La Traviata (2)

„La Traviata “
Kolmapäeval, 30.aprill, käisin Estonia teatris vaatamas G. Verdi   ooperit “La Traviata”. Tegemist oli minu esimese ooperikülastusega. Ja üllatuslikult väga positiivse elamusega. Ooper kestis koos vaheaegadega 3 tundi, lauldi itaalia keeles.
Osades Irina Dubrovskaya ( Violetta ), Helen Lokuta ( Flora ), Urmas Põldma ( Alfredo ), Ülle Tundla (teenijanna Annina), Aare Saal (Alfredo isa Georges), Andres Köster (Gaston), Voldemar Kuslap ( parun Douphal), Priit Volmer ( markii d’Obigny), , Rostislav Gurjev (Violetta teener), Mart Laur ( doktor Grenvil),Igor Tsenkman (komissionäär). Balletisolistid olid Galina Lauð ja Andrei Mihnevitð. Ballikülalisteks rahvusooperi koor ja balletiartistid. Orkestri dirigent oli Erki Pehk.
Ooperi tegevus toimub Pariisis, kus tähistatakse kurtisaan Violetta Valery tervenemist raskest haigusest. Külaliste seas on ka äsja provintsist naasnud infantiilne noor aadlik Alfredo Germont, kes räägib Violettale oma tunnetest. Kingiks saab ta õie ning loa tulla tagasi, kui see on närtsinud. Alfredo armub kaunisse kurtisaani ning koos alustatakse uut õnnelikku elu. Nii algab peategelaste armastuslugu . Kuid noorte joovastus ei kesta kaua. Alfredo isa, aristokraatlik vanahärra ja traditsioonide austaja ei saa lubada, et üks kergemeelne võrgutaja röövib temalt poja, rüvetades nii perekonna au. Ta nõuab Violettalt Alfredost loobumist. Violetta loobub oma õnnest armastatu tuleviku nimel. Kusjuures ta teab täpselt, et tal ei ole enam kaua elada jäänud.  Noorte armastus saab traagilise lõpu.
Ooperi keskpunktiks on siiski Violetta roll. Peaosa kandnud venelannast sopran Irina Dubrovskaya oli Violetta rollis alguses kirglik,  armstusest loobudes ja haiguse süvenedes muutus aga allaheitlikumaks, luues enda ümber märtri. Hääl muutus vaikseks , jõuetuks. Kuid siiski veenev osatäitmine lõi romantilise atmosfääri.
Kahjuks ei meeldinud mulle aga Urmas Põldma Alfredona. Kohati tuli naeruturtsatuski peale, kui Irina ta lihtsalt üle laulis . Temast märksa paremini sai oma rolliga hakkama Aare Saal Georges Germontina, moondudes rangest kohtumõistjast isalikuks andestajaks. Minu arvates oli tegemist väga professionaalse osatäitmisega. Sümpaatselt olid lauldud kõrvalrollid, eriti jäi meelde Helen Lokuta maskiballi perenaise Florana.
Lava dekoratsioonidest jäi meelde hiigelpuu teise vaatuse armuidülli taustana, samuti lõppvaatuses Violetta voodi kohal olevad siidiribad. Mulle meeldis ka väga Flora punane ballikleit.
Kokkuvõttes jäin ma etendusega rahule. Kogu ooper oligi selline nagu ma ette kujutasin- uhked riided, dekoratsioonid ning üle paisutatud emotsioonid .