Essee "Koht" (Place) (0)

Top of Form
Bottom of Form
Tartu Ülikool
Loodus-ja tehnoloogiateaduskond
Geograafia osakond
Essee inimgeograafias
„Koht“
Tartu 2010
Koht ehk millegi asukoht ruumis. Sellel on tihti oma kindel tähendus, mis talle omistatakse. Kõik inimesed on erinevad, seega erinevad ka nende mõtted ja arusaamad seoses koha ja asukohaga. Üks kindel koht võib tähendada erinevaid asju, oleneb lähenemisest ja vaatenurgast, kuidas keegi seda mõistab. Tavaliselt seostatakse mingit kohta mälestustega ja tunnetega, enamasti on tegemist sellise kohaga, kus inimene on varem käinud või olnud. Nagu ka Tim Cresswell on öelnud, et koht on midagi enamat kui lihtsalt üks termin, vaid ka sõna, mida me kasutame väga tihti igapäevaelus. Enamik inimesi ei mõtle selle tähendusele, vaid kasutab kohta sellises kontekstis, nagu parajasti tarvis on.
Öeldakse, et iga asja jaoks on oma koht. See võib olla loodusgeograafilisest vaatenurgast või siis tingitud inimese arvamusest moraalsetest normidest, mis on teatud koha ja konteksti jaoks sobilik ja mis ei ole. Inimene seostab tavaliselt mingit kohta looduses sellega, mida ta enda ümber näeb – maastik , puud, loomad jpm. Need kindlad tunnused määravadki ära, mida see teatud koht tema jaoks tähendab. Sarnaseid asukohti sarnaste tunnustega on palju, kuid tunded ja mälestused seotud selle asukohaga muudavadki selle inimese jaoks kohaks. Samuti väärtused, mida inimene enda jaoks hindab, kujundavad kohad, kuhu ta paigutab teised inimesed.
Kui seostada omavahel kohta ja inimest, siis kus on inimese enda koht? Igaühe jaoks on olemas see paik või koht, kus ta tunneb ennast kõige paremini ja mis on loodud spetsiaalselt temale. Kuid teisest vaatenurgast arvatakse, et inimese koht sõltub tema ametist ja sotsiaalsest staatusest. Vanasti arvati, et naise koht ei ole mehega võrdne. Peeti kohatuks, kui naine ennast vabalt väljendas ja tegeles samade igapäevaste tegevustega nagu mees. Tänapäeval on naiste staatus oluliselt paranenud , kuid ka praegu leidub mitmeid inimesi, kes arvavad , et naise parim koht on köögis. Kohad ei vali inimesi, inimesed ise seavad kriteeriumid, mille alusel nad inimesi kohatadele määravad. See pole siiski õige, kuna igal inimesel on oma soovid ja tahtmised, mida tuleks arvestada.
Avalikest ja privaatsetest kohtadest rääkides seostan ma neid eelkõige sotsiaalsuse ja suhtlemisega. Avalik koht – palju inimesi ja sotsiaalne suhtlemiskeskkond. Tema mõte seisnebki selles, et ta on avatud ja kättesaadav kõigile, mitte kindlate tunnustega isikutele ning avalike kohtade loomisel ei tohiks olla poliitilisi tagamõtteid nagu Buenos Aireses, kus sealsetele inimestele püüti peale suruda teatud korda ja käitumist. Allumatud lihtsalt kaotati. Samuti on hästi näha ka meeste domineeriv võim ja autoriteet, naistele avalike kohtade keelustamine. Privaatsed kohad on teisest küljest aga vastupidised, isiklikud,kus inimene võib tunda ennast vabalt ja kellelgi teisel ei tohiks olla mingi võimu tema koha üle, nt.kodu. Ma arvan, et igaühel peaks olema õigus otsustada, kus ta käia tahab ja milline koht talle meeldib. Sellised inimeste liikumise piiramised ja käitumisnormide pealesurumised ei tohiks eksisteerida ka praeguses ühiskonnas, kus suurt tähelepanu pööratakse individuaalsele heaolule ja tähtsustatakse inimeste võrdõiguslikkust.
Tänapäevases maailma peetakse lapsepõlve elustaadiumiks, mida seostatakse koduga. Kodu on laste jaoks turvaline koht, millest nad lahkuvad täiskasvanuks saades . Lapsevanemad aga kalduvad arvama , et avalik koht on laste jaoks ohtlik ja nende viibimine täiskasvanute seas avalikus kohas on kohatu . Kuid lapsed moodustavad oma isiklikud avalikud kohad – mänguväljakud ja pargid, kus võib samuti toimuda suhtlemine täiskasvanutega. Laste jaoks arvatakse õige olevat kindel kodune keskkond. Paljud arvavad, et on vale, kui lapsed reisivad koos ränduritega, on mustad ja pesemata. Selliseid vanemaid on süüdistatud lastelt normaalse elukeskkonna varastamises. Kuna lapsed on väikesed, ei saa nad ise otsustada, mida nad elult tahavad ja kuna neid pole kasvatatud rahulikus ja turvalises kodukeskkonnas, ei oskagi nad muud tahta. Nende jaoks ei oma tähtsust koht, kus nad hetkel on vaid see, et nende eest hoolitsetakse ja neid armastatakse.
Nagu on suhted ja vastuolud inimeste vahel, võivad vastandlikud olla ka linna- ja maapiirkonnad. Nii linnale kui ka maale on omased teatud tunnused, mis sobivad ainult tema tingimustesse ja ei sobi kusagile mujale. Üheks selliseks nähtuseks on ka eespool mainitud rändreisijad, keda arvatakse olevat täiesti linlik nähtus ja ei sobi maaeluga kokku. Keith Halfacree on uurinud inimeste reaktsiooni rändreisijatele maakeskkonnas ning sellest järeldub, et nende loomulik keskknd ei ole vaikne ja rahulik maapiirkond, vaid kärarikas linn, kuna nad liiguvad suurte gruppidena ja ei käitu looduse suhtes lugupidavalt. Maal elavate inimeste arvates rikuvad nad loodust ja selle idüllilise üldpildi.Kohalikud elanikud ja puhkajad kuulavad maaelu juurde, kuid rändreisijad oma müra ja lugupidamatusega ei kuulu.
Kuna nad saabuvad maale linnast, siis kajastab meedia tihti rändreisijaid kui kriminaale ning see tuleneb uskumusest, et kriminaalne tegevus on omane ainult linnapiirkonnale ja selle koht ei ole maal. Ma usun, maakeskkond on rahulikum ja vaiksem sellepärast, et inimesi elab seal vähem. Linnas on inimesi palju, tihe sotsiaalvõrgustik ja seetõttu ka kuritegevus suurem. Kui maal elaks rohkem inimesi, ei pääseks ka see piirkond täielikult kuritegevusest.
Linnale ja selle keskkonnale on omistatud kultuurne ja sotsiaalne tähendus, maale aga pigem looduslik. Nagu on inimestel oma kindel koht, on see ka loomadel. Mõned loomad, nagu kassid ja koerad , võivad siiski linnas olla, kuid loomad nagu lehmad, lambad jm, viidi üle pigem maale, kuhu nad arvatakse sobivat paremini. Üheks probleemiks 19ndal sajandil, mille üle palju arutati, oli inimeste ja loomade segunemine suuremates tööstuspiirkondades. Siis oli palju suuri tehaseid, mis tootsid liha ja lihatooteid, samuti oli suuremates linnades eraldatud alad, kus loomi tapeti ning see mõjus väga halvasti sealsetele elanikele. Inimesed elasid loomadega koos ning loomade käitumine mõjus halvasti linnakeskkonna moraalsele olemusele. Sellepärast tuligi loodus ja loomad panna oma kohale, maale looduskeskkonda, kuhu nad sobivad paremini ning nende käitumine ei mõjuta inimesi nii palju.
Praegune ühiskond on üles ehitatud võrdõiguslikkusel ja igaühel peaks olema õigus valida endale sobib koht. Inimene otsustab ise, kas ta ta tahab käia avalikes kohtades või meeldib talle rohkem enda privaatne koht rohkem, milleks on enamasti kodu.Samuti saab inimene valida, kas elada maal või linnas, omada kindlat elukohta või reisida mööda maailma ringi. Üheks elu eesmärgiks peetakse ka koha leidmist teiste inimeste seas, mis võib tihti sõltuda ka sotsiaalsest staatusest ja ametist, kuid ka seda on võimalik muuta. Suhted meeste ja naiste, laste ja täiskasvanute vahel – kõik on seotud erinevate kohtadega ja inimesed ise on need, kes otsustavad, mis on mingis olukorras kohatu ja mis mitte.
Kohal inimeste igapäevaelus ei saagi olla ainult ühte ja õiget tähendust. Erinevad on inimeste arusaamad ja see, kuidas nad kohta enda jaoks mõistavad, kuidas sellesse suhtuvad. Kõik puutuvad sellega kokku, kuid kui palju inimene laseb sellest ennast mõjutada, see on tema enda otsus. Kõik asukohad ja kindlad punktid ruumis on mingil määral seotud kohaga, mõnede jaoks omandab see koht aga palju suuremat tähtsust kui teiste jaoks.
Kasutatud kirjandus:
Tim Cresswell „Tutvustades inimgeograafiat“ – peatükk 24 ( „ Place “)