Tekst erinevatele adressaatidele Otsime agaraid päkapikke ja jõuluvana jõuluetenduse jaoks. Tere Kuna varsti on saabumas imeline aeg- JÕULUAEG , siis seoses sellega vajame oma meeskonda tublisid ja agaraid päkapikke ja ühte jõuluvana. Päkapikkude vanus võiks olla 5-25 ning jõuluvana vanus 70-75. Eelnevalt oleks vaja, et saaksime kokku 1.detsembrist kuni 22 detsembrini iga nädal teisipäeviti ja reedeti kell 18.00 Mustla Rahvamajas. Kuna tegu on etendusega, siis omalt poolt pakume kostüüme ja maitsvaid suupisteid puhkepauside ajal. Palun eelnevalt ette teatada oma tulekust : [email protected] või telefoni teel : 59078227 Annan info edasi 5-aastasele. Vot see on väljakutse, 5 aastane on päris väike veel, et kogu infost aru saada aga ma proovin. Esmalt muudan teksti natuke ja kindlasti enne selle teate kätte andmist 5 aastasele, ütleksin, et palun hoia see
lavakujundust, vahuveini, segadusi abikaasade ja armukestega ning ehtsat Viini elulaadi ,,tantsiva kongressi" aegu. Monika Wiesler on lisaks ,,Viini verele" Estonias välja toonud ka sellised menukad lavastused nagu ,,Nahkhiir", ,,Öö Veneetsias" ja ,,Lõbus lesk". Käisin esimest korda elus operetti vaatamas ja tegemist oli väga muljetavaldava ja häid emotsioone tekitava kogemusega. Rahvast oli palju, kõik olid vaiksed ja väga süvenenud operetti. Minu arvates oli tegu väga menuka etendusega. Kostüümid ja ka soengud olid pilkupüüdvad, võrratult ilusad ja väga uhked. Operetist jäi mulle eriti meelde Pepi ja Josefi duett. Tegemist oli tõeliselt hea operetipalaga. Hääled olid võrratud, pani lausa imestama, kuidas on võimalikult nii kõrgeid noote võtta ja loo lõpuni nii vastu pidada. Teistes esitatud palades oli naiste diktsioon kehvem kui meestel, nende sõnadest oli peaaegu võimatu aru saada, kuid üldmulje jäi siiski hea. Muusika pärines kõik Johann Straussi
ning mulle pakub isiklikult huvi salapära ja müstika. Kasutati ka palju värvi- ning tehnilisi heliefekte, mille tõttu oli kogu kontsert väga kaasahaarav. Minu varasemased kogemused on seotud rohkem ooperite, operettide, pop-muusika kontsertidega ning antud kogemus oli hoopis midagi muud. Ma olen sellest balleti etendusest vaimustatud ja olen kindel, et selliseid külastusi tuleb mul tulevikus veel ette. Tundus, nagu tegemist on populaarse etendusega, kuna terve saal oli välja müüdud. Ma ei kahetse oma kontserdivalikus ja jäin etendusega väga rahule. Lisa 1: Lisa 2: Eduard Tubin, 1947 „Kratt” aastal 1944
Mängivad Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Kristian Põldma ja Tanel Ting. Esietendus oli 4. novembril Kuressaare Linnateatris. Nagu ka pealkiri „Persona” ütleb, mängivad peaaegu terve etenduse aja näitlejad maskides. Nimelt tähendab persona näitleja mängitavat rolli või tegelaskuju ning on tuletatud ladinakeelsest sõnast, mis tähendab teatrimaski. Kõikidel näitlejatel olid väga kõhedad, kuid samas väga omamoodi maskid, mis sobisid selle etendusega sama hästi kokku kui rusikas silmaauku. Etendus räägib sellest, kuidas ühes korteris elab neli erinevat kolmekümnendates inimest, kes ei tea enam, kes nad on või mis neist saab. Erinäolised olukorrad avavad tegelaskujude imelikke külgi, mida näitlejad andsid edasi ainult kehakeeles. Maskides näitlejad kehastasid väga hästi tänapäeva inimesi, kelle nüüdisaegne tehnoloogia on üle võtnud. Samuti näidati hästi välja, kuidas kõikidel on koguaeg väga kiire ning selle
samaaegselt üliaktiivselt tantsida. Koregraafid olid oma tööga väga hästi hakkama saanud. Lisaks massitantsudele olid meeleolukad ka vähemate tantsijatega osad. Sharpay ja Ryani etteasted olid ka vahvad. Kõige paremad tantsud olid need, mis toimusid kui üheaegselt leidsid aset korvpallivõistlus, olümpiaad ja ettelaulmine. Kaire Vilgats on ilmtingimata väga võimekas naine ja seda tõestas ta ka selle etendusega. Kelli Uustani tõlgitud laulusõnad kõlasid Vilgatsi juhtimisel osaliste suus tõesti meeletult ilusti. Kõik need lood sidusid etenduse ilusti tervikuks. Ott Leplandi võimekuses ma ei kahelnudki, oli väga meeldiv teda esimest korda lives kuuata. Mari Ronimois, kes on minu jaoks täiesti uus nimi, avaldas ka väga sügavalt muljet. Oti ja Mari duett ,,Teeb haiget tõelisus" oli ainus lugu, mida enne etendust kuulnud olin ning kui see ka lõpuks laval kõlas oli see veel eriti ilus
,,KÕIK AIAS" ANALÜÜS 1.Etenduse üldmulje oli igati positiivne. Tegemist oli ühe parima etendusega, mida näinud olen. Etendusega seoses häirivad tegurid puudusid, kui mitte arvestada ühte vanamemme, kes terve etenduse aja minu selja taga köhis. Meeldivaks tegid selle elenduse just proffessionaalsed näitlejad, kes suutsit end kehastada täielikult sellesse aega, mil tegevus toimus. 2.Laval oli kujutatud aeda. Aeda, mida perenaine väga armastas ja oli valmis kõigeks, et seda täiustada mõne taimega. Maas oli muru, mida peremees niitis vana ja aega näinud muruniidukiga
Ooper ,,Katuselt" oli küllaltki minimalistlik võrreldes ,,Rock of Ages" muusikaliga ja muidugi olid ka muusikastiilid erinevad. Etenduse ,,Katuselt" juures meeldis mulle eriti see atmosfäär mis ümbritses kogu Põhuteatrit. Minu arvates oleks võinud Põhuteater kauemaks kui üheks hooajaks püsti jääda, tegemist oli väga erilise kohaga ning käisin ka selle lammutamisel. Mina jäin külastusega rahule. Rõhutan veelkord, et tegemist oli väga omapärase etendusega, mis ei pruugi kõigile meeldida, kuid inimesed, kes naudivad teatrit ja muusikat kindlasti naudiksid seda! Mulle meeldis, et tegemist ei olnud tavapärase ooperiga vaid oli tehtud kaasaegne ooper, kasutades erinevaid põnevaid lahendusi. Muidugi oli etendusel ka miinuseid, kuid plussid kaalusid need üles ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli hea etendusega ning ma jäin rahule!
fakti, et tänu sellele rollile elas ta arvatavasti kõik oma pinged välja. Ta suhtus rolli väga kirglikult ning see sobis. Aarne Mägi esitada jäi Walteri roll. Ta pidi kehastama meest, kes otsis oma venna käest lepitust ja soovis mineviku selja taha jätta. Tema näitlejatöö meeldis mulle samuti ning ma ei oskakski ettekujutada, kuidas seda paremini oleks võinud teha. See lavastus oli mulle väga meeltmööda, sest ma oskasin ajastu ja ühiskonna sidemid etendusega seostada ja teema on ka tänapäeval aktuaalne. Võrreldes ,,Varesega", eelmise etendusega, mida ma vaatamas käisin, meeldis ,,Hind" mulle rohkem. Lavastaja töö oli tippklassist, kunstnik oskas luua suursuguse ning ajastupõhise keskkonna ja näitlejad viisid publiku inimhingede sügavikku.
Muusikaline arvestus "Nii on meil moes" Käisin hiljuti vaatamas Muusikaliteatri etendust "Nii on meil moes." See on Cole Porteri poolt 1934. aastal kirjutatud muusikaline komöödia. Osatäitjad olid nii kogumustega muusikalilauljad kui ka uued noored näitlejad: Kaire Vilgats ,Märt Avandi, Kristi Roosmaa, Tõnu Kark, Ülle Lichtfeldt, Ines Aru, Bert Pringi, Peeter Jakobi jpt. Etenduse lavastaja oli Andrus Vaarik. Etendusega jäin üleüldiselt rahule, muusikaline pool oli enamjaolt tugev ja ka laulude repertuaar oli päris kuulatav. Ka valgustehnikaga oli etenduse juures hästi "mängitud." Enim, aga avaldas muljet 7-me liikmeline orkester ,kes oli ennast üles seadnud lava kohale. Esiteks oli hästimärgatavalt kohalt mängimine efektne ja teiseks oli see orkester tõesti tasemel. Niiet kui etendus ära vajus (oli ka mõni nõrgem/igavam koht), sai jälgida orkestri meisterlikkust.
,,Ürgmees" Retsensioon "Ürgmees" on Ameerika näitekirjaniku Rob Beckeri kirjutatud ühemeheetendus. Etendus toob välja, et igas mehes on peidus tundeline ja hooliv ürgmees. "Ürgmehe" näol on tegemist humoorika ja teravmeelse etendusega, mis räägib meeste ja naiste vahelistest suhetest, võrdleb naisi ja mehi ning toob esile juba ürgajal kujunenud instinktid. Näidend seletab, kuidas on naiste ja meeste erinevus loonud erinevad pildid maailmast ja mis moel põhjustavad need erinevused arusaamatusi tänapäeval. Peaosaline oli Jan Uuspõld. Etendusse tõi ka oma naise Elsa, kellest ta rääkis. Sai tema pealt hästi näiteid tuua meeste ja naiste erinevuste kohta. "Ürgmehes" meeldisid mulle
Ooper Itaalias Impressaario juhtis Itaalia ooperiteatrit, üüris teatrit, määrata ametisse lauljad, ostis heliloojalt ooperi, ülesandeks avaldada oma etendusega publikule muljet. Pärast seda, kui helilooja oli oma teose ära müünud, ei olnud tal sellele enam autoriõigusi. Itaalias esitati etendusi kolmel hooajal. Need pandi paika kirikukalendri järgi. Esimene hooaeg oli sügisest advendini. Teine hooaeg oli kolmekuningapäevast kuni paastuajani. Siis oli kõige tegusam aeg. Kolmas hooaeg oli ülestõusmispühadest kuni suveni. Ooperit esitati seeriatena ehk nii kaua kuni publikut jätkus. Igal hooajal olid uued näitegrupid
Eva Peroni osatäitjaks on MaarjaLiis Ilus, keda võib julgelt pidada Eesti üheks parimaks naislauljaks. Olen näinud ka muusikali " Helisev muusika" , kus MaarjaLiis mängis samuti peaosas. Tema kehastatud Eva meeldis mulle rohkem , kui tema kehastatud Maria. Päris suur roll oli ka Vaiko Eplikul , kes on samuti äärmiselt hea häälega meeslaulja. Muusikalis tegid kaasa veel Lauri Liiv , Aivar Tommingas , Rasmus Kull ja teised. Kokkuvõtes jäin etendusega väga rahule. Osatäitjad olid professionaalsed , kostüümid meeldejäävad , keskmisest värvikamad. Aplaus muusikali lõpus oli suur . Võin julgelt väita , et tegemist oli parima muusikaliga, mida ma näinud olen.
mehed, täites ka naiste rolle ·Maskid võimaldasid näitlejal mängida etenduses mitut rolli ·Mask välistas näoilme ·Näitlejad võisid mõjule pääseda vaid tugeva selge hääle ja ilmekate zestidega Etenduste tähtsus kultuspidustustes Zürii valis esitatud näidenditest välja 6, mis tulid pidustustel ettekandmisele 3 lõbusama sisuga komöödiat, 3 tõsisema sisuga tragöödiat Riik määras neile rikaste seast rahastajad, kes katsid etendusega seonduvad kulud Näitekirjanik, kes oli ka lavastaja, tegi oma näidendis tavaliselt kaasa esinäitlejana Ettekandmisele pääsenud autorid said auhinna Etendustes käsitletavad teemad... Käsitleti kogu linnriigile olulisi teemasid Komöödiad kujutasid sageli tollaseid riigimehi, tekstis heideti nende üle sündsusetut nalja Komöödiakirjanike silmis ei leidnud armu kõige populaarsemadki poliitikud, nt. Perikles ...
Eva Perón abiellus Argentiina presidendi Juan Peróniga ning temast sai Ladina-Ameerika mõjuvõimsaim naine ja rahvuse vaimne liider, keda kõik armastasid. Vähktõbi lõikas aga lühikeseks tema erakordse elu 33-aastasena. Hoolimata oma varasest lahkumisest, on Evita siiani Argentiina kõige kuulsam inimene. Osades olid Maarja-Liis Ilus, Marko Matvere, Vaiko Eplik, Aivar Toomingas, Anna Põldvere, Rasmus Kull, Erkki Rebane, Indrek Ventmann, Endel Kroon ja Robert Sasorin. Ma jäin etendusega väga rahule. Kuna ma olin eelnevalt ,,Evita" fimi näinud, siis ma teadsin, mis seal tulemas oli. Mind hämmastas see, et terve see muusikal oli üles ehitatud lauldes. Väga vähesel määral oli kõne. Solistide valik oli väga hea. Ma arvan, et Maarja-Liis sobis Evitat väga hästi kehastamaks. Muljed on mul väga positiivsed. Vahel tundus, et Maarja-Liisi hääl jäi kuidagi nõrgaks, ilmselt seetõttu, et orkester mängis vahel üle.
mingil moel solvanud. Siiski peab välja tooma ka mõned miinused näidendi kohta. Üks koht, mis oleks võinud parem olla, oli näidendi lõpp. Lõpp oli tehtud kuidagi nii järsku ning enamus publikust ei saanudki aru, et näidend ära lõppes. Teine asi oli heli kvaliteet. Oli paar juhtumit, kus kõlarist tuli igasugu imelikke hääli ning võib seega öelda, et heli kvaliteet oleks võinud parem olla. Võrreldes eelmise tema stand-up etendusega, mida ka vaatamas käisin, oli see näidend isegi veidike parem, kuna selles näidendis olid paremad naljad ja ka laval liikumine oli väga hästi läbi mõeldud. Kokkuvõtteks võib õelda, et ,,Brüsseli kapsas" oli väga hästi Jan Uuspõllu poolt tehtud ja näideldud ning kui mõni seik etendusest meelde tuleb, ajab ikka muigama. Karl-Gustav Uustulnd
Näidend ise aga koosneb justkui piltideks. Laval toimub üks situatsioon, mis sujuval vahetub teisega. Tegemist on üliõpilasteatriga, seega võis oodata, et ehk kõik ei suju nii nagu peab, või et näitlejate usutavus pole niivõrd tõeliselt võtav. Kuid võib öelda, et nii see ei olnud. Näitlejad näitasid üles ülimat proffesionaalsust, astud üles mitmetes eri rollides. Küllalt tahaplaanile jäi avakujundus, samas on see mõistetav, kuna tegemist pole ju suure lava etendusega. Lava katab paar diiavint, laud ning mannekeen. Võib öelda, et vähene rekvisiitide kasutus on isegi hea. Nii jäi vaatajal rohkem aega mõelda just teose sisule, teda ei seganud taustal olevad esemed. Üks kõige meeldejäävam roll, oli rektor Päiksepist. Ta jäi kohe meelde oma isiksuse ja väljapeetusega. Ta ei olnud tavaline imal koolidirektor, vaid tema kõneviis ja kõnnak muutsid ta palju huvitavamaks. Roll oli mängitud Karl Laumetsa poolt, tuleb tõdeda, et tegemist on
Minu jaoks võib-olla kõige meeldivamaks palaks oli Edvard Griegi - Anitra tants süidist ,,Peer Gynt". See meeldis mulle ilmselt sellepärast kõige enam, et see tuli väga tuttav ette. Ei suudagi meenutada, kus olen seda kuulnud, ehk muusika tunnis. Samas oli tunne nagu kuskil jõulufilmis on see mingisuguseks tausameloodikas või tunnusheliks. Pean ütlema, et väga huvitav oli isegi jälgida kontserti läbi televiisori. Ilmselt oli see sellest tingitud, et tegu oli siiski väärt etendusega. Usun, et võin teinekordi vaatata televiisorist, kui jään ajanappusesse, ega jõua päris kontserdile minna.
tegevuspaigast. (vanad koolilauad, kirikuõpetaja laud, klaver). Kasutati pöördlava tegevuspaikade vahetamiseks, mis toimus sujuvalt ning arusaadav. Etenduse sündmusi oli kerge jälgida, osalt ka tänu valgustusele, mis mängis suurt rolli tegevuspaikade vaheldumisel. Valgustuseffektidega anti edasi küünlavalgust või siis vastavalt keskpäeva või õhtut. Tihti külas näidendi tunnusmuusika taustaks, mis oli väga omapärane ja sobis hästi kokku etendusega. Heliga anti edasi ka näiteks auto saabumist või siis mobiili helinaid. Maailmakuulsa dirigendi käe all saab külakoor hoopis uue ilme, tegelased hakkavad ennast avama ning Dareus sattub konflikti kirikuõpetajaga, kes oli varem olnud küla keskpunktiks. Paks Holmfried hakkab vastu Arne narrimisele. Nii mõnigi koori liikmetest avaldab oma armastust. Ka Daniel leiab oma armastuse Lena ning kantor võtab Dareusi nõuandeid kuulda.
Sellel on lihtne põhjendus: tehnikaga on mugavam ja lihtsam. See on aga kaasa toonud suurema kino ja väiksema teatri külastatavuse. Kui võrrelda Jan Uuspõllu etendust „Ürgmees“ nii teatri laval kui ka kino seansina, siis paraku peab tunnistama, et teatri näidendina on sõnum mõjuvam kui salvestisena. Lavastaja mõte jõuab tänu esitaja energijale vaatajateni tõhusamalt kui vaadata sama etendust ekraanilt. Samas kui võrrelda mõnda märulifilmi etendusega, siis peab tõdema, et tänu tehnoloogiale on seda mõnusam vaadata kinos, sest teatris puuduvad teatud tehnoloogilised efektid. Sellest järeldan, et igal esitatud mõtet peab edastama õige meelelahutusvorm, et vaatajad saaksid selle sõnumi õigesti kätte. Teater on tore meelelahutus ning väga hariv ja mõtlemapanev kultuurne ühiskonna osa. Inimestele meeldib etendusi vaatamas käia ja seda võetakse omamoodi sündmusena. Teatrisse minnes on tavaline, et
Retsensioon Toreda poisina käisin ma 14.aprillil sellel aastal vaatamas ühte väga toredat show- etendust ,,Õhtusöök vampiiridega". See toimus Tallinnas Nukuteatris ja sinna viisid mind minu vanemad. Nagu Nukuteatrike kohane oli tegemist etendusega, kus peamist osa etendastid nukud. Tegu oli varietee tüüpi show'ga, kus näitlejad ise ka laulsid. See teatritükk oli minu jaoks väga eriline kogemus. Tegemist polnud selle lavastuse puhul tavalise teatrisaaliga, kus külastajad ridades üksteise kõrval toolidel istuvad, pingiread olid asendatud etiketi kohaselt kaetud pidulike laudadega, mis külastajatele kolmekäigulist õhtusööki võimaldasid. Etendus ise kujutas endast
Mõned kohad kavas ja laval küll ei kattunud, aga abi oli sellest siiski. Laval kasutati väga palju erinevaid redeleid ja konstruktsioone. Nendega tegeleti väga palju, küll seati neid kokku, küll võeti jälle lahku. Vahel segas see pisut laulja kuulamist. Etendusele andsid juurde ka väga värvikad kostüümid ja näitlejate huvitavad välimused nende hõbehalliks või siniseks võõbatud näod ja kirevad parukad. Üldjoones jäin etendusega rahule, kuigi mõningad asjad mulle ei meeldinud. Uuesti ma seda etendust vaatama ei läheks, aga hea ooperikogemuse andis ta mulle siiski. Kristiina Kallion 11c
naljakam koht oli see, kui mehed sõitsid autoga ning peale peatust tegid nad oma kaaslasele pidevalt tünga, jättes tam aha. Etenduse juures ei meeldinud mulle see, et mulle ei jäänud üldse nimed meelde ehk ma orienteerusin nägude järgi. Samas taoline USA meluga etendus oli väga hea vaheldus neile eesti talupoja etendustele. Vene rulett oli pingeline hetk kuid samas ma ei mõistnud seda, et üks tegelane sukeldus sellesse mängu. Kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin etendusega ülirahule. Selles elamuses oli kõik positiivne v.a mõningad pisiasjad, mis ei omagi erilist tähtsust. Vaatemäng oli matslik, südamlik, hoogne, humoorikas kõik mida ma vajan.
Ka lavakujundusega oli palju vaeva nähtud, seepärast tundus kõik viimistletud. Arvan, et vene sopran Dubrovskaja, andis suurepärase esituse. Tema hääl oli ülimalt kerge ja sobis sellesse rolli. Samuti oli ka Niemelä esitus enam kui suurepärane, tema hääl mõjus väga veenvalt ja jäi mulje, et ta tundis end Rigoletto rollis vabalt. Niemelä ning Dubrovskaja sobisid lavale koos hästi ning hetkeks võis unustada, et tegemist on etendusega. Seda võis tunda teise vaatuse lõpus, kus Rigoletto sai aru, et tema kättemaks on tabanud enese tütart. Rigolettot valdab kurbus ning Niemelä oskuslik sisseelamine rolli, pani publiku narrile kaasa tundma. See oli üks parimaid oopereid, mida ma vaatamas olen käinud. Ma sain suurepärase ooperielamuse.
Lisenko „Natalka Poltaavast“ Retsensioon Külastasin 24. juulil 2014 Saaremaa Ooperipäevade raames toimunud Lisenko etendust „Natalka Poltaavast“. „Natalka Poltaavast“ näol on tegemist Ukraina rahvusooperi etendusega, mis on kahes vaatuses ning kestab kokku 2,5 tundi. Lisenko oli Ukraina rahvusest helilooja, kes alustas ooperi kallal töötamisega aastal 1864, kuid jättis selle siis mõneks ajaks sahtlisse vedelema, kuna tal puudus kogemus ooperilavadele kirjutamisega. 1889. aastal aga avaldas Lisenko lõplik versioon kõigile väga muljet ning ületas kõik eelmised. Ta võttis näitemängust suure osa originaallaule ning liitis folgilauludele orkestri. Lood muudeti ümber aariateks ning
rolliga hakkama Aare Saal Georges Germontina, moondudes rangest kohtumõistjast isalikuks andestajaks. Minu arvates oli tegemist väga professionaalse osatäitmisega. Sümpaatselt olid lauldud kõrvalrollid, eriti jäi meelde Helen Lokuta maskiballi perenaise Florana. Lava dekoratsioonidest jäi meelde hiigelpuu teise vaatuse armuidülli taustana, samuti lõppvaatuses Violetta voodi kohal olevad siidiribad. Mulle meeldis ka väga Flora punane ballikleit. Kokkuvõttes jäin ma etendusega rahule. Kogu ooper oligi selline nagu ma ette kujutasin-uhked riided, dekoratsioonid ning üle paisutatud emotsioonid.
tähelepanu. Harva esines vaikset saatemuusikat, mis võis süvenenult näidendile isegi kuulmata jääda. Heliliselt võimendati naise etteloetud repliike, mida näitleja Prikk luges näiliselt naise kirjutatud kirjadest. Üldiselt ei olnud vajalikkust ka rohkematele heliefektidele peale nende, mis näidendis esinesid. Minule jättis antud näidend väga üksluise ja igava elamuse. Võrreldes seda näidendit M. Karusoo lavastatud etendusega ,,Võlg", jättis antud teatritükk väga sisutühja mulje. Armastuse teema, mis venis 2 tundi ja 45 minutit lõppedes naise surmaga, meenutas mulle pikaleveninud seebiooperit. Vahel esines ka koomilisi hetki, mis muutsid asja vaadatavamaks. Kokkuvõtlikult ootasin sellest etendusest midagi enamat, kuid pidin siiski pettuma.
tulid mehed mustas lavale ja hakkasid dekoratsioone lavalt ära viima või lavale tooma. Samas arvan, et lavaline kujundus oli hea, nende vahetamine oleks võinud lihtsalt paremini korraldatud olla. Etenduse sõnumiks on ühtehoidvus ja see et tugevate sõprussidemetga suudetakse koos väga palju korda saata ning ennastki ületada. Minu arvates sobib see etendus pigem vanematele. Väga väiksed ei pruugi lihtsalt nendest naljadest aru saada. Ma jäin etendusega üldiselt rahule, kuna Ott Sepp ei ole väga etendusi lavastanud, siis on see kindlasti väga hea algus.
tegelaskujule publiku koheselt endale võita. Kõik kes teavad originaalteosest vägagi värvikat Märti, jäid emotsionaalse esitusega väga rahule. Mis lavateose nautimist segas, oli etenduse algul kriiskava naeruga kohale tormanud näitlejapaar, kes Miilit-Leenat kehastades jätsid hoopis eelpuberteetide mulje. Puudu jäi loomulikust särast silmades ja naer oli lausa eemaletõukav. Vaikselt kerkis juba kahtlus, et positiivne mulje Kitzbergi teosest kaob koos selle etendusega. Õnneks suutis kõrvaltegelaste meisterlik esinemine publiku tähelepanu õigele rajale tagasi viia. Sümpaatseks said porgandit näriv töödejuhataja ning hakkaja Anu, kes oma olemisega tõid sisse puhast huumorit. Osatäitjate valik on väga hästi õnnestunud. Nende koomilisus varjutas isegi kahe armastajapaari traagikat, mis on muidu teoses olulisel kohal. Meeldivaks üllatuseks kujunes peretütart kosiva poepidaja roll Hannes Nelise esituses. Lavastaja
Balletti etenduslik pool oli väga elegantne ja suurepärane, kuid nurisema peab valgustuse üle. Valgus ei olnud õige nurga all ning osatäitjad tantsisid vahepeal pimedas. Suminat tekistas saalis see, kui lava võrkekraani raskustoru kukkus prantsatades lava peale. Näitlejad ennast sellel segada ei lasknud. Balletti vaata minnes eeldasin, et see on väga igav, kuid see eest väga elegantne. Olen selle etendusega väga rahul ning soovin kunagi vaatama minna ka teisi ballette. Kuuldud orkestri esitus tekitas minu jaoks igavust, sest esitatud muusika oli minu jaoks monotoonse kõlaga ning minu jaoks ei olnud seal seda särtsu ja energilisust sees. Kontserdikorraldajatele soovitan järgmine kord tähelepanu pöörata valgustusele.
Eva Peron oli tuntud oma kalli maitse ja hea väljanägemise poolest . Võin kinnitada, et Evelin Võigemast nägi väga kena Argentiina neiu välja. Kõige huvitavamad kohad etenduses oli massitseenid, kus lõid kaasa nii osatäitjad kui ka Vanemuise ooperikoor. Eriti huvitav oli vaadata, kuidas eestlased teevad järgi maailma kuulsat hitti „Don’t cry for me Argentina.“ Jäin eestlaste esitusega rahule, nagu ka lihtsa lavakujundusega, mis sobis kenasti etendusega. Kuigi see oli viimane Vanemuises etenduv „Evita,“ soovitan seda ikka minna vaatama, kui see taas repertuaari võetakse. Saal oli rahvas täis, kuulsin peale eesti keele nii soome kui ka inglise keelt. Mina lahkusin sealt positiivse meeleoluga ning sain teadmisi ka Argentiinast.
Retsensioon „Mündi lõhn“ Käisin 15. märtsil vaatamas Kuressaare Linnateatri teost „Mündi lõhn“, mis etendus Kuressaare Linnuse Kapiitlisaalis. Tüki oli kirjutanud teartri direktor Piret Rauk ja lavastajaks oli teatri loomejuht Aarne Mägi. Näidend koosnes kahest vaatusest. Näitlejateks olid Olavi Pets, Urmas Lehtsalu, Mati Talvistu, Piret Rauk, Merilin Kirbits, Hannes Prikk ja Priit Lõhmus. Esimeses vaatuses toodi meieni sündmused, mis juhtuvad lossis tänapäeval. Vaatus algas juhustaja sisse tulekuga (Olavi Pest), kes rääkis lossi seisukorrast. Lossi on müüki pannud Härra Hesse (Urmas Lehtsalu) ja selle ostab ära minister (Mati Talvistu), kes oma perega sinna ka elama kolib. Ministril on naine proua Anna (Piret Rauk) ja tütar Luise (Merilin Kirbits). Elades lossis, hakkab peretütart huvitama kummaline lugu vaimust, kes jutu järgi elavat selles lossis. Ühel õhtul raa...
b klass Juhendaja: Marge Viljaste Tõrva 2014 Jan Uuspõld on sündinud 14.detsembril 1973.aastal.1998. aastal lõpetas EMA Kõrgema Lavakunstikooli. Ta töötab alates 1998.aastast Draamateatri näitlejana. Ta on olnud 2 korda abielus ning tal on kaks last. Hetkel elab koos Gerli Tiganikuga, kellega Jan on abielus. Lisaks Draamateatrile on Jan näidelnud ka Vanemuises ning on teinud monoteatrit. Tema esimene monoteater sai alguse juba 2004.aastal etendusega ''Ürgmees''. "Ürgmehele" järgnes ka "Isa", "Vanaisa" ning "Miks mina?", millega Uuspõld kogus kõvasti kuulsust. Vanemuises on ta lavale astunud etendustes: "Mesimees", "Suur kuri hunt", "Vabamõtleja" ning "Teatriparadiis". Eesti Draamateater asub Tallinnas. See on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta
Kontserdi retsensioon Mina käisin 3.veebruaril Vanemuise kontserdimajas vaatamas balletti ,,Giselle". See on Adolphe Adami ballett kahes vaatuses. Lugu vastamata armastusest, hullusest, surmast ja kättemaksust. Kaunis talutüdruk Giselle armub krahv Albertisse, kes murrab ta südame. Adolphe Adam oli prantsuse helilooja, kes elas 19.sajandil. Ta sai tuntuks lavamuusika autorina ja tema kuulsaim teos ongi ballett "Giselle". Esines sümfooniaorkester ja baleriinid. Külaneiu Giselle'i rollis oli Dresdeni ooperi- ja balletiteatri priimabaleriin, mullu parimaks Vene baleriiniks tunnistatud Natalja Sologub. Krahv Alberti osas oli aga üks Moskva Suure teatri esitantsijaist Dmitri Gudanov. Lavastaja ning koreograafi osas oli Stanislav Feéo. Minu jaoks tegi kontserdi eriliseks vahepeal kõlava harfi muusika, kuna mulle väga meeldib harfi kõla ja tegelikult on mul isegi kahju, et seda muusikariista kontserdi jooks...
Inimesed alles kogunesid. Esimese vaatuse käigus armus Romeo jäägitult Juliasse. Kogu etendus lõppes sellega, kuidas Romeo ja Julia armastusest ja teadmatusest enesetapu tegid. Prokofjev tahtis küll õnneliku lõpuga ,,Romeo ja Julia" teha, aga sellega polnud rahul Shakespeare'i uurijad ning rääkides koreograafidega, sai Prokofjev teada, et traagilist lõppu saab etendada ka tantsus. Nii otsustas ta originaal-lõpu alles jätta. Etendusega kaasnes ka loomulikult muusika. Muusika oli kirjutatud, nagu arvata võib, etenduse autori enda poolt. Taustamuusika oli klassikaline instrumentaalmuusika. Kõige enam ,,action"-it oli teises vaatuses, kus Montecchid ja Capulettid tülitsevad ning kus hukkub Romeo vaenlase, Tybalti käe läbi Romeo sõber, Mercutio. Selle eest tapab Romeo ka Tybalti. Sellega on perekonnad veel rohkem tülis ja veel väiksem on võimalus kahel armastajal, Romeol ja Julial abielluda.
Ei ole ma ju mees metsast, mind on ,,vormitud" ja kujundatud peaaegu 18 aastat. Lasteaiast alates on mulle õpetatud sallivust, teistega arvestamist, algatuslikkust, koostöövõimet- kõik vajalikud omadused, et elada demokraatlikus ühiskonnas. Demokraatia on tänapäeval populaarne, kuid kahjuks on ta muutunud nii laialivalguvaks, et demokraatiaga kiputakse manipuleerima, eriti poliitikas. Novembris oli meil koolis näidendite konkurss. Püüdsime oma klassi etendusega ,,Lubada ju võib" rääkida sellest, kui räpased mängud toimuvad meil poliitikas. Kas demokraatia annab poliitikutele selleks õiguse? Samal ajal annab demokraatia meile, 11.klassi õpilastele, õiguse poliitikute tegudesse kriitiliselt suhtuda. Demokraatia laialivalguvust on juba kritiseeritud ammustest aegadest saadik. Arvatakse, et midagi niisugust pole üldse võimalik. On ka demokraatia tuliseid pooldajaid. Oma suhtumises demokraatiasse pole mul veel päris väljakujunenud seisukohta.
ning harf, mis kõlasid suurepäraselt kokku, tekitades pehme ning ilusa meloodia. Minule suureks üllatuseks oli ooperi ja balletti väga hea põimimine kolmandas vaatuses, mis sobis sinna vapustavalt. Lavale ilmusid tantsijad valgetes riietes. Tants oli kerge ja heljuv ning tekitas müstilise tunde. Mõningatest negatiivsetest külgedest hoolimata, mulle siiski see ooper meeldis ning samuti tundus, et kogu publik oli etendusega rahul. Solistid olid professionaalsed ja muusika suurejooneline.
novembril kell 19:00 käisime koos klassi ja klassijuhatajaga Draamateatris vaatamas ,,Grönholmi meetodit". Etendus kestis kokku umbes 2 tundi ja 30 minutit ning oli ühe vaheajaga. Lavatükk põhines Jordi Galcerani, kaasaegse kataloonia näitekirjaniku, teose ainestikul (Eesti Draamateater, 2013). Näitlejaid oli kokku neli: Margus Prangel, Harriet Toompere, Jan Uuspõld ja Raimo Pass. Lavastajaks oli Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater, 2013). Esimese asjana ütlen kohe, et jäin antud etendusega väga rahule. Seal oli huumorit, mõtlemisainet, kohati kurbust ja hulganisti põnevust. Kõik neli näitlejat olid minu arvates suurepärased. Kõige enam meeldis mulle tegelane, keda mängis Jan Uuspõld. Ta suutis praktiliselt iga oma repliigiga publiku naerma panna ja oli ka kordi, kus piisas ainult kehakeelest, et kogu publik naeru kihistama hakkaks. Etendus oli üles ehitatud teemal, kuidas leida firma jaoks parimat kommertsdirektorit. Kõik
Ta oli väga humoorikas ja mängis oma osa hästi. Muusikal meeldis väga, kuna see oli väga elav ja huvitav. Mina jäin muusikaga väga rahule, kuna laulud olid väga tempokad ja rõõmsameelsed. Ma isiklikult arvan, et see muusikal sobib nii vanematele kui ka noorematele inimestele, kuna etendus on väga elurõõmus ja humoorikas. Selle muusikali järgi on tehtud ka film. Mulle isiklikult meeldis Vanemuise etendus isegi rohkem, kui film. Jäin etendusega väga rahule ja soovitaksin seda kindlasti ka teistele inimestele.
Valgustuse kohta peaks mainima et, see jäi veidike nõrgaks ning polnud hästi näha. Kui istuda näiteks kuskil nurga taga üleval reas siis ei näe sündmustikku, ja see on ebameeldiv. Lavastuse dirigent Paul Mägi segas väga tihti vahele, mis häiris ning sel hetkel ei saanud keskenduda vaatamisele. Rigoletto muusika oli väga nauditav ning tekitas nii palju kõhedust kui head enesetunnet. Vahel oli see liiga vali, kuid minu jaoks töötas etendusega väga hästi kokku ja sellega võib igati rahule jääda. Orkester sai vahel küll märkusi, kuid see ei seganud vaatamist. Minujaoks oli etenduses üllatavalt palju vigasid , kuigi see oleks pidanud olema peaproov. Peaproovis peaks olema kindlasti vähem vigu, sest siis oleks vaatajatel nauditavam jälgida. Lavakujundus oli minu jaoks liiga lihtne. Oleks võinud olla rohkem detaile- , mis sümboliseerivad seda ajastut, näiteks võinuks olla rohkem kaunistusi. ,,Rigoletto''
midagi antud teatritüki kohta. Minu õnneks mu arvamus oli väga vale ning etendus puudutas mind tugevalt. Pärast etendust mõtisklesin tükk aega selle üle, kui geniaalselt oli loo jutustamine lahendatud ning kui kurb oli lõpplahendus. Etendust soovitaksin vaatama minna kõigil. Lugu oli paeluv ja huvitav, näitlejad tegid oma tööd hästi ning lavastus esitati väga omapärases kohas. Usun, et inimesed, kelle vanus on vähemalt gümnaasiumiastmest alates, jäävad etendusega väga rahule. Romet Roots
kultuuriliselt harida, riik võiks kultuuri rohkem toetada, et teatrid ei peaks hindasid tõstma. Selle tulemusena saaksid ka vähem jõukad inimesed endale lubada teatrielamusi. Hoolimata sellest, et antiikaja ja tänapäeva teatrikülastajate vahel leidub teatud erinevusi on neil ka üks suur sarnasus teater on koht, kus inimene saab lõõgastuda, tulla välja rutiinseks saanud argipäevast ja lahutada meelt, kas dramaatiliselt tõsise või mänguliselt tormaka etendusega. KASUTATUD KIRJANDUS: 1. KAA 1999. Klassikalise aja Ateena. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2. http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/6klass/5kreeka/trag.htm / 15.09.2010 3. http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/6klass/7rooma/19kultuur1.htm / 15.09.2010
olid tõesti võrratud. Laval olevaid dekoratsioone väga ei muudetud, mõnel korral toodi ratastel voodid lavale, tegevuspaiga olulisel muutumisel toodi publiku ette vanglatrellid, baar ja ka hiiglaslik rõrgas. Meeldejäävaks oli samuti ka orkester, mis asetses suure lavadekoratsiooni tipus. Varem nähtud etendustega võrreldes oli ,,Nii on meil moes" üks parimatest, seda eriti oma lõbususe ja positiivsete emotsioonide pärast. Tegemist on väärt etendusega, mida soovitaks ka teistele. Kattre Adramees, 10D
millega näitlejad ülejäänu seinale ja põrandale joonistasid. Kui miski joonistatust ,,üles võeti'', tõmmati sinna kriidiga rist peale, uuesti maha pannes joonistati see jälle. See oli väga huvitav ja lihtne, kuid jällegi on mul tunne, et eespoolsed asjad võisid tagaridades olnud vaatajaile hoomamatuks jääda. Muusikalist osa näidendil ei olnud ja heliefektidki tekitati laval ise. Tegu oli väga hea ja huvitava ning kindlasti meeldejääva etendusega. Tükk polnud liiga pikk, kuid siiski venis pisut, kuna saalis oli jahe. Samas lõbusad kohad viisid aega kiiresti edasi ja nalja lisas ka üks mees, kes naeris enneolematult koomiliselt.
meeles, siis on huvitav jälle võrrelda, mis on teisiti lahendatud. Näiteks tolles etenduses lõhkus Fritz nukult lõua küljest, selles etenduses aga kogu pea. Kostüümid olid märkimisväärselt kaunid ja uhked, nagu balletis ikka tavaks – sätendavad ja lehvivad. Tantsunumbrid olid samuti võimsad, sest ei ole sugugi lihtne teha 19 piruetti üksteise otsa, tean seda kasvõi omast kogemusest. Tšaikovski muusika sobis ideaalselt selle etendusega, seega mõistan, miks 1892. aastal inimesed sellest vaimustuses olid. Küll aga osutusid segavaks faktoriks väsinud ja nutvad lapsed, kelle tõttu oli vahel raske etendusse süveneda. Kokkuvõttes oli etendus siiski meeldiv, kui publik veidi segavate laste tõttu välja arvata. Kuna ma jumaldan balletti kui tantsustiili ja armastan klassikalist muusikat, mis poeb mu hingesügavustesse, siis balletietendus on mu jaoks täielik nauding.
Huvitav koht oli ka see kui üks mees laulis samal ajal kui ta mängib puldiga ämblikuga, alguses oli tal väga naljakas, aga lõpuks hakkas talle ämblik vist närvidele käima ning ta lõi selle ämbliku maha. Lõpp oli etendusel natuke imelik. Tegelased hakkasid laval sampust jooma ja see kelle käes pudel oli jagas seda kõigile. Kaks inimest võtsid enda esinemisriided seljast ning meigi maha ja jäid tavalistesse riietesse ning tantsisid siis seal kahekesi. Etendusega võis tegelikult rahule jääda. See oli uus ja huvitav asi, mida tihti ei näe. Võibolla kui oleks olnud ka kava, millest tegevusest samal ajal lugeda, poleks ka ooper nii segaseks jäänud.
Teose „Tabamata ime“ peategelane Leo Saalep oli rahvale reklaamitud, kui kuulus ja andekas klaverikunstnik, kuigi tegelikult oli ta täiesti tavaline ja keskpärane pianist. Kuulsaks sai ta tänu oma naisele, kes tahtis kõrgseltskonnas hiilata. Selleks ostis ta ära ajakirjanikud, kes kirjutaks Leost kui professionaalsest klaverikunstnikust ja palkas isegi etendustele plaksutajaid, kes andsid oma tormilise aplausiga teistele pealtvaatajatele märku, et tegu on fantastilise etendusega. Olen kuulnud, et tänapäeval populaarse ameerika jutusaate „Ellen“ salvestuse eel palutakse saates osalejatel kunstlikult naerda ja palju aplodeerida. Nii jäätakse pealtvaatajaile mulje, et kõik on väga äge tegelikult on see ülespuhutud. Vilde näidendis „Pisuhänd“ kogus peategelane Sander kuulsust oma sõbra Tiit Piibelehe kirjutatud teosega, mida ta esitles kui enda kirjutatud teost. Tänapäevalgi üritatakse kuulsust koguda teiste inimeste abiga
näitleja sinna paremini sobinud aga seegi valik oli hea. Lavakujundus meeldis mulle väga,polnud seal see traditsiooniline lava. Hea oli vaadata vastas istuvate inimeste reaktsioone ja sellise lavaga tundusid näitlejad ja publik lähedasemad olevat. See,et näitlejad vahetasid laval riideid ja parukaid ei häirinud üldse,kõik oli tehtud niivõrd lihtsalt ja suvaliselt,mis tegigi kõige selle meeldivaks sest lihtuses peitubki sageli võlu nagu seal näha oli. Etendusega üritati palju edasi öelda inimestele nagu näiteks seda,et me hävitame mõtlematult taastumatut maavara naftat. Ja ka seda,et tänapäeva reality saadete tegijad kasutavad ära neid puuetega heatahtlikke inimesi,kes on läinud sinna saateks. Nad on teinud nad klounideks,samas kui need samad inimesed ise sellest aru ei saa. Lavastus üritab panna meid mõtlema sellele kui hoolimatud me oleme iseenda ja teiste suhtes, oma laste ja oma tuleviku suhtes.
ülesannet. Etenduse algul üles tõusnud linad olid tüki ajal kui pilved taevas ning vapustavalt hea leid oli lõpus lendama pandud luik. Kunstnikuks oli Riina Vanhanen. Muusikavalik oli kohane edasi andmaks looduslähedust linnu- ja muude häältega. See sobis näidendi juurde hästi ning jättis loomuliku mulje, millele nagu polekski vaja tähelepanu pöörata. Muusikajuhiks oli Felix Kütt. Üldiselt jäin etendusega rahule. Oli põneva sisuga, mis pani kaasa mõtlema ja samas ka kohati naljakas. Hea on näha, kui inimesed teevad, oskavad ja naudivad seda. Tervik, koos muusika ja lavakujundusega, töötas hästi ja tõmbas tõsiselt kaasa elama.
lavaltoimuvat ning sinna juurde kuuluvat muusikat. Teos ise oli üpriski lustlik, mis on ka omane sellele ajale, vaheldusid ohtlikud duellid ja neile järgnevad suured rõõmuhetked. Eriti meeldisid mulle massistseenid ning nimelt need, kus linnatänavail tantsisid pesunaised, kes olid väga tõetruult räbalaisse riietatud. Kohati aga muutus kahjuks lavaline tegevus väga segaseks ning raske oli jälgida, mis täpselt toimub. Üldiselt jäin etendusega rahule nagu ka kõik teised saalisolijad, kes lõpus tänasid tantsijaid, orkestrit ja teisi tehnikuid tormilise aplausiga. Soovitan ka teistel nii balletihuvilistel, kui ka neil, kes väga ei hooli balletist, seda vaatama minna, sest see on väga omapärane ja loomutruu lavastus, mille teostuses peame profesionaalidele tänulikud olema, kes selle imelise loo meile tantsides jutustavad. Külmaks ei tohiks see ballett küll kedagi jätta.
Viimati oli ooper „Estonia“ laval 40 aastat tagasi, mil peaosas särasid unustamatud Georg Ots ja Tiit Kuusik. „Rigoletto” osatäitjadeks olid: peategelasena Jassi Zahharov ning kõrvaltegelastena Angela Mikk, üllatuskülalisena oli otse Itaaliast hertsogi rolli mängimas Giordano Luca. Arvamus „Rigolettot“ läksin vaatama suure huviga, sest eelnevad ooperikülastused jätsid meeldiva mulje. Pileti saime odava, kuid istekohad olid suhteliselt halvad. Etendusega jäin aga väga rahule, sest nähtu oli huvitav ja kaasakiskuv. Lavadekoratsioonid ja lauljate kostüümid olid väga pidulikud. Kunstnik Kustav-Agu Püüman oli loonud visuaalselt ja sisuliselt väga ühtse loo: publikule avanesid antiiksete varemete fragmendid ja kaunid mitmesaja aasta tagused kostüümid. Laulud kanti ette aariatena ja duettidena. Rigoletto karakteri eri küljed väljendusid ilmekalt mitmesugustes muusikalistes numbrites, mille meeleolud vaheldusid kirglikust lüüriliseni
annaabi.ee 
