Feodaaltsivilisatsioon (0)

Feodaaltsivilisatsioon
Regina Kaasik
10. a klass
Keskaega nimetatakse feodaaltsivilisatsiooniks, sest sel perioodil kujunesid välja  feodaalsuhted . Keskaegne Euroopa saab alguse Rooma langemisega, kui valitsejaks oli Karl Martell. See kujuneb välja umbes 1000. aastal, varakeskajal . Keskaja piirideks loetakse varakeskaega, vahekeskaega ning kõrgkeskaega. Feodaaltsivilisatsiooni iseloomustab katoliiklus , feodalism ning ühiskonnastruktuur (vaimulikud,  aadlikud  ja talupojad ja linnakodanikud ).
Keskaegses Euroopas puudus tugev võimukorraldus, seega valitsemine sai põhineda vaid isiklikel suhetel. Suhe lääniisanda ja vasalli vahel oli varakeskajal kenasti paika seatud. Vasallid pidid oma lääniisandale lisaks truudusvande andmisele end abiks lubama ka oma lääniisandale, teenima tema sõjaväes ja toetama oma isanda otsuseid ning tema poliitikat. Vastutasuks andis lääniisand oma maa koos talupoegadega, kes maksid vasallile andamit, kasutada. Lääniisand oli samuti kohustatud pakkuma vasallile kaitset, nii füüsiliselt kui ka kohtus.
11.-14. saj, vahekeskaja algul, hakkas toimuma suurem põllumajanduse areng. Kliima oli muutunud soodsamaks, tekkisid uued viljasordid ning põlluharimis tööriistad muutusid kvaliteetsemaks. Tekkis kolmeväljasüsteem, kus põld on jagatud kolmeks enam-vähem samasuuruseks tükiks, ja kus eri aegadel viljeletakse suvivilja, talivilja ja üks osa on jäetud kesaks. Kogu selle suure arengu tõttu hakkasid kujunema esimesed keskaegsed linnad, mille valitsejaks oli raad . Linnastumisega kaasnes ka kaubanduse areng, kõige enam ehk merekaubandus. Läänemere ääres tugevaimaks kaubalinnade organisatsiooniks oli Hansa Liit, kes oma hiilgeajal kontrollis enamikku Põhja- ja Läänemere vahelisest kaubandusest. Kaubalaevadeks olid kausjad koged, ookeane ületati aga karavellidega. Selle aja valitsemises oli oluline osa võrdsusel. Nõrgemate eest hoolitses raad ja tsunft. Kahjuks aga lõppes see ilus vahekeskaja algus aga kliima halvenemise, Saja-aastase sõja puhkemise, katku ja läänekristluse lõhenemisega.
Keskaja inimesele oli usu ja kiriku roll märksa olulisem, kui tänapäeval. See oli inimestele motivaatoriks, teejuhiks ja lootusekübemeks. Tööd rügati maises elus, lootes ja uskudes, et Jumal seda pärast surma arvesse võtab ja inimese taevariiki võtab. Usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust. Varakeskajal oli kristlus peamiselt linnareligioon. Alles aasta 1000 paiku võis öelda, et suurem osa Euroopa elanikkonnast olid kristlased. Katoliiklus võlgnes oma leviku edukale koostööle ilmalike valitsejatega, aga ka mõõdukusele. Piiskopkondade võrgustiku ja paavstivõimu toel pandi alus kirikule kui organisatsioonile. Kirikupeaks oli Rooma paavst. Esialgu olid paavstid võrdsed teiste kirikuprovintsidega, kuid hiljem hakkas nende autoriteet kasvama. Massiliselt hakati rajama kloostreid, esimesed neist 6. saj. Tänu kloostrite rajamisele sai ristiusk levida ka talupoegadeni. Gregorius VII, kelle eesmärk oli suurendada kiriku sõltumatust ilmalikest valitsejatest, pani alguse kirikureformile. Reformiga nõuti vaimulikelt tagasipöördumist kristluse algaegade lihtsuse ja vaesuse juurde. Hiljem kehtestati ka tsölibaaat. Ka keskaegne kunst ning arhidektuud oli usuga seotud. Roomast võeti kasutusele basiilika.
Pühakud olid keskaja inimesele äärmiselt olulised. Nende imettegevasst väesse jagasid usku nii õpetatud vaimulikud, ilmalikud valitsejad kui ka harimatud talupojad. Nende kultus tegi usu mõistetavaks. Nende elulood (vaimuliku seisuse poolt) innustasid ja kasvatasid keskaegset inimest. Pühakuid mälestati enamasti nende surmapäeval. Ka nende haudu külastati lootuses pühakute imeväest osa saada. Lisaks pidavat erilist väge omama ka pühakute säilmed ehk reliikviad , mis kaunistati äärmiselt uhkelt ning rikkalikult. Neid viidi ühest kohast teise ning sageli ka varastati. Sellise liikumise tagajärjel ei saa enam tänapäeval kindel olla, milline reliikvia on ehe ja milline võlts.
Euroopa oli killustunud ja seega ka haavatav. Meid ründasid araablased, viikingid ja ka normannid, kuid nad rahunesid, kui võeti üle ristiusk. Läänekristluse piiride laiendamise soovi tõttu hakkavad toimuma ristisõjad. Ristiretkeile mineku jaoks oli vaja raha koguda, sest varustus ei olnud sugugi mitte odav. Sõdima motiveeris neid usuline motiiv . Võitjaks jäid nii siis, kui sured usu eest võideldes, kui ka siis, kui naased elusana. Siis ootas sõdijat au ning kuulsus. Ridtisõdade edasitungi suundadeks oli Jumala maa ehk Jerusalem, viimaste paganarahvaste alistamine ( liivlased , eestlased, leedukad) ning Hispaania . Jerusalemma vallutamisel rajati viis kristliku riiki, mis olid vaimulikud rüütliordud. Vanim ordu oli Benedictlaste ordu. Selle tagajärgedeks oli aga Lääne-Euroopa ja Bütsansi lõhenemine ning moslemite ja ristiusu vahelise lõhe suurenemine. Ilmalikuks võimuks loetakse rüütliseisust.
Feodaaltsivilisatsioonis elava inimese kõige olulisemaks toetuspunktiks on usk, kirik ja lääniisand. Usk oli see, mis motiveeris inimesi elama, töötama ning sõdima. Sõditi oma usu eest, et seda kaitsta ja laiali paisata, sealt ka ristisõjad.