intonatsioon, hääletugevus Nulltasand- neutraalsed märgid, nt vaikus ja liikumatus Miinusvõte- millegi tugevalt silmatorkav puudumine (nt alasti olemine teatris) Repliik- ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor Monoloog- üksikkõne Monodraama- ühe tegelase monologist koosnev draamatekst, nt Smuuli “Polkovniku lesk” Remarktekst- näidenditekst Poeetiline aeg- fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujundatud sündmuste aeg Mittepidevus e diskreetsus- pidevusmulje loomiseks kasutatakse mitmeid drama ja teatritehnilisi võtteid Objektiivne kronomeetria- subjektiivne ajakogemus Müüdiline e tsükliline aeg on suletud, ringlev, taaskorduv ja seotud mütopeedilise mõtlemisega Diskursiivne aeg on progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt edasi liikuv Lavakujundus ehk stsenograafia loob
Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel. Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama). Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg. Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu. Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega.
EEPIKA suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne) Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs (vrd Ihonen 1996: 10) kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega
nutt) kineesika e ekstralingvistika – kõik, mida näitleja teeb kehaga, näoilmed, žestid proskeemika – liikumine ruumis välimus – grimm, kostüüm, soeng nulltasand – neutraalsed märgid, nt vaikus, liikumatus miinusvõte – millegi tugeva silmatorkav puudumine, nt muusika järsk kadumine, paruka äravõtmine 9. Aeg teatris Kaks tasandit: etenduse aeg – etenduse algusest lõpuni, saalis tuled kustu ja põlema vaheline aeg poeetiline aeg – fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg. Loomise tehnikad: tihendamine e situatsioonis toimub rohkem kui näidatakse; kiirendamine e näitleja ütleb et läheb pooleks tunniks ära aga tuleb tagasi 10 min prst Anakronism – eksimuse kronoloogia vastu, mingi sündmuse, nähtuse asetamine väärasse aega, nt barokiaegses teatris kasutatakse sõnu, mida siis veel ei olnud Draama ajakontseptsioonid: objektiivne kronomeetria – subjektiivne ajakogemus
lihtsurelikel. Selle süü panevad tema õlule jumalad. Sissekodeeritud kannatus/viga. Seisab silmitsi oma saatusega ning võtab selle vastu (Tänapäeval on ühiskond kõiges süüdi, inimene ei võta seda vastu). Võtab kõik vastu, mida kanda tuleb. Väljateenimata karistused. Komöödia ei rebi inimese hinge lõhki, nagu tragöödia. Aristoteles. Kirjandus ja teater kui kunstielamus, iseseisev asi. Väärtustas esteetilist ja tunnetuslikku poolsust. Tegelikkuse ja fiktsionaalse tegevuse eristamine. Kangelane ise peab olema õiglane, eetiline inimene. Moraali ja vastutuse kriteerium. Tragöödial on kuus põhikomponenti: lugu/müütos(kõige olulisem), käitumistavad, sõnastus, mõttekäigud, vaatemänguline külg, laulud. Aristoteles oli sallivam. Nägi fiktsiooni esteetilist siseväärtust ning soosis tunnete osa. Soovis kõiki kategoriseerida, iseloomustab läänelikku suhtumist erivaldkondades. Teater reageerib aeglaselt? Kõik on nihkes
mehhanismidest lähtudes (tihendamine, nihutamine), mis alluvad naudinguprintsiibile Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla. Fantaasia Freudi artikkel "Luuletaja ja fantaseerimine" (1908): Freud seostab selles fantaasia ja kirjutamise. Selles teoses tuletas Freud fiktsionaalse kirjanduse lapse mängimisest ja päeval fantaseerimisest. Fantaasia kirjandusteose eelvormina 2. Lugeja Tekstide mõju, nende retseptsioon biblioteraapia ehk raamaturavi Õige sõna õigel ajal õigele inimesele on väärt ravim, kirjandus võib aidata inimesel hingelist tasakaalu leida. Lugeja teadvustamata soovid determineerivad lugejate ootusi ja määravad ära ka nende reaktsiooni. 3. Tekst - tegelased Hamleti analüüs
värssi. Mis on eleegiline distihhon? Ei tea. Mis on haiku? Pärineb Jaapanist. Sisaldab endas kolme värssi, kus silpide skeem on järgmine: 5+7+5. Haiku peamised teemad on armastus ja loodus. Traditsiooniliselt sisaldas haiku viidet aastaajale. Mis on eepika? Eepika on suurima mahuga kirjanduszanr, mis omab vastet pragmaatilises keelekasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus, elulugu, reportaaz jne). Milliseid küsimusi võiksime eepilisele tekstile esitada? Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Mis perspektiivis me näeme tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega?
Suured narratiivid taanduvad. Simulaakrumid ja simulatsioon. Mõtlemiskriitika on hierarhiline. Postdramaatiline teater postdramaatiline ja postmodernistlik teater pole sünonüümid. Postmodernistlik väljendab esteetikat, postdramaatiline elutunnetust (postmodernne situatsioon). Postdramaatilisel teatril on kultuuriline kontekst, seotud meediaühiskonnaga). Loogiliselt ja põhjuslikult järgnevate tegevuste asemel, mis looks tervikliku fiktsionaalse maailma, on tähtsad seisund ja stseeniline dünaamika. Esile kerkivad tinglikkus ja teatri väljendusvahendite eriline keel. Teater on fragmentaarne, eklektiline ja killustatud. Teatri väljendusvahendid pole hierarhilised. · Simultaansus paljude mängusüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine. · Muud väljendusvahendid muusika, visuaalne ja kehaline pool tõusevad esile. · Palju tehnoloogilisi vahendeid multimediaalsus.
Pikk kõnevoor võib kujuneda üksikõneks ehk monoloogiks. Tavaliselt on erinevate tegelaste järjestikused repliigid omavahel temaatiliselt seotud. Repliikide seostamatus või üksteise repliikide kordamine ja väike varieerimine viitab kommunikatsioonihäiretele, millel võib olla erinevaid põhjuseid. 14.Millised on etenduse kaks ajatasandit? Etenduse reaalne aeg, mida etendajad ja vaatajad ühiselt läbi elavad. Fiktsionaalse reaalsuse aeg kujutatud on sündmused ja suhted. See on poeetiline ajakäsitlus. 15.Millised on teatriruumi eripärad? Eranditult pühendatud esteetilisele elamusele, kõrge kultuuri tähenduslikkus, jaguneb lavaks ja saaliks, inimesed on selgelt organiseeritud. Publik ja näitlejad, lava korraga nii mänguplats, kus näitlejad mängivad, ja loo tegevuspaik kus toimuvad fiktiivsed sündmused. Mimeetiline ruum tähistab midagi muud (linnaväljak, tuba, mets), see võib olla
· Soeng, parukas, peakate · Kostüüm Need välised vahendid aitavad näitlejat tegelaskuju loomisel 64. Mis on kostüümi funktsioonid? · avab tegelaskuju, · annab edasi tegevusaega ja kohta, · on osa lavastuse visuaalsestkontseptsioonist 65. Milliseid ajatasandeid eristatakse etenduses? · Reaalne aeg ehk etenduse aeg etenduse aeg algusest lõpuni · Fiktsionaalne aeg ehk poeetiline aeg fiktsionaalse maailmasisene aeg, kujutatud sündmuste ja tegelassuhete aeg 66. Millised on ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris? · Olevikulisus sündmused kulgevad vaatleja jaoks reaalses ajas (siin ja praegu) · Mittepidevus ehk diskreetsus - sündmuste näitamiseks kuluv aeg ehk kujutamisaeg ei lange tavaliselt kokku kujutatud ajaga (laval näidatud loo täielik pikkus). Vaatajale esitatakse n.-ö. valitud lõike
Peaks olema sidus, kõik peaks vastama ajale (lauanõud, riietus jne). Vaja kirjeldusia ajastust, räägitav aeg peaks olema ära tuntav. Seda on vallimäe neitsi. Vallimäe neitsi juhtumuste romaan, melodramaatiline seiklusromaan mõnede ajalooliste aksessuaaridega. Kirjeldab Põhjasõja aegset Tallinna 18. Saj algus. Eellugu Marta vanemate armastusest 17. Saj lõpus (Albert, Hilda). Vilde (Külmale maale, Mahtra sõda, Prohvet Maltsvet, kuidas Anija mehed linnas käisid)1865-1933 -fiktsionaalse ja tegeliku vahekord selgelt esil (tuttavas ruumis ebatõenäoline tegeane, koht vms). -armastus dramaatiline võitlus, milles peategelased kasvavad ja arenevad. -romantism põimus realismiga -eksiteerib neutraalne Euroopalik pilk nemad vs meie + neutraalne vaatleja(=Vilde enda vaade) -prohvet Maltsvet(tuntuim mees külades 1860ndatel! Karismaatiline, Juhan Leinberg) algab lindude dialoogiga kuuseladvas (neut. Vaatleja). Tegelased: ajaloolised- õige nimega
Pikk kõnevoor võib kujuneda üksikõneks ehk monoloogiks. Tavaliselt on erinevate tegelaste järjestikused repliigid omavahel temaatiliselt seotud. Repliikide seostamatus või üksteise repliikide kordamine ja väike varieerimine viitab kommunikatsioonihäiretele, millel võib olla erinevaid põhjuseid. 14.Millised on etenduse kaks ajatasandit? Etenduse reaalne aeg, mida etendajad ja vaatajad ühiselt läbi elavad. Fiktsionaalse reaalsuse aeg kujutatud on sündmused ja suhted. See on poeetiline ajakäsitlus. 15.Millised on teatriruumi eripärad? Eranditult pühendatud esteetilisele elamusele, kõrge kultuuri tähenduslikkus, jaguneb lavaks ja saaliks, inimesed on selgelt organiseeritud. Publik ja näitlejad, lava korraga nii mänguplats, kus näitlejad mängivad, ja loo tegevuspaik kus toimuvad fiktiivsed sündmused. Mimeetiline ruum tähistab midagi muud (linnaväljak, tuba, mets), see võib olla
sileduselt jäävad tahaC meie Joonik, meie Must."B - Süliriim ABBA - Daktüliline riim - Meesriim(1-silbilisi) Eepika 18. Mis on eepika? - Suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne) 19. Milliseid küsimusi me võiksime eepilisele tekstile esitada? Proovige vabalt valitud teksti näitel nendele küsimustele vastata. - Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? - Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? - Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? - Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid?
vaimud, surnud tegelased, surnuaed Inglise eelromantism ja romantism: H. Walpole, M. C. Lewis, Ann Radcliffe, Mary Shelley Saksa Schauerroman Prantsuse "roman noir" Tänapäeva romaaniliigid: · Teadvusevoolu romaan- lõhub reegleid, püsiv tegelaskuju, süzeelisus puudub...Joyce Ulysses · Antiromaan- aja ja ruumi eksperimentaalsus J.Barnes 4. Proosateose analüüs Kirjandusteose fiktsionaalse maailma komponendid Tegelased (tegelaste tüübid, nimed, portreed) toob välja mõned suhted ajal ja kirj tegel vahel: 1. Intertekstuaalsed. Nt tegelase eluseikadest jutustamise tekstid,peegelversioonid 2. Inertekstuaalsed: ühe ja sama nimega tegelaste esinemine mitmetes teostes, nt Dracula tegelase esinem mitmetes teostes 3. tegelasel on ajalooline reaalne teisik, ta on pandud tegutsema fiktsionaalses maailmas
lähtudes (tihendamine, nihutamine), mis alluvad naudinguprintsiibile Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla. Fantaasia Freudi artikkel "Luuletaja ja fantaseerimine" (1908): Freud seostab selles fantaasia ja kirjutamise. Selles teoses tuletas Freud fiktsionaalse kirjanduse lapse mängimisest ja päeval fantaseerimisest. Fantaasia kirjandusteose eelvormina 2. Lugeja Tekstide mõju, nende retseptsioon biblioteraapia ehk raamaturavi Õige sõna õigel ajal õigele inimesele on väärt ravim. Lugeja teadvustamata soovid determineerivad lugejate ootusi ja määravad ära ka nende reaktsiooni (Holland "The Dynamics of Literary Response" 1968) 3. Tekst - tegelased Hamleti analüüs
· Mask (näokate) · Karvlisandid habemed, vuntsid · Soeng, parukas, peakate · Kostüüm · Rekvisiit esemed lavaruumis, millega näitleja manipuleerib 63. Mis on kostüümi funktsioonid? Kostüüm: · avab tegelaskuju · annab edasi tegevusaega ja kohta · on osa lavastuse visuaalsest kontseptsioonist 64. Milliseid ajatasandeid eristatakse etenduses? Kaks ajatasandit: 1) Etenduse aeg etenduse algusest lõpuni 2) Poeetiline aeg fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg · Reaalne ruum · Fiktsionaalne ruum 65. Millised on ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris? · Olevikulisus (eksistents just praegu (reaalses lavaajas) kulgeva sündmusreana) · Mittepidevus ehk diskreetsus (Üldjuhul ongi näidendi sündmusaeg mittepidev. Vaatajale esitatakse n.-ö. valitud lõike sündmusreast, mis moodustab näidendi faabula. Laval esitamiseks valitud lõigud
teadlik käitumine Unduski poolt. Põhimõtteliselt Undusk ise vastab kogu pahameelele, mida see novell tekitas nii, et kunst ja moraalikoodeks on põhimõtteliselt erinevad asjad. Selle väite Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi kaudu Undusk tõrjub kriitika. Tegemist pole dokumentaalse tekstiga, vaid ilukirjandusliku, fiktsionaalse tegelasega ja fiktsioonis on rohkem võimalusi kui tavaelus. Seal me võime mingid moraaliprintsiibid küsitavaks teha. Me oleme mõnes mõttes tagasi sealsamas, et kuskil 80ndate lõpus tekib koodidiferents on teatud tüüpi erinevad poeetika mõistmise ja lugemise tee. Kui kõik ei väljenda ennast ühes ja samas keeles, siis satutakse kohe nii suurte segadusse, et väidetakse, et ühe novellikese näol on tegemist kriminaalkuriteoga see on absurdne.
Kui tegelikkust kontrollivad seadused ei kejti, võib toimuda kõikmõeldavaid metafoore. Valtoni maailmad on tehtud justkui mingist voolavast ja muutlikust, iga tuju ja tahtmise järgi vormitavast ainest. Unenäolise kergusega tekitatakse asju ja inimesi ning pühitakse nad niisama kergesti minema. Aeg, ruum ja subjekt mitmestuvad ja muudavad kuju, situatsioone defineeritakse vajadust mööda ümber. ,,Tegelikkus" on kõigest üks ja kaugeltki mitte esmane fiktsionaalse maailma regioon, kust pääseb takistamatult hauatagusesse ilma, unenägudesse, fantaasiaseiklustesse. Taolise subjektiivse reaalsuse pinnal varieerib Valton identiteedi, armastuse, surma teemasid. Elad unenägudes kui mälestustes, mälestustes kui unenägudes, see on kõik, millest sa koos seisad, öeldakse novellis ,,Hetk" (,,Läbi unemaastike", lk 110). Valtoni unenäod pole aga intiimselt isiklikud, vaid pigem arhetüüpsed ning kõlbavad
Vanemuine leiab lapse – Juta, kelle armastatuks saab Ilmarise poeg Endel. Juta elab Endla järve ääres. Äiapapa Ilmarine kingib Jutale hõbetraadist imeliniku (liniku vaatamisega on võimalik taas minevikku läbi elada). Faehlmanni idee: rahvus, 9 millel on ühine olevik, ühine tulevik, on ka ühine minevik. Eestlane seisab näoga mineviku poole ja seljaga tuleviku poole – igatsetakse fiktsionaalse õnnemaa (= Kungla) poole. Faehlmanni lugu „Koit ja hämarik“ on lüürilise narratiiviga armastuslugu, taustaks looduses toimuva igavese ringkäigu motiiv. Selle keeltekeetmise muistendi sissejuhatuses osutab Faehlmann teistsugusele paatose tüübiga – satiir: koomiline esteetika, selge poliitiline hinnang. Sisu: inimesi oli vaja tülli ajada, jumal annab igaühele oma keele. Vanaisa alusta ettevalmistustega hommikul: ta on asetanud keedukatla
sees, sest püüab tõrjuda sellist orjalikku ümmardamist Reedes jne. See dramatism hoiab lugeja tähelepanu. Koguaeg toimub Defoe kaasaaja arvamuste võrdlemine jne. Pidevalt vastandatakse mõistusepäramist ja ratsionaalsust. Palju on siin senise inimliku kogemuse ümbermõtestamist distantseerimise kaudu, et kriitiliselt vaadata seda maailma. See on kindlasti valgustusromaan ja kui arvestada kõiki sõlmpunkte, siis kindlasti on sel romaanil teeneid edaspidise Euroopa fiktsionaalse romaanikirjanduse jaoks. Need sõlmpunktid on avanud palju punkte. Defoe on väga põnev autor ja väärt seda, et tema teisi teoseid ka lugeda. Teine autor, kes Inglise valgustuse alguses paikneb on Jonathan Swift (1667-1745). Defoe-ga üsna kaasaegsed. Temal on pigem 17. sajandile iseloomulikke asju. Gulliveri reiside kohta seda siiski ütelda ei saa. See on markantselt samade joontega, nagu Robinson Cruseo, kui vaadata distantseerumist ja kriilitist vaadet. Temal on mitmesuguseid teoseid
tähenduse välistamise kaudu, nt mittepunane, mitteinimene. Välistav negatiivne termin ei määratle midagi, see on võrdselt rakendatav nii reaalsele kui ka ebareaalsele objektile. 2.3. DEFINEERIMINE Defineerida ei saa objekte, nt tegelikku tooli, ehkki selle peal saab istuda. Defineerida saab termineid või muid sümboleid, mis väljendavad mõisteid ning võivad mõistete kaudu viidata ka reaalse maailma või fiktsionaalse maailma objektidele. 3.10 Termini definitsioon (definition, ld definitio) ehk määratlus on termini sisu võimalikult selge ja lühike esitamine teiste terminite abil (intensionaalne definitsioon) või termini mahtu kuuluvate objektide fikseerimine (ekstensionaalne definitsioon). Definiendum (ehk defineeritav, tähistatakse Dfd) on termin, mida defineeritakse. Definiens (ehk defineeriv, tähistatakse Dfn) on termin(id) või väljendid, mille abil defineeritava termini intensioon avatakse.
tähenduse välistamise kaudu, nt mittepunane, mitteinimene. Välistav negatiivne termin ei määratle midagi, see on võrdselt rakendatav nii reaalsele kui ka ebareaalsele objektile. 2.3. DEFINEERIMINE Defineerida ei saa objekte, nt tegelikku tooli, ehkki selle peal saab istuda. Defineerida saab termineid või muid sümboleid, mis väljendavad mõisteid ning võivad mõistete kaudu viidata ka reaalse maailma või fiktsionaalse maailma objektidele. 3.10 Termini definitsioon (definition, ld definitio) ehk määratlus on termini sisu võimalikult selge ja lühike esitamine teiste terminite abil (intensionaalne definitsioon) või termini mahtu kuuluvate objektide fikseerimine (ekstensionaalne definitsioon). Definiendum (ehk defineeritav, tähistatakse Dfd) on termin, mida defineeritakse. Definiens (ehk defineeriv, tähistatakse Dfn) on termin(id) või väljendid, mille abil defineeritava termini intensioon avatakse.
annaabi.ee 
