Vaimse arengu peetuse kajastamine nõukogude koolis, aastatel 1977 - 1988 (0)

Vaimse arengu peetuse kajastamine ajakirjas Nõukogude Kool aastail 1977 - 1988
Leidsin 11 aasta peale kokku seitse artiklit , kus oli vaimse arengupeetusega lastest sügavuti räägitud. Ma ei esitle neid artikleid kronoloogilises vaid pigem sisulises järjekorras. Ma alustan sellest, mida nimetati Nõukogude Liidus vaimse arengu peetuseks ning kuidas sellise diagnoosiga lastele haridust anti.
Niisiis aastal 1983 ilmus artikkel Viivi Neare poolt, mille pealkirjaks oli „ Arengupsühholoogia probleeme“. Artiklis mainitakse, et enamlevinud mahajäämuse põhjusi algklassides kui ka keskastmes on psüühilise arengu pidurdumine ehk vaimse arengu peetus . Need on lapsed, kellel on suhtelised püsivad raskused mitmesuguste ainete omandamisel, aga samal ajal ei täheldata neil defekte ning nad ei ole vaimselt alaarenenud.Arengupeetusega laste koolide ja klasside ülesanne on anomaalsete laste igakülgne kasvatamine , millele lisandub süstemaatiline korrektsioonitöö ja kompensatsioonivõimaluste väljaselgitamine ja rakendamine õppe- ja kasvatustöös. Oluline on varajane arenguhälvete korrigeerimine.Koolieelsete erilasteasutuste põhiülesandeks on nende ettevalmistamine üld- või vastavat tüüpi arengupeetusega laste koolis.On välja toodud, et anomaalne areng ei tähenda seda, et last saab suunata tagasi normaalsele arengule ning on vale arvata, et see normaalne areng toimub lihtsalt viivitusega ning madalamal tasemel.
Üks suuri probleeme anomaalsete laste arengu eesmärkide printsiibis on nende laste ettevalmistamine iseseisvaks eluks ja tegevuseks ühiskonnas.
Vaimse arengupeetusega lastele oli sel ajal NSV Liidus avatud eriklassid ja eriinternaatkoolid, kuid pärast 4. klassi peavad nad minema tagasi põhikooli ning seal enamik neist satub uuesti raskustesse, mitte niivõrd teadmiste omandamisel vaid kohanemisel uue keskkonnaga. Ilmnevad veel probleemid mõtlemisoperatsioonides, mäluvõimetes ning vaimsete toimingute kujunemisel. Viivi Neare arvates on vaja vaimse arengu peetusega lastele eriinternaatekoole, mis annavad haridust 8. klassini , kus nad omandaksid ka eriala. Tema meelest seisneb pakiline probleem selles, et Tallinnas ja Pärnus tuleb alustada kustesuunitlustööd eriinternaatkoolides. Erialadeks pakub ta välja teenindussfääri madalama kategooria töölise, meditsiiniasutuse hooldusõe, autobussi, trammi või trolli remondilukksepa eriala, kuna madalamate kategooriate oskustöölistest on tema sõnul alati puudus.
1982. aastal ilmus Karlepi ja Kõrgesaare poolt artikkel „Arengupuuetega laste õpetamise ning kasvatamise üldpõhimõtteid ja diferentseerimine “. See artikkel oli küll põhiliselt keskendunud vaimse alaarenguga laste õpetamisele, kuid mainitakse ka, et abikooli õppematerjale ja metoodiliseid võtteid kasutatakase edukalt arengupeetusega laste õpetamisel.
Jaan Kõrgesaare poolt on ka tehtud 1984. aastal intervjuu Niina Tsõpinaga. Niina Tsõpina oli tollal vaimse arengu peetusega laste pedagoogika ja psühholoogialabori pedagoogigagrupi juhendaja pedagoogikakandidaat. Intervjuu oli tehtud Niina kolmepäevasest kogemusest Tartus, kus ta korraldas vaimse arengu peetusega laste klasside ja koolide tarbeks kavandatud rütmikaprogrammi esitlemist. Ta tutvustas ideed, et rütmika parandab tähelepanu keskendumist, arendab kuulamisoskust ja koordinatsiooni ning et need momendid on hea korrektsiooniväärstusega vaimse arengu peetuse puhul. Tsõpina arvates oli tol hetkel vaimse arengu peetusega laste klasside ja koolidega seotud põhiprobleemid järgmised: vaimse arengu peetusega õpilastele mõeldud koolidesse vastuvõtu valikumeetodeid peab täpsustama, peab ettevalmistama diagnoosijaid ja õpetajatekateedrit ning tuleb välja töötada õpikud, programmid ja õppekomplektid. Tollal olid vaimse arengupeetusega koolid Gorkis, Riias ja Kišinjovis ning lähem eesmärk oli avada kool igas oblastis.
Arengupeetusega laste matemaatilistest võimetest räägib minu kõige varasem leitud artikkel aastast 1979. Selle autoriks on jällegi Viivi Neare ning täpne pealkiri on „Arengupeetusega laste matemaatikateadmiste iseärasusi“. Artiklis on analüüsitud nii vaimselt alalarenenud kui ka vaimse arengupeetusega 6-7 a laste hulgakujutluste ja arvu mõiste iseärasusi. On välja toodud mitmed omadused vaimse arengupeetustega lastele. Vaimse arengu peetusega lapsed ei suuda kasutada oma teadmisi standardsetest hulkadest verbaalse ülesande lahendamise situatsioonis(nt nad teavad, et neil on 2 kätt, aga nad ei oska öelda, mitu kätt on nt tüdrukul/poisil) ning nad ei taju hulki täielikult, vaid pealiskaudselt. Nad ei erista koguhulgas osahulki ega ühenda osahulki koguhulgaks. Nad omandavad liitmise ja lahutamise mehaaniliselt, sest pole selget kujutlust arvust. Nad ei oska kasutada loendamisoskust, teevad ebatäpseid üldistusi, on rasketi õpetatavad.Viiest suurema arvuga opereerimine valmistas suuremaid raskusi kui normaalsetel lastel. Esinevad raskused arvu, hulga ja numbri vahelise seose kujunemisel. Neile tuleb meelde tuletada õige võte, kuidas tegutseda, neid on vaja stimuleerida tegutsemise ajal rääkima ja kuulama või näidisega võrdlema.
Leidsin ka kolm artiklit, kus räägiti kirjutamispuuetest ning ka vaimse arengu peetusega lastest.
Esimesena mainitakse 1980. aastal Madli Vitisman artiklis „Kirjutamispuuetega õpilaste tüüpilisemaid vigu sõnade tähenduse mõistmisel“, et vaimse arengupeetusega lapsed õpivad eraldi logopeedilistes klassides, kus on ka vaegkõnega õpilased ning nendes klassides on täheldatav raskekujuline düsgraafia. Kirjutamispuuetega lapsi iseloomustab sõnade sassiajamine sarnase kõla alusel, sõna täheduse seletamine sõna osade kaupa, tuletusliidete mittemõistmine, vastuses vale sõnaliigi rakendamine, sõna liiga kitsa tähenduses omandamine, sõnade segiajamine mõttelise sarnasuse alusel, ruumikujutluse puudulikkus, mõiste olulise tunnuse mitteteadmine, piltlike väljendite sõnasõnaline mõistmine.
Kaks aastat hiljem, 1982. aastal ilmus Ülle Toome ja Laine Veskeri poolt artikkel „Kirjutamispuuete põhjustest“, kus on veel põhjalikumalt kirjeldatud vaimse arengu peetuse ning kirjutamispuuete omavahelist seose uurimist . Seletatakse, kuidasTriger leidis, et vaimse arengupeetusega lastel erinevad kahesugused vead: 1)oskamatust eraldada tekstist üksikuid lauseid ning 2)tähtede ja silpide ärajätmised, sarnaste häälikute segiajamine kirjas, ehk reeglivead, mis esinevad ka normi puhul, kuid vaimse arengupeetusega lastel on esinemissagedus oluliselt suurem. Ka J.Demjanov jõuab järeldusele, et nii oligofreenikud kui ka vaimse arengupeetusega laste kirjavead on sarnased, aga erinevus on ainult raskusastmes. J. Markovskaja on uurinud vaimse arengupeetusega laste ajukoore kõrgemaid funktsioone. Ta väidab, et need on vaimse arengupeetusega lastel häiritud, kuid erinevalt oligofreenikutest on neil lastel tegemist kesknärvisüsteemi mosaiikse kahjustusega ja säilinud motivatsiooniga ning need on omakorda seoses vaimse arengupeetusega laste kirjas esinevate vigadega .V. Nassonova arvates aga vaimse arengupeetusega lastel ei ole nägemis- kuulmis- ega tahteliste signaalide analüüsi puudeid vaid pertseptiivse informatsiooni kodeerimise hälve ning ta tõi ära järgmised vigade liigid vaimse arengupeetusega laste puhul: tähtede ärajätmised, asendamised, tähtede kordused, moonutused ja peegelkujutised. Samuti tuginedes erinevate autorite uurimustele on artiklis ära toodud tõik , et võib oletada, et kuigi vaegkõnega ja ja vaimse arengupeetusgea laste kirjapildis puudub märgatav erinevus, on häälikuanalüüsi ja kirjutamispuuete põhjused nimetatud kahel õpilasgrupil erinevad.
Viimane artikkel („Abikooli õpilaste ärakiri“) pärineb aastast 1984, kus Karl Karlep kirjeldatab abikooli õpilaste kirjutamisoskust, selle arengut ning kui suur mahajäämus on neil normaalsetest lastest. Seletatakse ära arvuliselt kui palju vigu ja kui palju kordi sama vigu kipuvad abikooli õpilased tegema. Sama artiklis mainitakse ära ka kirjutamispuuetega ehk düsgraafikute kirjutamisvead vastavalt ülejäänud tavalistele õpilastele. On esitatud täpsed arvud: 57 düsgraafikul esines ärakirjas 307 viga, 73 ülejäänul õpilasel aga 167; etteütluses vastavalt 1716 ja 524 viga. Ärakirjas ärajätmisi oli düsgraafikutel 95, teistel 45 viga; asendusi 51, teistel 15; etteütluses vältevead vastavalt 806 ja 234 viga.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et antud perioodi alguses ilmunud artiklid kirjeldasid vaid vaimse arengu peetusega laste puudusi ja sellest tulenevaid raskusi, kuid viimastes artliklites on ka rohkem tähelepanu pööratud selle diagnoosiga laste arendamisele ning tulevastele töö- ja õppimisvõimalustele, küll siiski eraldamispoliitika alusel.