Kontserdiretsensioon "Kolm musketäri" (0)

Kontserdiretsensioon
Käisin 18. märts Rahvusooper Estonias Malcolm Arnoldi muusikale David Nixoni balletti „Kolm musketäri“ vaatamas.
Osades olid Sergei Upkin (D’Artagnan), Jegor Zdor ( Athos ), Aleksandr Prigorovski (Porthos), Andrei Mihnevitš ( Aramis ), Eve Andre ( Constance ), Marika Muiste ( Mileedi de Winter ) ja paljud teised. Kaasa tegid ka Eesti Rahvusballeti tantsutrupp, Rahvsuooper Estonia orkester koos flöödisolisti Oksana Sinkovaga Mihhail Gertsi dirigeerimisel.
Sergei Upkin on lõpetanud Peterburis Vaganova-nimelise Balletiakadeemia. On võitnud mitmeid rahvusvahelisi konkursse. Töötas Rahvusooper Estonias baletisolsitina 1999-2005, 2005-2007 töötas ta Staatsballett Berliin'is. Ning 2008 naases tagasi Rahvusooper Estoniasse tööle.
Eve Andre on Tallinna Balletikooli lõpetanud ning nüüd Rahvusooper Estonia balletitrupis töötav baletisolist, kes on saanud mitmeid auhindu ja preemiaid nt. Kultuurkapitali noore tantsija loomepreemia ja Eesti parima showtantsija tiitel ning on ka palju erinevaid tiitleid saanud välismaal.
Helilooja Malcolm Arnold oli väga mitmekülgse loominguga Inglise helilooja. Tema loomingusse kuuluvad nii kammermuusika kui ka sümfoonilised teosed ning erinevad soolopillide kontserdid. Pälvinud mitmeid auhindu ning omas ka lordi tiitlit . Sai elutööpreemia kui XX sajandi silmapaistvaim helilooja. Tema muusikale lavastatud ballett põhines samanimelise Alexandre Dumas ’ romaanil ning oli kahes vaatluses. Kahjuks aga ei kattunud lavateose süžee üksühele romaani omaga . Küll aga olid tähtsamad tegelased, armuliinid ning sündmustik ikkagi välja toodud ja sai nautida d’Artagnani ja Constance’i armastuslugu ning ka musketäride julgust, ustavust ja sõprust.
Tegevus toimus XVII sajandi alguses Pariisis, kus rullus laval lahti D’Artagnani seiklusrikas teekond Pariisi, et liituda musketäridega. Enne aga peab ta maha pidama mitu eluohtlikku duelli ning, kui mängu tuleb veel naine peab D’Artagnan eriti pingutama, kuid on nii rõõmupisaraid kui ka kurbust . Kuid lõpplahendus on peategelastele ikkagi õnnelik.
Tegevuspaikadeks olid erinevad paigad nii mets, loss kui ka Pariisi tänavad, mis tänu väga heale lavakujundusele ja dekoratsioonidele oli väga hästi arusaadavaks tehtud kus midagi toimus. Ka kostüümid olid sellele ajastule ja tegelastele väga omased . Musketäridel olid pikaad saapad kogu aeg jalas ning peas oli neil tihti sulgedega kübar nagu seda oli ka päriselt sel ajal kui musketärid tegutsesid. Kõrgklassi isikute kostüümid olid ka väga ajastutruud, palju oli kasutatud sametit ning säravaid materjale.
Teose muusika ja sündmustik laval toetasid teineteist, mõlemad oleks saanud jälgida ja kuulata ka eraldi ja oleks väga hästi arusaanud millise meeleoluga koht parasjagu on, kuid kui mõlemaid koos jälgides oli kõik ideaalne ning väga hea ja nauditav oli jälgida kõike lavaltoimuvat ning sinna juurde kuuluvat muusikat. Teos ise oli üpriski lustlik, mis on ka omane sellele ajale, vaheldusid ohtlikud duellid ja neile järgnevad suured rõõmuhetked.
Eriti meeldisid mulle massistseenid ning nimelt need, kus linnatänavail tantsisid pesunaised, kes olid väga tõetruult räbalaisse riietatud. Kohati aga muutus kahjuks lavaline tegevus väga segaseks ning raske oli jälgida, mis täpselt toimub. Üldiselt jäin etendusega rahule nagu ka kõik teised saalisolijad, kes lõpus tänasid tantsijaid, orkestrit ja teisi tehnikuid tormilise aplausiga. Soovitan ka teistel nii balletihuvilistel, kui ka neil, kes väga ei hooli balletist, seda vaatama minna, sest see on väga omapärane ja loomutruu lavastus, mille teostuses peame profesionaalidele tänulikud olema, kes selle imelise loo meile tantsides jutustavad. Külmaks ei tohiks see ballett küll kedagi jätta.