Erinevate puuete kajastamine ajakirjas NÕUKOGUDE KOOL (1)

ETTEKANNE
Erinevate puuete kajastamine ajakirjas NÕUKOGUDE KOOL: Vaimselt alaarenenud
Minu uurimused põhinevad ajakirjale Nõukogude Kool aastatel 1977-1988.
1977. a detsembri numbris kajastatakse vaimselt alaarenenud isikute sotsiaalse adaptsiooni probleemi järgmiselt: „Anomaalsete isikute sotsiaalse kohanemise probleemi võib pidada defektoloogias üheks aktuaalsemaks. Erikoolide lõpetajate defekti kompensatsioon ei lõpe koolis, vaid jätkub ka hilisemas elus. On vajalik laiendada sotsioloogilisi uurimusi, mis selgitaksid välja anomaalsete isikute sotsiaalse adaptsiooni ja rehabilitatsiooni efektiivsed teed ning ühiskonna kohustused nimetatud isikute suhtes.”
Sotsiaalse adaptsiooni edukus sõltub suuresti töölesuunamise organiseerimisest. Abikooli lõpetajate töölesuunamine on sõltuv aga erinevatest asjaoludest nagu defekti sügavusest ja omapärast. On teada, et oligofreenid ei armasta suhelda (töö)kaaslastega, nad on endassetõmbunud, teevad tööd erakutena ning satuvad tihti konfliktsituatsiooni. Eriti tuleb arvestada võimetekohasust, mis peaks olema määravamaks eriala valikul . Koolide huvi oma lõpetanute vahel peaks olema suurem vähemalt esimesel kolmel aastal pärast kooli lõpetamist, et vajaduse korral abistada oligofreenset noorukit.
Suurem osa abikooli lõpetanutest kasutab omandatud teadmisi praktikas raskustega, mistõttu tehakse mitmesuguseid lihtsamaid abitöid. Tähtsat osa sotsiaalses adaptsioonis etendab töökoha valik. Töökoha vahetamisel 2/3 debiilsetest töötajatest on toonud põhjuseks madala palga või töö mittesobivuse.
Artiklis väljatoodud uurimus töökollektiivis kohanemise kohta näitab, et 24,1% debiilikuist töötajatest rikub töödistsipliini. Peamiseks distsipliinirikkumisteks on alkoholi tarvitamine tööl, purjuspäi tööle ilmumine , tööluusid ja korralduste mittetäitmine. Mitmete asutuste juhtkonnad arvasid, et vaimselt alaarenenud töötajat „ei tasu” karistada, sellest polevat kasu.
Artiklis väljatoodud uurimus näitab ka, et vaimse alaarenguga noortel on puudused iseseisva elu organiseerimisel, vaba aja veetmisel ning harrastustes, kindlasti oleks vaja teaduslikult põhendatud kasvatustöö programme.
„Abikooli lõpetanute sotsiaalsest ja tööalasest adaptsioonist.”
V. Vääranen, TRÜ eripedagoogika kateedri õppejõud
Nõukogude Kool, 1977 a. detsember
1979 a. märtsi väljaandes kajastatakse isiksuse kujundamise probleemist erikoolides, sest anomaalsete laste arengu iseeneselik kulg on mitmesuguste defektide tõttu pärsitud.
Artikkel räägib, kui oluline on lastele kõne, kuidas mõjutab kõne puudulikkus õpilase psüühikat, mis omakorda põhjustab sekunadaarse vaimse arengu mahajäämuse. Mõningaid katkendeid artiklist:
„Kuigi kõne alaarenguga lastes on üldiselt võetuna palju ühist, kokkulangevat, on iga defektne laps täiesti omaette maailm.” Defekti iseloom ja ulatus, psüühiliste protsesside eripära, õpilase kasvutingimused , juba olemasolev kogemus, teadmised, harjumused jms. tingivad erisuguse, individuaalse aineretseptsiooni ja kasvatusalase mõjutatavuse. Sellest ka õppe- ja kasvatustöö individualiseerimise nõue. Kogu õppetöö klassis, kõikide õppeainete koostoime kujundab isiksust, stimuleerib, arendab psüühika tunnetuslikku, emotsionaalset, intellektuaalset ja tahtelist külge. Väga palju sõltub erikooli pedagoogi mõistlikust ning oskuslikust emotsionaalsest mõjutamisest, oskusest panna vaimse puudega õpilane tahtma lugeda, kirjutada, mõelda, fantaseerida. Äratamist ja taganttõukamist vajabki selle õpilaskontingendi juures üks intellektuaalne omadus – teadmishimu, soov ümbritsevat maailma rohkem ja paremini tundma õppida.
„Koolikasvatus pole kõikvõimas, kuigi meie taotlustest jõuab õpilaseni ainult osa, oleneb meie jõupingutustest siiski suurel määral see, kas meie kasvandikud saavad homseteks tublideks töömeesteks või täiendavad nad tulevikus meie ühiskonna nn. raskeid elemente. Kui meie ei suuda kirjeldatud õpilaskontingenti, kes on nii altis väärmõjudele, välja rebida tema primitiivsusest, saab ta taimelavaks tänavahuligaanidele, vanglakandidaatitele, alkohoolikutele, uutele mõranenud perekondadele.”
„Kõne alaarenguga lapse isiksuse kujundamine”
Aino Rätsep
Nõukogude Kool, 1979, märts
1979. a. Nõukogude Kooli juuli väljaandes olev artikkel „ Arengupeetusega laste matemaatikateadmiste iseärasusi” kajastab uurimistööd , mille eesmärk on tundma õppida 6-9- aastaste vaimselt alaarenenud ning arengupeetusega laste hulgakujutluste ja arvu mõiste iseärasusi. Uurimismeetodite kompleks koostati J. Piaget’, A. Leušina ja M. Perova materjalidele toetudes, mis käsitleb uurimustulemusi hulkade tajumise, võrdlemise, samaväärsuse säilimise, arvude tundmise ja võrdlemise oskuste kujunemise kohta vaimselt alaarenenud 6- ja 7- aastastel lastel. Esitatav materjal on mõeldud koolieelsetele lasteasutuste kasvatajatele, 6-aastaste laste ja 1. klasside õpetajatele, sest ka nendel võib olla kokkupuuteid niisuguste lastega, kellele nimetatud ainelõigud raskusi valmistavad.
„Arengupeetusega laste matemaatikateadmiste iseärasusi”
Viivi Neare
Nõukogude Kool, 1979, juuli
„Arengupuutega laste õpetamise ning kasvatamise üldpõhimõtted ja diferentseerimine”
Eripedagoogika( ka ravi- rehabilitatsioonipeadagoogika) kui teadus mitmesuguste arengupuuetega laste õpetamisest ja kasvatamisest on ühtse teooriaga valdkonnaks hakanud kujunema suhteliselt hiljuti . Millist praktilist kasu võiks olla ühisjoonte väljatoomisel, seni üksteist üsnagi lahus arenenud oligofreno-, surdo-, tüflo- ja teistest eripedagoogkatest?
Käesolevas artiklis püütakse põhjendada eripedagoogika ühiste seisukohtade vajadust meie vabariigi tingimustes.
Interpersonaalsete suhete uurijad võivad lisada, et arengupuuetega laste staatused on normiga võrreldes püsivamad, kuid isiklikud suhted õpetaja ja koolitöö poolt kergemini mõjutatavad. Enesehinnang on sageli alusetult kõrge, ülehinnatakse ka oma asendit, aeglaselt kujuneb kaaslaste mõistmine ja kaasõpilaste omavaheliste suhete adekvaatne hindamine.
Mitmed eripsühholoogia seisukohad on oluliseks põhjenduseks ühtsete nõuete väljatöötamisel kõikide anomaalsete laste õpetamiseks ja kasvatamiseks. Seda on vaja, sest mitte alati pole praktiliselt võimalik eriõpetust ja- kasvatust maksimaalselt eristada. Väiksemates populatsioonides, sealhulgas Eesti NSV-s on teatud hälbega lastearv, samuti võimalused õppemeetodilise kirjanduse koostamiseks ja avaldamiseks piiratud. Näiteks on üsna ebatõenäoline, et Haapsalu Sanatoorne EIK oleks kunagi täielikult varustatud originaalse, teaduslikult läbitöötatud õppekirjandusega.
Üks võimalusi õpihuvi kujundamiseks arengupuuetega lastel on kinnipidamine käitumise modifitseerimise põhiskeemidest ja vastavate võtete rakendamine, seda eriti lasteaias ja algklassides. Oluline on leida tegevusi, mis rahuldavad lapse tarveid, tagada kiituse ja eduga positiivsed emotsioonid. Samavõrd tähtis on praktilise tegevuse osa, kogu õppe-kasvatustöö ja eriti kutseõpetuse elulähedus. Ainete õpetamise erimetoodikate ülesanne ongi leida kõigi õpetavate toimingute oostis, seejärel koostada difrentseeritud haridusmaterjal ning metoodiline aparaat.
Üsna palju ühiseid jooni avaldub nürmikute, vaimse arengupuuetega ning arengupeetusega laste ja logopaatide õpetamisel. Lähedaste eesmärkide püstitamine ja sarnase metoodika kasutamine on põhjendatud mitmete konstanteerivate uuringutega. Näiteks leidis K. Jermilova, et 2. klassi vaimse alaarenguga õpilased, nürmikud ja alaalikud täidavad peaaegu samaväärselt paljusid verbaalülesandeid (lausete kordamine, koostamine ja mõistmine).
Kokkuvõttes võib märkida, et Eesti NSV tingimustes sõltub eripedagoogika rakenduslik efektiivsus kõigepealt ühiste seisukohtade väljatöötamisest erinevate anomaalsete laste õpetamiseks ja kasvatamiseks. Kuid õpetaja tegevuse lõpliku resultaadi määrab siiski oskus korrektsioonitööd diferentseerida.
„Arengupuutega laste õpetamise ning kasvatamise üldpõhimõtted ja diferentseerimine”
Karl Karlep ning Jaan Kõrgesaar
Nõukogude Kool