Retsensioon "Ma armastasin sakslast" (5)

5 VÄGA HEA

H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast”
14. oktoobril külastasin Kuressaare Linnateatrit, kus etendus Anton Hansen Tammsaare samanimelisel romaanil põhinev näidend „Ma armastasin sakslast”. Lavateos oli kirjutatud noorpaari pidevalt mänglevale armastusele, mille tingisid eri rahvus ja seisused. Näidend lõpeb traagiliselt naise surmaga.
Romaani kirjutas ümber näidendiks Rünno Saaremäe, lavastajaks oli Raivo Trass . Saaremäe leiab, et on isegi hea, et Tammsaare ei ole käsitlenud teoses konkreetset ajalist perioodi, tänu millele võib tegevuse paigutada erinevatesse ajahetkedesse 20-30.ndatel aastatel. Hariduse poolest meremees , alustas Saaremäe lavastajatööga alles hiljuti . 2001.aastal valmis tema esimene menukas näidend „Jaanituli”, mille lavastajaks oli tema vend Üllar Saaremäe. Paljukiidetud lavastaja Trass oli näidendi hästi lavale toonud . Näidendi põhieesmärgiks oli panna vaatajaskond mõtlema armastuse olemuse üle erinevatest vaatenurkadest ja tuua publikuni sotsiaalsed probleemid, mis leiavad aset ka tänapäeva ühiskonnas.
Osatäitjateks olid Maarja Jakobson, Hannes Prikk, Evald Aavik, Piret Rauk, Kärt Reemann ja Egon Nuter. Antud näidendis tundus mulle osatäitjate töö olevat lihtne, kuid ma ei kahtle näitlejate professionaalsuses. Väga hea näitleja mulje jättis mulle Evald Aavik, kes sobis suurepäraselt tema kehastatud isiksusse. Häirivaks teguriks kujunes mulle Hannes Priki näideldatav isiksus, kes ostus liiga nõrgaks ja tundeliseks tegelaskujuks.
Etenduse „Ma armastasin sakslast” kunstnik oli Inga Vares. Lava kunstlik lähenemine oli hästi lahendatud väheste kujundusobjektide näol, mida ei liigutatud kordagi näitemängu ajal. Kogu lava oli jaotatud 3 sektsiooniks. Esiplaanile oli toodud katuse väljaehitusega magamistuba koos kujutletava pika koridoriga , millele järgnes söögituba ja väike elamuresidents.
Muusikalist poolt arendas Urmas Lattikas, millele pöörati selles etenduses väga vähe tähelepanu. Harva esines vaikset saatemuusikat, mis võis süvenenult näidendile isegi kuulmata jääda. Heliliselt võimendati naise etteloetud repliike, mida näitleja Prikk luges näiliselt naise kirjutatud kirjadest. Üldiselt ei olnud vajalikkust ka rohkematele heliefektidele peale nende, mis näidendis esinesid.
Minule jättis antud näidend väga üksluise ja igava elamuse. Võrreldes seda näidendit M. Karusoo lavastatud etendusega „Võlg”, jättis antud teatritükk väga sisutühja mulje. Armastuse teema, mis venis 2 tundi ja 45 minutit lõppedes naise surmaga, meenutas mulle pikaleveninud seebiooperit. Vahel esines ka koomilisi hetki, mis muutsid asja vaadatavamaks. Kokkuvõtlikult ootasin sellest etendusest midagi enamat , kuid pidin siiski pettuma.

.DOC Laadi alla originaalfail 2 lk · .doc · 146 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-12-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

146 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

muri Õppematerjali autor

A.H.Tammsaare "Ma armastasin sakslast"
Näitlejaid tuleb natuke veel analüüsida ja "minu arvamus" ümber teha.

teater retsensioon armastasin sakslast teatriretsensioon tammsaare

Sarnased õppematerjalid

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud

Kirjandus