Retsensioon „Pähklipurejast“ (0)

Elina Lainelo 10.a
Retsensioon „Pähklipurejast“
Käisin 19. jaanuaril Rahvusooper Estonias „Pähklipurejat“ vaatamas. See on Pjotr Tšaikovski maailmakuulus ballett , mida on etendatud alates 1892. aasta detsembrist, kui toimus esietendus. Etenduse koreograafiks oli ameeriklane Ben Stevenson , kes selle teosega on pälvinud rahvusvahelist tunnustust. Dirigendi roll oli Risto Joosti mängida.
Pjotr Tšaikovski sündis 1840. aasta maikuus ja elas 1893. aasta novembrini. Ta oli vene romantismi silmapaistvamaid esindajaid. Tema tundelist muusikat, kus peegeldusid inimese sisemaailma kõige varjatumad nüansid, mõjutas üpriski tugevasti 14-aastase tundliku loomusega poisikese ema surm. Lisaks tuntud ballettidele on ta loonud ka sümfooniaid, oopereid, klaverikontserte ja –teoseid, viiulikontserdi ning palju muud. Kuulsaimad teosed Tšaikovskilt on „ Pähklipureja “, „Luikede järv“, „Romeo ja Julia “, „Aastaajad“ jt.
Ballett on etendatud muinasjutuvestja E. T. A. Hoffmanni tuntud muinasjutu „Pähklipureja ja Hiirekuningas“ järgi, mis esmakordselt ilmus 1816. aastal muinasjuttudekogumikus. Lavastus algab jõuluõhtuga, mil tüdruk Klara võtab vend Fritzi ja ema-isaga vastu külalisi. Kinke jagades tuleb salapärane härra Drosselmeier välja erilise kingitusega Klarale – puust nukk Pähklipureja. Kuid kadedusehoos lõhub Fritz nuku, kuigi Drosselmeister parandab selle jälle hetkega. Pidu saab läbi ning perekond heidab magama. Kell lööb just 12, kui hiireke äratab Klara. Hetk hiljem on hiiri terve kari ja nad on tüdrukut ründamas, kuid tema kaitseks astub välja Pähklipureja oma sõduritega. Kui hiirtest on koos jagu saadud, moondub Pähklipureja nägusaks printsiks ja viib neiu Lumekuningariiki, kus nad tantsivad Lumekuninganna ja –helvestega. Edasi viib tee Maiustuste kuningriiki, kus kokad küpsetavad hõrke maiustusi ning Dražeehaldjas laseb alamatel tantsida erinevatele rahvastele omapäraseid tantse. Õhtu lõppedes väsib Klara ja uinub. Ärgates leiab ta end oma voodist , mille ees seisab Prints, kes tervitab Klarat kui oma printsessi .
Minule meeldis see etendus väga. Pähklipurejale oli leidlik lahendus leitud, kui kord mängiti teda päris inimesena , teinekord jälle nukuna. Kuna olen seda etendust kunagi väiksena näinud ja veidike on sellest isegi meeles, siis on huvitav jälle võrrelda, mis on teisiti lahendatud. Näiteks tolles etenduses lõhkus Fritz nukult lõua küljest, selles etenduses aga kogu pea. Kostüümid olid märkimisväärselt kaunid ja uhked , nagu balletis ikka tavaks – sätendavad ja lehvivad. Tantsunumbrid olid samuti võimsad, sest ei ole sugugi lihtne teha 19 piruetti üksteise otsa, tean seda kasvõi omast kogemusest. Tšaikovski muusika sobis ideaalselt selle etendusega, seega mõistan , miks 1892. aastal inimesed sellest vaimustuses olid. Küll aga osutusid segavaks faktoriks väsinud ja nutvad lapsed, kelle tõttu oli vahel raske etendusse süveneda.
Kokkuvõttes oli etendus siiski meeldiv, kui publik veidi segavate laste tõttu välja arvata. Kuna ma jumaldan balletti kui tantsustiili ja armastan klassikalist muusikat, mis poeb mu hingesügavustesse, siis balletietendus on mu jaoks täielik nauding .