Frederick Herzberg - kahe faktori teooria (5)

MAINORI KÕRGKOOL
Ärijuhtimise õppesuund
FREDERICK HERZBERGI KAHE FAKTORI TEOORIA
Essee
Juhendaja :
2008
Motiveeritus on midagi enamat kui lihtsalt õnnetunne või tööga rahulolu. Motiveeritud inimesed tahavad anda endast parima , ja seda mitte organisatsiooni juhi, vaid iseenda pärast. Motivatsioon tähendab inimese sisetunnet, seda ei saa talle väljastpoolt peale suruda.
Ameerika psühholoog Frederick Herzberg on uurinud tööga rahulolematuse põhjusi. Oma uuringute tulemuste põhjal järeldas ta, et ei ole olemas ainult kaks olekut – rahulolu ja rahulolematus ­­­–, vaid hoopis kolm: rahulolu, ükskõiksus ja rahulolematus. See tähendab seda, et rahulolu puudumisel pole sa veel rahulolematu, vaid ükskõikne.
On olemas kaks erinevat kategooriat häälestusfaktoreid. Esiteks on motivatsioonifaktorid ehk “rahulolu tekitajad”, või nagu Heizberg seda nimetas, “motivaator”, mis toimib ükskõiksustunde peletajana ning rahulolu saavutajana. Motivaatoriteks on head tulemused, tunnustus, tunne et teed vajalikku tööd, isiklik areng, edutamine ja karjäär. Teiseks on hügieeni faktorid ehk “rahulolematuse tõrjujad”, mis asendavad rahulolematuse tunde ükskõiksusega. Rahulolematuse tõrjujatena toimivad ettevõtte poolsed soodustused, palk, eelised, head töötingimused, õige ettevõtte poliitika, head inimsuhted ja turvalisus.
Selle töömotivatsiooni analüüsi tulemusena leidis Herzberg, et palgatõus ja muud soodustused on vajalikud rahulolematuse tõrjumiseks. Herzberg jõudis järeldusele, et mõned varem motiveerivateks peetud tegurid ei andnud eriti midagi enamat kui tööga rahulolu, neid hakkas ta nimetama “hügieeniteguriteks”. Nende puudumine või madal tase põhjustas rahulolematust , kuid nende olemasolu ei tõstnud töötajate motivatsiooni. Aktiivselt motiveerivad inimesi muud tegurid – motiveerijad. Nende puudumine ei pruukinud töötajaid veel rahulolematuks muuta, kuid nende olemasolu oli kahtlemata motiveeriv.
Paljud inimesed kahjuks arvad, et kooliharidusega ( pean silmas siis põhi- ja keskharidust ja kutseharidust) ongi nende õppetöö eluks tehtud ja nad on nüüd valmis asuma tööle ja teenima hüviseid. Just siis noored ja kogenematud inimesed. Nad ei kujuta ettegi milliste probleemidega nad vastamisi peavad seisma. Kõige suuremaks probleemiks kujunebki rahulolematuse tekkimine. Selle eest pole kaitstud ka kogenud ja vanemad töötajad. Olgu see siis tõrjutus, edasimineku puudumine, eesmärkide mittetäitmine. Inimesed saavad tavaliselt ikka ise aru, et nad on tööl rahulolematud. Nüüd on meil probleem, ja järgmiseks küsimuseks oleks, et mis nüüd selle rahulolematusega peale hakata, kuidas sellega toime tulla ja kuidas seda leevendada? Siinkohal tulevadki mängu Herzbergi motivatsioonifaktorid. Kuid sellest ainuüksi ei piisa. Probleem nimelt selles, et juht peab nüüd täheldama seda, et töötaja on rahulolematu. Juhi kohustuseks siinkohal olekski rakendada erinevaid motivatsioonfaktoreid töötaja rahulolematuse leevendamiseks. Ning kui juht on nüüd tuttav Herzbergi teooriatega, ei tohiks see talle probleeme valmistada. Veel suurema probleemina näen seda, et kui inimene teab, et on rahulolematu aga juht seda ei märka. Näiteks kui töötaja tahab ennast arendada, koolitada , saada targemaks ja kasulikumaks aga juht seda talle neid võimalusi ei paku. Kas töötaja peaks nüüd minema juhi juurde ja ütlema, et mind vaevab rahulolematus ja selle leevendamiseks sobiks mulle lähetus Saksamaale koolitusele või et kahekümneprotsendiline palgatõus ka paha ei teeks . Siinkohal olengi jooksnud tupikusse. Mis edasi? Kas töötaja peaks otsima uue töökoha, jätkama rahulolematuna või minema metsa nutma. Jäägu kõik see igaühe enda otsustada, mis saama peaks. Eks igaühel on oma arvamus ja arusaam sellest kuidas on õige talitseda antud situatsioonis.
Kokkuvõtteks leian, et ei teeks paha kui Herzbergi teooriat tunneksid nii juht ja töötaja. Ja siin tulevad mängu veel juhi ja alluva suhete paindlikkus , et kuidas probleemidest üksteist teavitada. Kuid olen kindel, et Herzberg sai maha tõesti väärt teooriaga, mis aitab kogu maailas igapäevaselt paljusid juhte kui töötajaid.