ENSV valitsemine (0)

Nomenklatuur

Rahvasuu jutujärgi on nomenklatuur üle külvatud hüvedega, kuid kirjeldatud ja kilrjeldamata jäänud hüved on vaid labased parteipräänikud. Mõiste „nomenklatuur“tegelik sisu oli palju sügavamal. Nii sügav, et parteid sellesti ei räägigi. Sõnaetümoloogia viib muidugi ladina keelde („nomen“- nimi; „clamare“ – karjuma ), see oli ori, kes külaliste saabudes valjul häälel pererahvale nende nimesid hüüdis. Sõnal nomenklatuur on mitu nähendust.
Üks tähendus hõlmas ametisse kinnitamise süsteemi. Mis tähendab seda et, inimesi kinnitab töökohale kõrgemalseisev organisatsioon (nt ministeerium), tema laseb ka inimese lahti.
Sõna teine tähendus käib partei liikmete määramise kohta kindlaksmääratud nimestikus äranäidatud ametikohtadele. Kõige tähtsamaid ametkohti N Liidus ja liiduvabariikides valitses NLKP KK sekretariaat või poliitbüroo.
Sõna kolmas tähendus kehtib nendesamade parteiliikmetest nomenklaatorite kohta – nemad moodustavad nõukogude ühiskonna valitseva klassi, mida kutsuti ka „partokraatiaks“.
Vaadated lähemalt EKP KK nomenklatuuri- ametikohtade loetelu ja nomenklaatoreid, tuleb tõdeda, et tõepoolest selle käes võim ongi. Niipaljukest kui NLKP KK seda siia andis. EKP KK’le kuuluvaid nomenklatuurseid ametikohti oli 1047 aastal 2149 ning 1953ks aastal 2203. Vahetevahel tuli käsk nomenklatuuri kärpida, kuid see kosus peagi. Nomenklatuur jagunes kolmeks. Kõige lahjem oli arvestus-reserv nomenklatuur, neisse ameteisse kinnitas nomenklaatori KK vastav osakond , kellele ametkond parteiliselt allus . Kangema astme moodustas põhinomenklatuur, nende kinnitamise nihutamisega tegeles EKP KK büroo. Kolmanda grupi moodustasid need nomenklaarotis kes kahekordses alluvuses: EKP KK JA NLKP KK omas üheaegselt.
Nomenklatuuri juures on kõige huvitavam garanteeritud püsimine väljavalitute hulgas, mitte niivõrd privileegid . Kui välja arvata 8. Pleenumi aegne kukkumine , mil vanad tippmehed uutele närida anti, pole kukkujaid enne ega pärast sugugi palju. Nimetada või vaid Virumaa 1. Sekretäri Adolf Jansonit, kes varastas kuldrublasid, kelle EKP KK büroo palua ÜK(b)P KK’l vastuvõtule võtta ja kelle edaspidisest elukäigust ERAF vaikib.
Ent nomenklaatorite kõige võikam eelõigus oli see, et alates teisest ringist neid sõja ajal ei mobiliseeritud ega rindele ei saadetud . Kui siis pooleldi vabatahtlikult tähtsamateks poliitülemusteks rinde taha.1946. aasta alguse seisu peegeldavast teatmikust võib lugeda, mida tegid sõja ajal 45 kõige tähtsamat KK-ametnikku. Teatmik ütleb et sõjas oli 1, tähtsamate poliittöötajatena osalesid sõjategevuses 4 ning ülejäänutel sõjaga pistmist ei olnud.
Kui jätta kõrvale need, kes kadusid , kui partei ja valitsuse ladvik Tallinnast põgenes, ja need, kes jäeti kohapeale põrandaalusele tööle, siis on hämmastav, kui puhtalt ülejäänud sõjast läbi tulid. Sõja tohutud kannatused kandis rahvas, et nomenklatuur saaks valitseda .

Kooliõpetaja kui maskeerunud vaenlane

23.detsemnril 1994 arutati esimest korda kooliasju. Koolid olid tööle saadud, 1. Detsembri seisuga oli üldhariduslikes koolides õpilasi 115 000, kuid loomulikult olid koolimajad räsitud ning kütmata. Koolimajadest täielikult hävinud oli vaid 73. Kõige hullem oli lugu Tallinnas kus paljud koolid olid Punaarmee ja laevastiku käes. EKP KK ja ENSV RKN koosistumise tulemuseks oli ühismäärus 27. Detsembril 1944ndal aastal. Ühismäärus ei lubanud koolidele hädavajalikku aknaklaasi, kriiti ega koolivihikuid, kuid varustab rohkesõnaliselt ideoloogiaga: tuli õpetada stalinilikus rahvaste sõpruse vaimus , erilist tähelepanu tuli pöörata vene keelele, tuli alustada Eesti ajaloo õpetamist ja pidada võitlust kodanliku natsionalismiga õpetajaskonnas.
Perestroika aastaist , kui avanes EKP KK arhiiv, algas kurtmine et 8. Pleenum hävitas Eesti haritlaskonna , mis on ka tõsi, kuid haritlaskonna laialipuistamine algas juba 1940ndal aastal. Õpetajais paisati koolis välja, kihutati ühest maakonnast teise, väga paljud aeti ka poliitilistel põhjustel maalt välja. 1941.aastal oli üldhariduskoolides 5300 õpetajat, 1944 septembriks aga 3642 ning ka neist kolmandik kutseta, kuna õpetajaid palgati häda sunnil.

Joannes Varese kurb juhtum

29. novembril kaotas EK(b)P KK ühe bürooliikme, Johannes Varese, kuid sentogramm ei ütle selle kohta sõnagi ja tavapärast otsust ka ei ole- nagu kõik piinlikud asjad, läks seegi „erakausta“.Varese surma ametlikuks tunnistatud versioon koos arstliku komisjoni otsusega ja varese surmaeelse kirjaga pandi 14.detsembril 1946 aastal isegi „suletud ümbrikku“. Ajalehtedes trükitud põhjus – haiguse ägenemine – ei kannata kriitikat ka protokolli jäänud teate põhjal, sest 26. Novembri koosolekul saab Vares ülesande esineda Konstitutsioonipäeval ettekandega, mille ta tõrkumata vastu võttis.
Tegelikult kogunes büroo- või vähemalt selle tähtsamad liikmed- Kadrioru lossi juba Varese enesetapuööl. Paistis, et asja juhtimise võttis oma kätte Nikolai Gorlinski, kes oli Boris Kummi kohapeal resideeriv otsene ülemus.
Johannes Vares maeti 3.detsembril, büroo tuli kokku uuesti 4.detsembril, ei mingeid kahetsussõnu, kõik jätkus sealt, kus 29.detsembrilt oli pooleli jäänud.

Kartul ja mais ruutpesiti. Vana šefi mälestused.

3.oktroobril 1953 oli ruutpesiti külvamise algus. Uue Eesti aja alguses, kui esimene hirm riigikorra vahetusest oli üle läinud, kogus Käbin ennast ruttu ja teatas, et olgu muuga kuidas on, aga tema tegi ENSV põllumajanduse korda. Käbin teatab veel samal päeval et enne 1954 aasta kevadet tuli kõikjal teha seminarid ruutpesiti istutamise kohta. 22.septembril 1953 aastal tuli telegramm, et söödavarumine läheb kehvasti, varuge ruttu. Juba samal päeval kurtis büroo, et koerasööta oli varutud vaid 30% ning heina 52% plaanitust ja saadab kaheks nädalaks maale kõik koolilapsed 8.-11. Klassini ja tehnikumide ja kõrkkoolide õpilased. Kuu aja pärast teatas Käbin, et maale saadeti ligikaudu 40 000 inimest, kuid abi oli vaja veel ja veel- ta saatis maale uuesti tehnikumidest ligi 10 000 õpilast ning kõrkkoolidest 6ja pool tuhat õpilast. Peale selle veel 8000 sõdurit. Kuigi isegi partei nägi et kolhoosid, ei näidanud ta algatust asja parandada vaid piilus ise alandlikult Moskva poole, kolhooside peale aga kortsutati kulmu. Juba 1952. Ja 1953. Aasta talvel juhtus Keila ja Otepää kandis kohalike rajoonivõimude vaikival kaasteadmisel seda, et loomi anti kolhoosilaudast inimestele koju söödaks, peaasi et nad ise nälga ei sureks. Kuidagi sai siiski Käbin asjast teada ning otepää rajoonikomitee sekretär Arnold Adams ning täitevkomitee esimees Noomen ametist maha. Jõulude ajal 1953 aastal oli vili peksmata 68 hektarilt.