Essee sünnitusest (0)

Essee
Iga sünnitus on kordumatu , imeline ja indivuaalne elukogemus naise elus. Naiste loomuses , mis on geneetiliselt salvestunud ürgse instinktina, on tuua ilmale järglasi, ning seda parimates võimalikes tingimustes.
Naise keha ning peagi sündiv laps teavad, mismoodi nad peavad tegema koostööd, et sünnitus saaks toimida. Nad täiendavad teineteist ning nendevahelisel koostoimimisel saab sünnitus toimuda naturaalsel moel. Selleks tasub vältida liigset sekkumist sünnitusprotsessi.
Iga naine tunneb ise, mis on tema jaoks see kõige mugavam ning meeldivam keskkond, kus ta soovib sünnitada. See võib olla kodu, haigla , terass , või muu koht. Lisaks keskkonnale tunneb naine mis viisil ja missuguses asendis tal on kõige mugavam sünnitada. See kõik on kodeeritud geenidesse ning keha ise tunnetab ning tajub , mis on talle kõige parem. Kuid selle kõige juures on oluline, et naisel oleks oskus kuuletuda oma keha soovidele ning sisetundele ja käituda vastavalt, ning samuti on oluline, et naine tunnetaks endas ürgset väge ja usuks endasse, et saab sünnitusega suurepäraselt hakkama ka iseseisvalt.
Enda sisetundele toetudes, tuleb naisel valida see kõige mugavam keskkond, kus ta sooviks sünnitada. Kõige hubasemalt tuntakse ennast tuttavas kohas või teatud keskkonnatingimustes. Näiteks on naistel mugavam sünnitada pigem hämaras ruumis, kus õhutemperatuur on piisavalt niiske ja soe. Ka lapse jaoks on kergem sündida ja kohaneda keskkonnas, kus on hämar, soe ja vaikne, sest just taolisest miljööst ta ilmale tulebki. Mõni naine tunneb end hästi vees ning soovibki vesisünnitust. Sobiva keskkonna valikul tuleb arvestada ka sünnitusasendetega. Peab olema piisavalt ruumi, et naine saaks liikuda vabalt ning proovida erinevaid sünnitusasendeid, mis on tema jaoks kõige mugavamad. Sundasendid võivad tekitada ebamugavust või muuta valu veel hullemaks.
Isiklikult mina ise sooviksin sünnitada pigem haiglas kui kodus. Loomu poolest olen pabistaja ning soovin, et mu sünnitus kulgeks võimalikult ohutult. Haiglas saaksin tunda end vabalt, sest tean, et kui tekib vajadus meditsiinilise sekkumise järele, on kogu personal ning tarvikud olemas sealsamas , ning ma ei pea kuskile täiendavalt sõitma. Tänapäeval saab haiglas sünnitustuba kohendada enda nägemise järgi, lisaks võib kasutada erinevaid tarvikuid ning sünnitusasendeid lastakse võtta naisel enda soovi järgi. Võimalik, et oleksin huvitatud ka vesisünnitusest, sest see tundub palju puhtam ja meeldivam kui tavaline sünnitus ning lapsest lähtuvalt on see loomulikum. See tähendab, laps tuleb vesikeskkonnast ning järsk üleminek jahedasse, avarasse ning heledasse ruumi tekitab ülemäärast stressi, kuid sünnitus vette on justkui pehmem üleminek, sest muutub vaid valgustus ning tekib juurde ruumi.
Lisaks keskkonnale ning sünnitusasenditele, on oluline tugiisik , kes saaks toetada naist kogu raseduse vältel ning tuleks sünnitusele kaasa. Sellise inimesega oleks naisel julgem ning kindlam tulla sünnitama haiglasse, sest see looks turvalisema ning meeldivama keskkonna. Naine tunneb end kaitstuna, kui tema kõrval on keegi, kes teda tunneb, ning see inimene oskab tema eest seista. Niisamuti võib mõnel naisel olla ka hirm sünnituse või valude ees, mida on lihtsam peletada lähedase inimesega.
Tugiisik, kes võetakse sünnitusele kaasa, kannab endal suurt vastutust. Ta ei tohi mingil juhul kogu tähelepanu endale haarata, vaid peab mõistma, et ta on kaasas selleks, et abistada sünnitajat. Olgu see massaaž , kerge silitamine või mõni lohutavam sõna, on naisel tugiisikust palju kasu. Lisaks saab ta abiks olla ka ämmaemandale hetkel, kui sünnitusel kipub kiire olema, näiteks vannist väljumisel ja kuivatamisel.
See, mis sobib ühele naisele, ei pruugi sobida teisele. Mõni naine võtab endale tasulise ämmaemanda või profesionaalse tugiisiku , teisel jällegi piisab oma abikaasa lähedusest. Kuid on ka kultuure, kus sünnitus on tähtis sündmus kogu perekonna jaoks, ning sellest võtavad osa kõik pereliikmed. Sellisel juhul on oluline, et ämmaemand mõistaks naise kultuuri ning oskaks sellega toime tulla ja toimida vastavalt olukorrale. Sünnitus on pereks kasvamise protsess ning alles siis, kui miski hakkab häirima sünnitusprotsessi, tuleb ämmaemandal sekkuda.
On kultuure, kus mehe osalus sünnitusel on taunitud, sest sünnitust peetakse räpaseks tegevuseks, mida tuleb häbeneda. Mõned naised kardavad koguni, et mehe armastus võib kaduda, kui ta neid sellises seisundis näeb. Leian, et selline mõtlemine on vale, ning mehe kaasamine sünnitusel on väga oluline tegu, sest sünnitus on üks osa pereks saamisest. Lapse ilmaletulekut näinud mees tunneb, et ta on saanud osa millestki vägevast, andnud panuse oma lapse sündi ning tunneb ka suuremat sidet vastsündinuga.
Ka mina sooviksin minna sünnitama koos abikaasaga, sest leian, et lähedasemat inimest kui tema ei saa mul olema, ning sooviksin, et ka mees saaks osa sellest sündmusest algusest lõpuni ning ei tunneks end kõrvalejäetuna. Kui mees ei saa mingitel põhjustel viibida sünnitusel, siis võtaksin kaasa ema, mõne lähedasema sõbranna või muu tugiisiku. Samuti, kui selleks ajaks oleks mul teismeealine tütar, võtaksin ta sünnitusele kaasa. See annaks talle hea ülevaate sünnitusest ning ta tunneks ennast kaasatuna. Kuid üle kahe inimese ma kaasa võtta ei sooviks. Vaid kõige lähedasemad, kes saaksid mind vajaduse korral aidata ning kes looksid minu jaoks sünnituskeskkonna meeldivaks, oleksid kutsutud minu lapse sünni päevale.
Lisaks (tulevasele) emale, lapsele ning tugiisikule, on sünnitusse kaasatud ka tervishoiupersonal. Kui sünnitus toimub kodus, siis on kaasatud ämmaemand, haiglas võivad lisaks olla kaasatud neonataloog, naistearst, anestesioloog, hooldajad, õed, kirurgid , ja muud töötajad vastavalt vajadusele. Nemad mängivad sünnitusel väga olulist osa lähtuvalt meditsiiniliselt poolelt, kuid sünnituse peategelasteks jäävad ikkagi ema ja laps.
Ämmaemandus on nii teadus kui ka kunst . Kunst peitub ämmaemanda töös, mis on loov. Oma loovusega peab ämmaemand tagama sünnitamiseks sobiva keskkonna. Saab sünnitada erinevates asendites, erinevatel viisidel , erinevate inimestega, kuid lisaks peab arvestama teadusega, mis seisneb selles, et ämmaemand peab tunnetama piire , millal tal tasub sekkuda protsessi, nt abi osutamiseks. Ämmaemand ei saa domineerida sünnitusel, ta peab kuulama naist ning lähtuma tema vajadustest . Oma tegevusega ei tohiks ämmaemand häirida sünnituse loomulikke protsesse, vaid võib sekkuda äärmistel juhtudel.
Tänapäeva ühiskond on harjunud saama kõik ja kohe ilma pingutamata, mis loob soodsa keskkonna sellele, et tänapäeva meditsiinis on liialt palju põhjendamatut sekkumist elu loomulikku kulgu , millest üks osa on sünnitamine. Aina harvemini võib näha loomulikke ning meditsiinilise valutamiseta sünnitusi, sest naised kardavad valu ja ei julge ise sünnitada. Aina enam ollakse kinni faktides, meditsiinis, teaduses ja numbrites. Kaasaegsed naised aga ei oska ennast tõlgendada, kuuletuda instinktidele ning tulla toime emotsioonide ja valuga.
Naised mõtlevad välja hirme selleks, et saada tõend , millega minna rõõmsalt keisrilõikele. Paljud aga ei mõista, et operatsiooniga kaasneb suur haav mitte ainult kõhukatetel, vaid ka siseorganitel, mis võib mõjutada järgnevaid rasedusi. Järgmise rasedusega võivad kaasneda komplekatsioonid, ohud, et rasedus ei kanta välja või enam ise ei saagi iseseisvalt sünnitada. Paradoks seisnebki selles, et üldjuhul tekivad tüsistused peale meditsiinilist sekkumist, mitte aga naturaalsest sünnitusest. Kaasaegne sünnituskogemus seisneb selles, kuidas toimub operatsioon ja kuidas sellest paranetakse, mitte aga imelisest iseseisvast jõupingutusest, millega naine saaks tuua ilmale lapse iseseisvalt. See on nõiaring, mille naised ning tervishoiupersonal on ise loonud ülemäärasest kartusest ning naturaalsuse eiramisest.
Sünnitus on imeline osa perekonnaks kasvamisest. Olenevalt kultuurist, naise tahtest ning võimalustest, on iga sünnitus omanäoline. Tänapäevane sõnavabadus ning naiste õigus otsustada iseendi eest, võimaldavad reguleerida lapse ilmaletoomist vastavalt naise soovidele. Naisterahvas saab ise otsutada kus, kellega ning mismoodi ta soovib oma last ilmale tuua, ning see on väga oluline selleks, et sünnituskogemus oleks võimalikult soovidele vastav, meeldiv ning kerge.
Õige keskkonna, sünnitusviisi ja tugiisiku valik muudab sünnituse naise jaoks meeldivaks ning annab naisele usku endasse. Ämmaemandana ei ole mul õigust mõista hukka naisi, kellel on tõeline kartus sünnituse ees või kelle sooviks on sünnitada koduterassil nii, et terve suguvõsa siblib ümberringi. See on naise soov, ta kuuletub enda sisemistele instinktidele ning lähtub enda kultuuritavadest. Mina saan vaid aktsepteerida ning mängida kaasa nii, et see sünnitus toimuks võimalikult ideaalselt ning naisele soovipäraselt. Selles seisnebki ämmaemanda elukutse kunst. Iga sünnitus on eriline, oma värvi ja mõtet omav täpike maalil, millest kujuneb pikamööda kunstiteos .