50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-09-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
320 laadimist
Kokku alla laetud
8 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
AnnaAbi
Õppematerjali autor
22.11.2007 F. Tuglase novellid Essee Mina lugesin Friedebert Tuglase novelle ,,Hingemaa", ,,Inimese vari", ,,Suveöö armastus", ,,Toomehelbed" ja ,,Popi ja Huhuu". Kõige enam, meeldis mulle novell ,,Suveöö armastus". See novell rääkis Maalist ja Kustast. Kusta läheb öösel maali juurde, eirates Maali palvet. Maali teab, et Kusta on mees, nagu mees ikka ning tahab vaid üht, kuid Maali ise ootab, et Kusta teda armastaks ja temast hooliks. Maali käsib poisil minna lõdva püksikummiga Mari juurde. Kusta teab, et isegi kui ta väga püüaks ja tahaks ei suudaks ta ikkagi naisele pakkuda seda, mida too soovib. Maalil on valus näha poissi nii käitumas ning ta hakkab nutma. Kusta märkab tüdruku valu ning palub
Friedebert Tuglas ,,Väike Illimar" Illimar ärkas hommikul vara, kui päikesekiired talle silma paistma hakkasid. Illimar ei tõusnud veel üles vaid vaatas toas ringi. Ta vaatas truupi, millele algul küljelt paistev päikesevalgus joonistas kühmukesed ja lohukesed. Päike aga muudkui tõusis ja tõusis ning ühel hetkel olid päikesekiired valgustamas truupi otse. Nüüd nägi Illimar truubi erinevaid värvivarjundeid: sinist, roosakat ja tumedamat. Truupi oli lubjatud mitmeid kordi ning osaliselt oli lubi maha koorunud. Samas oli aga seda kohta uuesti lubjatud ning lupjamisrante oli veelgi rohkem näha. Illimar sai lasta oma kujutlusvõimel lennata, sellepärast kaunistasidki truupi vahel kodukünkad ja orud ning vahel hoopiski mets oma puude ja põõsastega. Illimar pööras külge ning nägi, et tema vanemad olid juba üles tõusnud. Illimari isa oli teinud enamuse toa sisustusest. Seda tegi ta siis, kui nad veel alatare juures elasid. Illimar mäletas sellest ajast vaid vaigus
,,MÄEKÜLA PIIMAMEES" E.Vilde Esimene peatükk: Harilikult kella üheksa ümber, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub - üksinda nagu kunagi. Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei
Neist möödunud saan sõitis kellelegi otsa, Jaan ja Mihkel läksid vaatama. Hall vanamees istus lumes, oietas ja kirus nutuse häälega. Mehe kõrval oli suur kott, mis tal seljast maha oli kukkunud. Jaan aitas mehe püsti, kuid Jaan ega Mihkel ei rääkinud temaga, sest nad tundsid teda, ta oli kurt. Kuid mees ise, Karja Mart, oli jutukas. Mart oli pärit samast vallast kui Jaan ja Mihkelgi. Mart kirus oma elu, vaene ja vana, kuid jumal teda enda juurde veel ei võta. Siis küsis ta, et kas hingemaa kohta midagi kuulda pole, vastas siis ise sama kiiresti, et "Pärnu Postimehes" sellest räägitakse. Jaan ja Mihkel teda eriti ei kuulanud, olnud mees ju neile kaua tuttav ja sama kaua teadsid ka nad mehe juttu, mida Mart iga kord rääkis. Oli hingemaa mehele ainus lohutus. Mehed astusid kõrtsi sisse, et sooja saada. Mihkel ja Mart jõid eeskojas lonksu vett, Jaan aga mitte, kuigi ta suu oli suurest söömisest kuiv. Tal oli häbi, et tal õlu jaoks raha ei olnud
Tammiste küla veskitondid! Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud. Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja lagunenud varemetest mööda linna poole. Tee seisis täna veel tühi kui muidu, ja tuulevuhin puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed h
I Naise ettekujutus kodust oli teistsugune. Kodupoole sõites arutasid nad ringi vaadates pidasid nad plaani, mida nende kohtadega peale hakata. Koju jõudes kuulsid nad et üks lehm oli sohu kinni jäänud ja too tuli seal mitmete inimestega välja tõmmata. Naisel hakkas kodus aga igav ja otsustas neile vastu minna. Ta oli väga rõõmus kui nägi lehma tulemast- tahtis teda isegi kallistada ja oleks ääre pealt nutma hakanud. II Lõpuks Andres läks koos Krõõda ja sauna- Madisega maad üle vaatama. Nad rändasid mitu tundi soodes ja vees. Mees ei teadnud selle koha ostes tema tõelist väärtust, vaid tegi kohe plaane et mida selle kohaga võiks peale hakata- üks asi, mida ta plaanis oli teha soos põld, mis vilja kannaks. Ta tahtis sealt kraavi jõkke suunata. Räägiti veel muudest asjadest maal. Andres sai aru et Madis arvab et ta on nõrguke, selle peale pakkus ta välja et nad katsuks rammu- nii hakkasidki nad kive loopima. Kohe algul taipas Madis et peremees on ikka täits
Mees, kes teadis ussisõnu – märkmed *minategelane = mt. = Leemet 1. - mets on vaikseks jäänud, vaevu kohtab kedagi, kui minna allikale vett tooma - minategelane oskab ussisõnu ehk loomadekeelt, uued loomad on kartlikud ja pelgavad teda tema oskuse pärast, eelistaksid põgeneda, kuid ussisõnad ei luba - mt. sisistas neid nimme korduvalt, et loomi enda juurde kutsuda ja nendega vanadele kommetele vastavalt rääkida, ussisõnu aga uued loomad ei teadnud ning see vihastas mt.-d nii, et ta sõnu veelgi tugevamini sisistas ja loomad pingest lõhki läksid, ta polnud oma teo üle uhke - ühel korral oli aga teisiti, kui allikalt tulles mt. põtra nägi ja teda ussisõnadega kutsus, reageeriski loom sellele ja tuli aupaklikult mt. juurde nagu vanadel headel aegadel, mil niiviisi perele toitu hangiti – kutsudes sõnadega looma alistunult enda juurde ja lõigates tal kõri läbi - mt.-le tundus naeruväärne, kuidas külainimesed jahti pidasid, vahel koguni päevi, kui oleks
,,Tõde ja õigus" Anton Hansen Tammsaare I osa I Vargamäele tulid uued omanikud- naisele eriti koht kuhu nad elama läksid ei meeldinud- tema ettekujutus kodust oli teistsugune. Kodupoole sõites arutasid nad ringi vaadates pidasid nad plaani, mida nende kohtadega peale hakata. Koju jõudes kuulsid nad et üks lehm oli sohu kinni jäänud ja too tuli seal mitmete inimestega välja tõmmata. Peremees läks kohe appi aga naine pidi koju jääma ja seal töid tegema hakkama. Andres ei vahetanud riideid enne kui läks( kirikuriided seljas). Pika pusimise peale saadigi lehm välja. Naisel hakkas kodus aga igav ja otsustas neile vastu minna. Ta oli väga rõõmus kui nägi lehma tulemast- tahtis teda isegi kallistada ja oleks ääre pealt nutma hakanud. II Taluga tutvumine- lõpuks Andres läks koos Krõõda ja sauna- Madisega maad üle vaatama. Nad rändasid mitu tundi soodes ja vees. Mees ei teadnud selle koha ostes tema tõelist väärtust, vaid tegi kohe plaane
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid