Goethe - ''Faust'' (0)

Goethe - '' Faust ''

I
Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli see Fausti põhiline probleem. Ta ei leia, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta on väga tuntud teadlane ja tal on palju õpilasi: ”Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva , et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole.” Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustab ta oma ülejäänud elu pühendada selle mõtte otsingule . Tema teadmata on aga Jumal ja Saatan (nimega Mefistoteles ) sõlminud taevas kihlveo . Omamoodi huvitav on ka fakt, et Jumal ja Saatan on omavahel väga sõbralikes suhetes ja otsustavad koos inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama , sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: “ Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja – ka kurjast kasvab hea.” Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde – elu mõtet.
Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev – teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle probleemide üle sügavuti, vaid rahuldub saavutatuga. Kõik see viib Fausti meeleheitele ja ta tahab ennast tappa mürki juues, kuid inglid peatavad ta. Samal ajal on ta sihikule võtnud Mefistoteles, kes asub oma kihlvedu Jumalaga täide viima. Esialgu ilmub ta Faustile musta puudli kujul, kuid tema töötoas võtab inimese kuju ja pakub Faustile lepingut, millest viimane ei saa keelduda – Faust saab endale kõik võimalused, mida Mefistoteles suudab pakkuda ja kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Saatan. Kuna Faustil on oma elust ja hingest selleks hetkeks juba täiesti ükskõik, võtab ta pakutava võimaluse rõõmuga vastu, hoolimata sellest, et tema tulevane õnn võib olla ühtlasi ka tema õnnetus, kuna siis läheb ta hing põrgusse. Traditsioonilise kolme veretilgaga kinnitabki ta lepingu ja saatanlikud vembud võivad alata .
Mefistotelese kui saatana isiksus ja olemus on antud teoses tegelikult üsna omanäolised ja erinevad mõnevõrra üldisest ja eriti tolleaegsest ettekujutusest. Ta on väga tasakaalukas ja intelligentne, isegi mingil määral sümpaatne tegelane. Inimesi ta üldiselt põlgab, samas võib tal kohati täheldada isegi südametunnistust, mis muudab ta karakteri eriti huvitavaks. Lisaks on ta iseloomult Fausti täielik vastand . Ise peab ta ennast vajalikuks jõuks, et maailma tasakaalus hoida. Ta tekitab küll palju pahandust, kuid ta ei suuda iial hävitada elu maa peal: “Küll koristan neid ilmast ühtelugu, kuid värske vere löök ei vakata.”
Pärast lepingu sõlmimist asub Mefistoteles Fausti teenri rolli ja viib ta esmalt labasesse õllekeldrisse, kus aga peagi mõistab, et selliste trikkidega ta juba vana teadlast ei püüa. Seejärel tuleb tal kaval mõte minna Fausti mõistuse kallale, täpsemalt ta noorendada. See tehtud, satuvad nad kokku noore Margaritaga, kellesse noorenenud Faust kohe ka armub. Margarita on aga väga range kasvatusega ning ei taha Fausti jutulegi võtta, mispeale see aga veel rohkem armub. Lõpuks suudab Faust siiski oma mõistuse ja Mephistotelese trikkide kaasabil Margarita südame võita. Kahjuks peab Fausti ja Margarita armastus maksma lõivu kolme täiesti süütu hinge näol: ema, kellele Margarita kogemata liiga palju unerohtu annab, viimase vend, kelle Faust ebaausas kahevõitluses tapab ja lõpuks nende ühine laps, kelle Margarita uputab, kui ta on meeltesegaduses ja lootusetu. Selle kuriteo eest satub ta vanglasse, kus ta lõpuks hulluks läheb. Selleks, et Fausti mõtteid kõrvale juhtida, viib Mefistoteles ta volbriöö pidustustele, kus nad kohtuvad kõikvõimalike imelike olenditega ja see süvendab veelgi Fausti meeleheidet. Hiljem külastab Faust vanglas Margaritat, kes on aga hullunud, ei tunne teda ära ja lükkab tagasi Fausti põgenemisplaani. Kui Margarita sureb , viivad inglid ta hinge taevasse.
Raamatu esimene osa lõpeb väga minoorsetes toonides ja pealtnäha jääb kõrgemate jõudude kihlveos õigus saatanale, kuid teises osas jätkuv tegevus toob meid lõpuks arusaamisele, et kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paratamatult peab ta tegema ka halba, aga lõpuks jõuab ikka heani välja: ”Kui sihitult ta teenibki mind praegu, siis peagi selgusele jõudma peab.” Faust leiab oma elu mõtte juba igivanana ning mõistab, et inimese ülim eesmärk on töötada kogu inimkonna hüvanguks: “See on minu ihaldatud ideaal, kui vaba rahvas asub vabal maal. Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab.” Tema tee selle arusaamiseni oli pikk ja väga vaevaline, samuti ohvrite - ja ohverdusterohke, samas oli tema see, kes julges selle raske eneseotsingute teekonna ette võtta. Samas pole tema leitud tõde universaalne ja iga inimene peab ise leidma oma isikliku suurima õnne ja tõe – elu mõtte.