks pidanud, kuigi teda ennast huvitasid enam teadmise põhjendamise ja praktilise filosoofia küsimused. Nii olid Schellingi natuurfilosoofiale pühendatud teosed esialgu mõistetavad Fichte teadusfilosoofia süsteemi täiendamisena sellesse jäänud lünkade läbitöötamise kaudu. Seetõttu ei oleks Schellingi natuurfilosoofia iseendast pidanud kahe mõtleja vahel arusaamade lahknemist põhjustama.
Probleemiks sai natuurfilosoofia ja transtsendentaalfilosoofia vahekord .
Schellingi natuurfilosoofiliste vaadete arengus rohkenevad aja möödudes üha enam väljendid, mis seadsid natuurfilosoofia sõltumatuna transtsendentaalfilosoofia kõrvale. Tema antud vaadete arengu teises faasis omandabki natuurfilosoofia transtsendentaalfilosoofia suhtes iseseisva staatuse. Kolmandas, n.n. identiteedifilosoofia faasis töötab Schelling välja natuurfilosoofia ja transtsendentaalfilosoofia sellise vahekorra, kus need teineteist vastastikku täiendavalt ja võrdväärsetena seonduvad sellesse, mida ta nimetab identiteedisüsteemiks. Hiljem nimetab ta kogu oma varasemat filosoofiat selle erinevate faasidega “negatiivseks filosoofiaks” ning Schellingi elu teise poole filosoofiliseks taotluseks on arendada sellele vastanduvat “positiivset filosoofiat”, mis liigendus “mütoloogia filosoofiaks” ja “ilmutuse filosoofiaks”..
Fichte ja Schellingi poleemika puhul võib pealispindsel vaatlusel paista, et vaidlus käib teisejärguliste küsimuste üle: kuidas süstematiseerida arusaamu, mille suhtes polemiseerijad on sisuliselt üksmeelel. Kuid nii on see tõesti vaid pealiskaudsele pilgule. Transtsendentaalfilosoofia ehk õpetus minast on Fichte jaoks õpetus teadmise kui niisuguse vundamendist, teadusõpetus. Tema põhiliseks püüdeks filosoofias oli tuletada kõik, mis ei ole mina tegevus, sealhulgas muidugi ka loodus, sellesama mina algupärasest tegevusest. Nii on loodus tema jaoks meeleliselt tajutav maailm, looduse tõde on aga tabatav kahel tasandil: madalamal – loodusteaduste abiga, nii nagu seda oli interpreteerinud Kant , ja kõrgemal – teadusõpetuse abiga, mis seletab looduse võimalikkust praktilise mõistuse kõrgematest ideedest lähtudes, s.t. näeb looduses kõlbeliste eesmärkide saavutamise vahendit. Vabaduse ja kõlbluse võimalikkuse põhjendamine oli Fichte jaoks aga kogu filosoofia peamine ülesanne. Seada natuurfilosoofia autonoomsena transtsendentaalfilosoofia kõrvale eeldab tema arusaamist mööda ka looduse autonoomsust subjektiivsuse suhtes ning ühes sellega inimvabaduse võimalikkuse kahtluse alla seadmist – just sellele oli Fichte aga oma filosofeerimisega alati soovinud vastu seista. See on tema jaoks spinozism – antud terminiga märkis Fichte tema enda filosoofilise seisukoha negatiivset vastandpositsiooni.
Schelling seevastu jõuab Fichte positsioonist tõukudes oma loodusfilosoofiat arendades Fichtega võrreldes hoopis erineva looduse mõisteni. Loodus ei samastunud tema jaoks sugugi enam meeltega tajutava maailmaga , vaid omas nii meelelist kui ka intelligiiblit olemist. Looduse tõde ei ole tema silmis tabatav ei Newtoni poolt loodud loodusteadusega, mis näeb looduses vaid suurt mehhanismi, ega ka teadusõpetusega, mis käsitleb loodust kui pelka vahendit ilma immanentse seaduspära ja sihita.
Schellingi põhiprobleemiks oli subjekti ja objekti, vaimu ja looduse, ideaalse ja reaalse kui vastandite ühtsus. Ta püüadis Fichte subjektiivset idealismi ühendada oma objektiivse idealismiga.

• “Loodus peab olema nähtav vaim, vaim aga nähtamatu loodus.
  

Niisiis siin vaimu absoluutses identsuses meis ja looduses väljaspool meid, peab see probleem, kuidas on võimalik loodus väljaspool meid, lahenduma.”

• “Loodus on teadvusetu vaimsus , ja vaimsus on teadlik loodus.”
  

Teoses “Transtsendentse idealismi süsteem” (1800) vaatles ta eneseteadvust kui teadmiste ülimat printsiipi . Eneseteadvus produtseerib nii iseenda ja mitteteadlikult (unbewusst) objektide maailma. Mina kui subjekt on identne Mina kui objektiga, muutes seda mõteldes objektiks .

• “Mina ei ole midagi muud kui iseennast objektiks muutev produtseerimine.”
  

Oma loodusfilosoofias oli loodus kui subjekt tema jaoks absoluutne produktiivsus, loodus kui objekt paljas produkt . Kui oleks vaid puhas produktiivsus, siis ei sünniks midagi kindlat. Selletõttu peab olema mingi vastujõud või takistus, milles lähtuvad vormingud.

• “Takistuse põhjus asub looduses endas, selles et see muudab end ise objektiks.”
  

Need vastutoimivad jõud tingivad selle, et loodus on pidevalt kujunemas. Näiv pdouktide tekkimine on tegelikult pidev reprodutseerimine, pidev hävitamine ja uuestiloomine.
Schelling näitlikustab seda voolu pildiga , mis tänu mitmesuguste kehade vastupanule loob teatud keeriseid. Keeriste vastuvool sünnib tegelikult voolu enda jõust.
Kogu loodus on hingestatud produktiivsetest jõududest. Ka niinimetatud anorgaaniline on tegelikult vaid veel äratamata, magav elu.

• “Ka nn. surnud mateeria on vaid magav, …looma ja taimemaailm…”
  

Looduses toimub evolutsioon , milles madalamad vormid võetakse kõrgemate koosseisu, samas on kõik aga igavese substantsi (või absoluutse) osa. Tõelisus on ühtne organism, mis areneb ja mille kõrgeimaks astmeks ning ilmumisvormiks on vaim.
Kui Fichte filosoofia raskukspunkt asus eetikas , siis Schellingi oma esteetikas . Just kunstis ühinevad tema arvates vaimsus ja loodus, teadvus ja teadvusetu, paratamatus ja vabadus. Kunstiline looming on vaimu kõrgeim aste.
Schellingi probleem, kuid vastandid moodustavad ühtsuse, leiab 1801 a. lahenduse tema identiteedifilosoofias.

• “Kõik, mis on, on iseendast üks.”
  

Absoluutset identiteeti vaatleb ta indiferentsi punktina, milles kõik vastandid käituvad indiferentselt.
Schellingi teos “Filosoofilised uurimused inimliku vabaduse olemusest” (1809) tähistab uue perioodi algust tema loomingus. Seda perioodi iseloomustavad usulis-teosoofilised probleemid.
Inimlik vabadus on võime head ja kurja teha. Küsimus kurja võimalikusest on Schellingi arvates vastatav vaid nii, et Jumalas endas on teatud aluse ja eksistentsi kahestumine. Nagu valgus peegeldub tumedalt tinavaagnalt, nii vajab kõik positiivne oma tumedat vastandit.
“Kuna enne ega peale Jumala ei ole midagi, siis peab tema eksistentsi alus temas endas olema. …
See Tema eksistentsi alus, mis Jumalal on iseendas, ei ole absoluutselt vaadelduna Jumal, s.t. sedavõrd kui ta eksisteerib; sest see on vaid tema eksistentsi alus. See on loodus – Jumalas; temas küll lahutamatu, kuid siiski erinev loomus.”
Kuna kõik loodu tuleb Jumalast, on samas aga ka Jumalast erinev, siis selle läte peab olema selles, mis Jumalas ei ole tema ise, seega on tema aluses .
See on tume, mitteteadvustunud (pime) korrastamata alus, mis peab saama muudetud eksistentsi valguseks (korrastatud, mõistuspäraseks, universaaltahteks). Kuna Jumalas on mõlemad olemuslikud omadused lahutamatud, siis inimese juures on nad lahutatud ja nii tekib hea ja kurja võimalus.
Kuri ei tekki ise eksistentsi alusest, vaid üksnes siis kui inimene oma tahtega ütleb valgusest lahti.
Selleks, et vältida aluse ja eksistentsi dualismi toon Schelling sisse veel “ürgaluse mõiste. See suhtub vastanditesse indiferentselt ja selletõttu ei ole ka midagi temas, mis takistaks vastuolude ilmnemist .