Haldjakuninganna (0)

Haldjakuninganna
Käisin 01.11.2012 vaatamas Henry Purcelli semi-ooperit „Haldjakuninganna“ Tartu Sadamateatris. Ooperi aluseks oli Shakespeare ’i „Suveöö unenägu“. Osades olid Alla Popova , Pirjo Püvi, Merle Jalakas, Karmen Puis, Maria Kallaste, Mati Turi, Simo Breede, Märt Jakobson , Maarja Mitt , Maarius Pärn, Tanel Jonas, Markus Luik, Robert Annus, Julia Kaškovskaja, Laura Quin ja Janek Savolainen. Esitati palju erinevaid aariaid. Ooper oli natuke segane, sest väga palju erinevaid tegevusi toimus samal ajal, aga samas oli kõik see ülesehitus ja tegevus väga huvitav.
Minu arvates olid kõige tähtsama osaga seal 4 näitlejat, kes tegid valmis kõik konstruktsioonid ja detailid samal ajal kui tegevus toimus. Nad olid nagu töölised, kes kõik valmis pidid sättima, samas nad olid osa etendusest. Üks nendest töölistest oli Maarja Mitt, kes pälvis ka selle eest parima naiskõrvalosa preemia ning teine oli Markus Luik, kes esitas parima meeskõrvalosa. Kõik need konstruktsioonid, mida need töölised kokku pidid panema oli välja mõelnud Saša Pepeljajev ning see tundub väga huvitav, et keegi selliste asjade peale mõelda oskab.
Mulle oleks meeldinud kui need laulud oleksid olnud selgemad. Seina peal küll näidati subtiitreid, mida nad laulsid, aga kõik jäi ikka segaseks. Laulud polnud küll eesti keeles, aga aru polnud saada ka hästi, et laulud oleksid olnud inglise keeles.
Kogu etendust oli väga raske vaadata, sest korraga toimus mitu tegevust ja kunagi ei teadnud , mida neist täpsemalt vaadata. Terve ooper oli suhteliselt segane, sest seal olid väga paljud erinevad ehitised, millest kõigist hästi aru ei saanud, aga mulle väga meeldis, et kõik need näitlejad, kes seal osalesid ja tegelesid, said kõigega väga hästi hakkama.
Loo sisust oli ka raske aru saada. Iga inimene armastas , kedagi ja kui saadi kätte mingi rohi , et inimene sinusse ära armuks, läks asi veel keerulisemaks. Vahepeal armastasid üksteist inimesed, kes olid vahepeal olnud vihavaenlased.
Lauljatel oli aga aariate esitamine tehtud huvitavaks. Nad ei seisnud kõik püsti ega esitanud seda lihtsalt ära vaid neid veeti sisse erinevate konstruktsioonidega või laulsid nad samal ajal mingit teist tegevust tehes. Üks meestest pidi laulma nii, et oli asetatud ringikujulise ehitise peale ja teda keerutati seal ringi, mille pärast ta ka vahepeal pea alaspidi pidi laulma. Huvitav koht oli ka see kui üks mees laulis samal ajal kui ta mängib puldiga ämblikuga, alguses oli tal väga naljakas, aga lõpuks hakkas talle ämblik vist närvidele käima ning ta lõi selle ämbliku maha.
Lõpp oli etendusel natuke imelik. Tegelased hakkasid laval šampust jooma ja see kelle käes pudel oli jagas seda kõigile. Kaks inimest võtsid enda esinemisriided seljast ning meigi maha ja jäid tavalistesse riietesse ning tantsisid siis seal kahekesi.
Etendusega võis tegelikult rahule jääda. See oli uus ja huvitav asi, mida tihti ei näe. Võibolla kui oleks olnud ka kava, millest tegevusest samal ajal lugeda, poleks ka ooper nii segaseks jäänud.