19.saj teisel poolel ilmusid juba elukutselised kirjanikud, kellest mõnigi sai kuulsaks Saksamaal, näiteks Eduard von Keyserling. 19.saj oli baltisaksa kultuurielu kõrgaeg. Baltisaksa kultuurivälja võib pidada laia saksa kultuurivälja kultuuriprovintsiks. 1838. aastal asutati Õpetatud Eesti Selts, mille rajajaks oli arst ja ülikooli eesti keele lektor Friedrich Robert Faehlmann. Selts ühendas eesti keele ja pärimuse vastu huvi tundvaid baltisakslasi, estofiile. Klassitsism ja romantism 19.saj esimesel poolel valitses kunsti- ja kultuurielus klassitsism. Näitekirjandus järgis antiikdraamade reegleid, kujutav kunst antiikkunsti kaanoneid ja arhitektuuris matkiti antiikset vormikõnet. Üheks kaunimaks klassitsistlikuks ehitiseks sai Tartu ülikooli peahoone. Klassitsistlikuks kujunes kogu Tartu südalinn. Maale rajati arvukalt kauneid mõisahäärbereid - nt Riisipere, Raikküla, Mäo, Hõreda,
Sellises ajastulises huvis lihtrahva ja tema toimetamiste vastu võib näha ka üht olulist tõuget mitmete Ida- Euroopa rahvaste soomlaste, eestlaste, lätlaste, lõunaslaavlaste jt. emantsipeeruma hakkamises. 19. sajandi esimesel poolel leidus Eestis juba mitmeid baltisaksa haritlasi ja kirjamehi, kes tundsid huvi siinse maarahva keele ja kultuuri vastu, olgugi et see huvi oli valdavalt teoreetiline. 1838. aastal Tartus asutatud Õpetatud Eesti Selts koondas selliseid estofiile ja seltsi koosolekutel teoretiseeriti ka eesti ja läti talupoegade etnokultuurilise saatuse üle. Selline vaimutöö valmistas ette ka hilisema eesti rahvuseepose ,,Kalevipoeg" valmimist, mille loojateks said seltsi eestlastest liikmed, arsti haridusega Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eepose mõju ilmnes ennekõike eesti haritlaste järgmises põlvkonnas, rahvusliku ärkamise sisulistes läbiviijates.
Nende toel levis kirjaoskus, mis võimaldas esile tõuste ka eestlastel, põhiliselt eesti kõster-koolmeistritel. Nad tegelesid elulugude,päevikute, kõnede, aruannete ja muude tekstide koostamise, levitamise trükkiandmisega. Kirjasõna polnud eestlastele seinini niisuguses ulatuses kättesaadav olnud. Kõik see lõi soodsa vaimse õhkkonna huvi tekitamiseks eesti keele ja kirjanduse, rahvaluule ja kultuurilise omapära vastu ka baltisakslaste seas. Kerkis esile hulk estofiile, peamiselt kirikuõpetajaid, kelle arvates talupoegade vaimsel ja kõlbelisel arendamisel, nende maailmapildi avardamisel on eluline tähtsus. Kehtiva seadustiku ühiskonna tingimustes leidsid nad, et olukorra muutmine on ühtviisi kasulik nii talupoegadele kui ka mõisnikele. Estofiilide ideed ja teod August Wilhem Hupel Oma teosed kirjutas ta suuremas osas saksa keeles: ,,Topographische Nachrichten von Lief- und
„Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat” – populaarsed rahvavalgustuslikud juturaamatud. 1781 esimene kokaraamat, „Köki ja Kokka Ramat”, mille on rootsi keelest tõlkinud Johan Lithander. 1821–1823; 1825 Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Leht”. 1813–1832 Johann Heinrich Rosenplänteri eesti keele ja kultuuri küsimustele pühendatud ajakiri „Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” (20 numbrit). 1838 luuakse Õpetataud Eesti Selts – estofiile koondav kultuuriselts. Olulisemad keeleõpetused: 1732 Anton Thor Helle „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache” – grammatika koos sõnastiku ja eestikeelsete tekstinäidetega. August Wilhelm Hupeli grammatika ja sõnaraamat „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte” (I trükk 1780; II, täiendatud trükk 1818). Tekstinäide F. W. Willmanni raamatust „Juttud ja Teggud”: Nüüd hakkas perremees ülles
Eesti aja- ja kultuuriloost. 19.saj oli baltisakslaste kultuurielu kõrgaeg. Kujunenud baltisaksa kultuurivälja võib pidada laia saksa kultuurivälja üheks osaks, n-ö kultuuriprovintsiks, oma tugevate kohalike eripäradega. 1983. aastal asutati Õpetatud Eesti Selts, mille rajajaks oli eestlane, arst ja ülikooli eesti keele lektor Friedrich Robert Faehlmann. Selts ühendas eesti keele ja pärimuse vastu huvi tundvaid baltisakslasi, estofiile. Klassitsism ja romantism 19.saj esimesel poolel valitses kultuuri-ja kunstielus klassitsism. Näitekirjandus järgis antiikdraamade reegleid, kujutav kunst antiikkunsti kaanoneid ja arhitektuuris matkiti. Üldse kujunes Tartu südalinn klassitsistlikuks. Tallinnas moodustus enam-vähem klassitsistlik hooneteansambel Lossiplatsi näol Toompeale, kuid see rikuti hiljem Aleksander Nevski katedraaliga. Historistlikud tendentsid-klassitsismiga hakati segama ka teiste
Võeti eeskuju Saksamaa rahvuslusest ja valgustusfilosoofiast. Kõrgaeg 1857-1880, äratusliikumine jõuab massidesse tänu Perno Postimehele. Jannsen oli äratusliikumise juht, vältis konflikte Vene keskvõimu ja tsensuuriga. 1864 Eesti Postimees, 1865 Vanemuine, 1869 esimene üldlaulupidu. Venestusperiood 1881 saab keisriks Aleksander III ja algab venestusperiood. 10. Eelärkamisaeg kes olid letofiilid ja estofiilid? Nimeta mõningaid olulisi estofiile! Estofiilid on muust rahvusest eesti keelt ja kultuuri harrastanud isikud. Herder, Hupel, Merkel, Petri, Masing, Rosenplänter, Peterson 11. F. R. Faehlmann ja tema tegevus. ÕES'i loomine. 1838 loodi Õpetatud Eesti Selts, et edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest, kirjandusest ja maast 12. F. R. Kreutzwaldi tegevus. ,,Kalevipoeg" 1857-61 koostab eepose Kalevipoeg lugude põhjal. 13. J. V. Jannsen ning tema tegevus
G.IIA.- Rootsi kuningas 16111632. Sai tuntuks hiilgava väejuhina Kolmekümneaastases sõjas, langes Lützeni lahingus, mille rootslased siiski võitsid. Veidi enne lahingut kirjutas alla TÜ asutusürikule. George Browne- Riia kindralkuberner(1783-92), Balti poliitika elluviija, püüdis reglementeerida kõiki eluvaldkondi, püüdis Eesti talurahva olukorda kergendada, samuti kooliharidust edendada Garlieb Merkel-Baltis kirjanik ja aktivist üks esimesi estofiile,kirjeldas oma raamatus1796talupoegade maj ja õigusliku seisundit. Georg Friedrich Parrot-Taasavat(1802)Ülikooli I rektor,sõprus Aleksander I-ga tagas Ülikoolile autonoomia ja rahalise toetuse Gerhard Franz von Kgelgen- 19. saj tuntuim Tallinnas tegutsenud, Reinimaalt pärit maalikunstnik Henricus Carvel- Tallinna dominiiklaste kloostri ülem 15. sajandil Hans Susi-tallinna linnakooli õpilane, kes püüdis Piiblit eesti keelde tõlkida.
Friedrich Gustav Arvelius- Õhutas oma teoses(1782) kuulekust mõisnikule ja kiitis talurahva alandlikku meelt. Friedrich Wilhelm Willmann- Karja kirikuõpetaja , kelle juturaamatud talupoegade poolt sõna otseses mõttes kapsaks loeti. Johann Wilhelm Krause-Toomemäele ja selle jalamile püstitatud ülikoone hoonetet projekteerija, hiljem ülikooli professor , arhitekt. Garlieb Merkel- Baltisaksa kirjanik ja aktivist üks esimesi estofiile, kirjeldas oma raamatus1796 talupoegade maj ja õigusliku seisundit. Johann Christoph Petri- rahvasõbralik haritlane, kritiseeris pärisorjust oma raamatus "Eestimaa ja eestlased"(1802). Aleksander I- 1801 võimule tulnud keiser, oli valmis Baltikumi sotsiaalmajanduslikke olusid muutma. Kinnitas talurahvaseadused. Horatio Nelson- 1801 Tallinna alla eskaadriga tunginud kuulus Briti admiral Napoleoni sõdade ajal.
aastal uue eesti keele grammatika, võttes aluseks põhjaeesti keskmurde. 13. Estofiilid: millega tegelesid, kuulsamad estofiilid Rosenplänter ja Masing, Õpetatud Eesti Selts, Eestimaa Kirjanduslik Ühing. lk. 150 Eelärkamisaeg on seotud baltisaksa haritlastega, kes leidsid, et igal rahval on õigus oma rahvuskultuurile. Eestis tekkisid estofiilid – balti-sakslased, kes olid huvitatud eesti keelest ja kultuurist ning püüdsid neid arendada. * Üks esimesi estofiile oli J. H. Rosenplänter: 1) Ta töötas üle 30 a Pärnus kirikuõpetajana. 2) Lavastas Pärnus eestikeelseid näidendeid. 3) Andis välja õpikuid. * Otto Wilhelm Masing: 1) Andis välja eestikeelse aabitsa. 2) 1820. aastate I poolel andis välja maarahva nädalalehte. Estofiilid lõid 2 suurt organisatsiooni: Õpetatud Eesti Selts ja Eestimaa Kirjanduslik Ühing. Mõlemad organisatsioonid uurisid eesti ajalugu, eesti keelt ja kirjandust. Nende eestvedamisel anti välja „Kalevipoeg“.
emigratsioonile. 9 2.3 Rahvuskultuur taasiseseisvunud Eestis Uuesti hakkas rahvuskultuur hoogustuma kõikvõimalike seltside ja ühingute aktiviseerumisel kaheksakümnendate keskpaigas, mil kehtiv totalitaarne riigikord hakkas ilmutama esimesi lagunemise märke. Taas tõusid, otsekui tuhast, vanad ideaalid ja eeskujud, kelleks paljudele olid teada-tuntudf ärkamisaja tegelased ja organisaatorid. Veidi vähem teati eelärkamisaegseid estofiile, või vähemalt tavainimene ei osanud neid suurt millegagi, ega kellegagi seostada. Teati küll, et Krewtzwald on "Kalevipoeg" autor, kuid sellega teadmine suuresti ka piirdus. Juba 1990. aastatel taastati rahvuslik kultuuripoliitika. Alustati omaalgatuslike kultuuriinstitutsioonide taastamist. Tehti esimesed haridusuuenduse katsed. Märgatavalt avardus kultuurikontaktide loomine välismaailmaga. Hakkasid ilmnema esimesed massikultuuri ja elitarismi tendentsidest
Päeva loojaminemine. 5. Johann Heinrich Rosenplänter ,,Beiträge" Johann Heinrich Rosenplänter 1782-1846. Tema esimese eesti-ainelise teadusliku väljaande rajaja. Kaks korda aastas välja antav ajakiri ,,Beiträge". Muljetavaldav saavutus. Ajakiri ilmus 1813-1832 - 20 vihikut. Kogumaht üle 3500 lehekülje. Peamiselt saksakeelne väljaanne ja sisaldas saksakeelseid uurimusi eesti keele kohta. Sisaldas ka eetikeelseid tekste. Koondas estofiile, õpetatud mehi, kes kirjutasid kaastöid. Kaastöölised Otto Wilhelm Masing, Peterson, Hupel, Luce. Rosenplänter õppinud Tartus ülikoolis Eesti koguduse õpetaja Pärnus. Beiträge veergudel seadis põhieesmärgiks eesti kirjakeele arendamise ja nõudis ka põhjalikku keeletundmist nende poolt, kes rahvaga tihedalt kokku puutusid. Tegi ettepaneku hakata ka gümnaasiumis eesti keelt õpetama. Mõistsis hukka oma rahvusest loobumise nende poolt, kes olid jõudnud
on autori hoiak lugeja suhtes jne. Willmanni ,,Juttud ja teggud" - Õpetlikud ja moraliseerivad lühijutud, õpetused mesilaste pidamiseks, sentimentaalne cräp ,,Jüri ja Elts". - Autori hoiak on isalik. Ta manitseb ja õpetab, ometi jääb ta ise feodaalsüsteemi piiresse ja ei hakka teoses talupoegade iseolemist jms välja tooma. St manitseb olema alandlik ja kuulekas oma heale isandale. Estofiilid mida see sõna tähendab? Kuidas on estofiile mõjutanud G. H. Merkel ja J. G. Herder? Merkel ja Herder andsid aluse väärtustada eestlasi. Andsid eestlastele ajalooõiguse. Merkel: Kirjeldage esimeste silmapaistvate estofiilide J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tegevust. Rosenplänter: · ,,Beiträge zur genauern Kentniss der ehstnische Sprache" 18131832. · Keelealased artiklid, rahvaluule, luuletused, kirjanduskäsitlused jms. · Kogus eestikeelseid käsikirju (säilitas ka Oldekopi luuletused, Petersoni tekstid,
seejuures siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides samas kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi pruukimist jm. Küllaltki suur osa Willmanni lugusid läks rahvajuttudena käibele. 9. Estofiilid mida see sõna tähendab? Kuidas on estofiile mõjutanud G. H. Merkel ja J. G. Herder? Kirjeldage esimeste silmapaistvate estofiilide J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tegevust. Esimese eestikeelse teadusliku väljaande rajaja Johann Heinrch Rosenplänter (1782-1846) oli sündinud Lätimaal Valmieras postijaama-pidaja pojana. Omandas Tartu Ülikoolis(1803-1806) pastorikutse, mis ametis ta oli aastail 1808-1809 Toris ja pärast seda elu lõpuni Pärnu eesti koguduses, ilmutades siin hinnatavat aktiivsust koolielu korraldamisel
kolmest ülejäänud teaduskonnast (teoloogia, arsti- ja õigusteaduskond). Ülikooli tellitakse õppejõud. Õppekeeleks on ladina keel. Ülikooli tuntuim kasvandik oli Johannes Gezelius, kellest sai hiljem Turu piiskop. Tema Tartus kirjutatud ja trükitud kreeka keele grammatika oli Rootsi ja Soome koolides kasutuses 19. sajandi alguseni. Ülikooli õppejõudude ja kasvandike hulgas leidus teatav hulk estofiile, kes õppisid ära eesti keele ja tegid eestikeelseid kirjanduslikke katsetusi. Eestlasi pole üliõpilaste hulgast teada, ehkki ülikooli avamisel rõhutati pidulikult, et see õppeasutus on mõeldud kõigi siinsete rahvaste jaoks. Kaudselt mõjus ülikooliga kaasnenud haridussõbralik õhkkond aga rahvahariduse arendamisele küll. b) Talurahva haridus (B. G. Forselius) 1630. aastail püüti sisse seada korda, et iga koguduse juures oleks kösterkooliõpetaja.
Lisaks eraldati ülikoolile ka laialdlased raha summad, mida kasutati ülikooli hoonete ehitamiseks. *) Toomkiriku varemetesse ehitati raamatukogu, mis oli käibel kuni 1970. aastate lõpuni. -) Õppetöö toimus saksa keeles ning järgmisel aastal pärast ülikooli avamist seati sisse ka eesti keele lektori ametikoht. -) Esimesed Eesti soost Tartu Ülikooli lõpetajat olid Faehlmann ja Kreutzwald. -) Tekkis ka hulgi Saksa päritolu Eesti keele huvilisi ehk estofiile, kes rajasid aastal 1838 Õpetatud Eesti Seltsi. * Aastal 1802 pandi paika ka kooli korralduse alused kogu Venemaal. -) Esimese taseme koolid olid kihelkonnakool (enne seda oli ka vallakool) ja linnakoole ehk elementaarkool; teise taseme koolid olid kreiskoolid ning sealt edasi ka gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas ja kõige kõrgemaks oli Ülikool. -) Kihelkonnakooli õpetajate ettevalmistamiseks loodi Cimse seminar. * Aastal 1843 pani E
(Mango Hans Urvastes, Michael Ignatius Tartus, Kulli Jüri Põhja-Eestis jt). Nad tegelesid elulugude, päevikute, kõnede, aruannete ja muude tekstide koostamise, levitamise ja trükkiandmisega. Kirjasõna polnud eestlastele senini niisuguses ulatused kättesaadav olnud. Kõik see lõi soodsa vaimse õhkkonna huvi tekkimiseks eesti keele ja kirjanduse, rahvaluule ja kultuurilise omapära vastu ka baltisakslaste seas. Kerkis esile hulk estofiile, peamiselt kirikuõpetajaid, kelle arvates talupoegade vaimsel ja kõlbelisel arendamisel, nende maailmapildi avardamisel on eluline tähtsus. Kehtiva seisuliku ühiskonna tingimustes leidsid nad, et olukorra muutmine on ühtviisi kasulik nii talupoegadele kui ka mõisnikele. Rahvavalgustuslikud ideed leidsid tee õpetlik-moraliseerivatesse kirjanduspaladesse: mõistukõnelistesse juttudesse, valmidesse, luuletustesse ja dialoogidesse. Kirjanduses
Hutti järgi seatud näitemängu ,,Krappi Kaie willetsus, ehk: Kes paljo lobbiseb, peab paljo wastama", 1824. aastal ,,Permi Jago unne-näggo" Tallinna saksa teatri eestikeelsed lavastused ei loonud eestikeelset teatritraditsiooni ega taganud eestikeelse näitekirjanduse väljakujunemist. Saksakeelsete näidendite vahele või õhtu lõpuks mängitud eestikeelsed tükid mõjusid juhuteatrina. 16. F. R. Faehlmanni looming ja tegevus. Teisi eesti rahvusluse kujunemist ettevalmistavaid estofiile (A. H. Neus, G. J. Schultz-Bertram jt). Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) - olulisem rahvuskirjanduse väljakujunemise mõjutaja ja kujundaja 19. sajandi esimesel poolel. Järvamaal Ao mõisas sündinud, õppis Rakvere kreiskoolis, Tartu gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, arstina tegutses Tartus juba 1824. aastast alates. 1838. aastal rajas koos teistega Tartu ülikooli juurde teadusliku seltsi ÕES, seltsi esimehena (1843-1850) organiseeris eesti keele
eelküige luuletuste kaudu teda. Faehlmann oli eesti päritolu aga isa oli vist sakslane. Nii ahriduselt kui eneseidentiteedilt oli baltisakslane, seepärast loetakse ka estofiiliks. Õppis Tartu Ülikoolis aristeadust, töötas arstina,samuti oli seal eesti keele lektor TÜ-s. Faehlmanni loetakse 19 sajandi esimese poole juhtivaks teelaseks, kes on eesti soost. Faehlmanni tegevses oli tähtsaimaks tegevuseks Õpetatud Eesti Seltsi asutamine. See oli selgelt estofiilne liikumine, koondas estofiile, tegevus toimus saska keeles, seltsi eesmärgiks oli aga edendada etadmisi eesti rahva minevikust, keelest ja kirjandusest ning ka eestimaast ja liivimaast. Tuleks rõhutada veel, et see oli siiski estofiiilne ja saksa keelses. Tema käinud välja ka rahvuseepose Kalevipoja eepose mõtte. Tegi palju eeltööd, kogu materjali, kuid ise selle eepose koostamiseni ei jõudnud. Faehlmanni üldine hoiak eestlaste suhtes oli selline, et oli tulveikuväljavaadete suhtes suht
sajandil. Varasem ajakirjanik Eestis Episoodilise ajakirjanduse tekke taust Eesti ajakirjanduse episoodilise tekke ajajärku langes pärisorjuse kaotamine Liivi- ja Eestimaa kubermangudes, perekonnanimede andmine, muutused mõisate majandamises (põllumeeste seltsid). Olulist rolli mängisid ka baltisakslastest estofiilid (Rosenplänteri keeleajakiri ,,Beiträge ..." ("Lisandusi eesti keele täpsemaks tundmiseks", ilmus 2 korda aastas, 1813-1832; koondas eri põlvkondade estofiile) ja 1836 ajalooprof. Friedrich Georg von Bunge asutatud nädalaajakiri ,,Das Inland" ("Kodumaa"), millele tegi 1837-45 rohkesti kaastööd Kreutzwald). Kõrgemad seisused olid haridusele avatud ja hakkasid huvi tundma põlisrahva väärtuste vastu, suutmata nende arenguteed objektiivselt määrata (maarahva mõningane harimine ja võimalik saksastamine). Rohkem haridust saanud eestlased võtsid üle hariduskeele (gümnaasiumides ja
annaabi.ee 
