K. Popperi kriitika empirismile. Falsifikatsionism Antud sisukokkuvõte on Alan Francis Chalmersi teose "Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks" peatükkidest 4, 5, 6, kus on juttu falsifikatsionismist, ja Karl Raimund Popperi artiklist "Teadmised ilma autoriteedita", milles Popper empirismi kritiseerib. Falsifikatsionismi järgi eelneb vaatlusele teooria. Vaatlus ei ole usaldusväärne allikas teooriate kinnitamiseks. Teooriad tuleb rangelt vaatluste ja eksperimentide abil kontrollida ning nad eksperimente edukalt ei läbi tuleb nad kõrvale heita. Ühekordsete vaatlusotsustuste abil saab mõningaid teooriaid testida ning näidata, et teooria osutus valeks. Näiteks otsustus "Kõik rongad on mustad" näitab, et otsustus "kohas x nähti ajal t ronka, kes pole must" oli väär. Universaalotsustuste väärust on võimalik dedutseerida vastavast üksikotsustusest. Falsifikatsionismi järgi on teadus justkui rida hüpoteese, mis pretendeerivad maailma või u...
· Vana-Kreeka ajaloo periood algas 8.saj.eKr 6 saj.eKr. · Arhailine ajajärk võetakse kasutusele kiri ning hakatakse üles kirjutama eeposeid. Toimuvad ka esimesed Olümpimängud. · 5.saj. - 338 eKr Klassikaline ajajärk. Sparta ja Ateena polised domineerivad. Otsene demokraatia õitseng. · 338 30 eKr Hellenism. Kreeka keele ja kultuuri õitseng Kreekast väljaspool. Ateena · Kodanikkonna moodustasid Atika maakonna meessoost põliselanikud (olenemata varalisest olukorrast) · Atika elanike orjastamine oli keelatud · Kõik kodanikud võisid osaleda rahvakoosolekul · Rahvakoosolek · kogunes iga 10 päeva tagant · Koosolekute vahel korraldasid riigi elu 500-liikmeline nõukogu ja rohked riigiametnikud , sh 10 strateeegi · Igal aastal määrati ametisse 6000 kohtunikku · Ateenas valitses otsene, vahend...
Mirell kats 10. klass ARISTOTELES Sissejuhatus Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates. Sokratese mõtted on meieni jöudnud Platoni ja mõne teise antiikautori vahendusel. Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt erinevad. Platoni õpetused olid rohkem ratsionalistlikkud ja idealistlikkud Aristoteles oli aga lähedam empirismile ja materialismile(tähtsustas meelte rolli tunnetuses). Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule (psüholoogia, bioloogia, ideeõpetus). Elulugu Sündis Makedoonias 384 eKr Keskmisest väiksemat kasvu. Heasüdamlik mees, kes armastas oma perekonda ja sõpru. Kohtles oma orje hästi, oli oma vastaste suhtes aus ja õiglane.
sest siis läheks ravi tihtipeale luhta. Sellegipoolest peetakse üldise teadjaid targemateks, sest tarkus tuleb eelkõige rohkema teadmisest, kogemus aga on üksiku teadmine. Kogenud inimene teab, et tuli on kuum, kuid ei tea põhjust ning neid meeltetajusid ei peeta tarkuseks. Üldise teadja seevastu teab mis põhjusel tuli kuum on ning seepärast peetaksegi teda targemaks. 5) Üksiku teadmine on sarnane empirismile kuna põhineb kogemusel. Empirismis peetakse kogemusi teadmise aluseks. Üksiku teadmine omakorda tulenebki kogemusest ehk meeltetajude kogumist. Üldise teadmine ja ratsionalism on samuti omavahel seotud. Ratsionalism väidab, et teadmiste allikas on mõistus ning üldine teadmine eeldab, et inimene on võimeline mõistuse abil tegema üksiku juhtumi põhjal üldistusi. Teisisõnu üldiseid teadmisi ei saada kogemuste teel, vaid mõistuse abil leitakse kogemuste vahel
pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidostest ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks. Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad
institutsioonid ja eeskätt pärimuslik religioon. Oluliselt kasvas teaduse ja teadusliku maailmakäsituse mõju. Valgustusajastu peamiseks jõuks oli arenev kodanlus ja nn. valgustatud absolutismi ideest mõjutatud aadel. Valgustusajastule omase maailmakäsituse alged kujunesid inglise empirismis. Ajajärgule andsid nime Voltaire ja J.G.von Herder, üldkasutatavaks sai see pärast I.Kanti artikli "Was ist Aufklärung" ilmumist. Toetudes R.Descartes´i ratsionalismile ja inglise empirismile, vastandasid valgustajad kirikudogmadele ja skolastika autoriteetidele mõistuse ja rõhutasid ilmaliku hariduse ning teadmiste tähtsust. Nad olid veendunud, et ideed määravad ühiskonna arengu. Nad idealiseerisid ühiskonna ürgset looduselähedast seisundit ja tähtsustasid loomuõigust. Valgustuse levimisele aitas kaasa see, et tegelemine looduseteaduse ja ühiskondlike probleemidega muutus moeasjaks. Uusi mõtteid avaldati 2
teadmise eripära tunnustamisega. Nimelt väideti, et puhta matemaatika väited ei räägi midagi tegeliku maailma kohta. (ld. k. mõistus) 1. Seisukoht, et tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest. Kogemus on vaid mõistuse tegevuse ajendiks ning teatud mõttes vähemväärtusliku teadmise allikas. Leibniz eristas fakti- ja mõistusetõdesid viimased pärinevadki mõistusest enesest, esimesed aga kogemustest. Ratsionalism nimetatud tähenduses vastandub empirismile. Ratsionalistlik on Sokratese ja Platoni tunnetusteooria. Nad mõlemad eeldasid, et inimese mõistuses on teadmisi, millest ei olda teadlikud, ning tunnetamine seisneb siiani varjatud teadmiste teadvustamises, meeldetuletamises. Ratsionalismi avaramalt käsitledes võib öelda, et see on seisukoht, mille järgi on olemas sünteetiline aprioorne teadmine. Sellisel juhul võib ka Immanuel Kanti nimetada ratsionalistiks.
esindajana on tule all David Hume. Empirismi käsitleb Popper traditsioonilise arusaama kohaselt seisukohana, mille järgi meie teadmiste ülimaks allikaks ja selle kaudu ühtlasi tõesuse kriteeriumiks on vaatlus. Kuid ta jagab selle väite kaheks: 1) leidub teadmise ülim allikas, millele teadmist tagasi viies on võimalik lõplikult kindlaks teha teadmise tõesust; 2) niisuguseks teadmise allikaks on just vaatlus. Viimane väide on spetsiifiline empirismile, ja argumendid, millega Popper seda seisukohta kritiseerib, on valdavalt eespool juba esitatud. Kuid esimene väide on aluseks niihästi empirismile kui ka sellele vastandlikule suunale filosoofia ajaloos – ratsionalismile. Popper soovibki vastustada kogu antud küsimuseasetust, mille alusel on traditsiooniliselt filosoofilisi õpetusi klassifitseeritud empiristlikeks ja ratsionalistlikeks. “Võib öelda, et
Kanti tunnetusteooria Tõelise teadmise staatuse pälvisid teadmised millegi üldkehtiva ning paratamatu kohta, nt matemaatika ja loogika aksioomid, väide, et kõigel on põhjus jne. Kanti huvitasid eelkõige just sellised tõelised teadmised, kuid ta arvas, et neis sisaldub nii kogemusest kui ka mõistusest lähtuvat. Inimtunnetusel on seega kaks allikat meeled ja mõistus. Selles mõttes vastandubki Kanti tunnetusteooria nii traditsioonilisele empirismile kui ka ratsionalismile ning vähemalt Kanti enda arvates ületab mõlema puudused (ühekülgsuse): empirism alahindas mõistuse aktiivsust ja rolli tunnetuses, ratsionalism aga kogemuse rolli tunnetuses. Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on mõte, milles midagi väidetakse millegi kohta, nt Kõik inimesed on surelikud, Mõni kivi on raske. Igas otsustuses eristatakse subjekti ja predikaati. Subjekt on see, mille kohta väidetakse, predikaat aga see,
hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidostest ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks. Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist loengukonspektidega ning peaaegu kindlasti ei ole nad meieni jõudnud päris algsel kujul. Seetõttu kipuvad nad olema eklektilised, kokkusurutud esituslaadiga ja raskesti loetavad
kõrvalekaldumisi liikide algpiltidest." Kriitlise probleemi väljakujunemine - Kanti õpingute ajal valitses Saksamaal Leibnitz- Wolffi filosoofia. - See oli ratsionalism selle dogmaatilisel kujul. Mida mõistus ütleb maailma kohta on tõde. - Lugedes inglise empiriste, eriti J.Lock'i ärkab Kant "dogmaatilisest unest". - Lock: "Mõistuses ei ole midagi muud, kui see, mis enne on olnud meeltes." - Sellisele põhimõttekindlale empirismile on metafüüsika kui teadus mõttetu. - "Vaimudenägija unenäod" , kus ta astub Emanuel Swedenborgi (1688-1772) vastu. - "Kui me vaatleme mõningate mõtteliste maailmade õhulossimeistreid ..., selliseid näiteks, kes asjade korda, nagu see Wolffi puhul on, vähesest kogemusest ehitusmaterjali võtavad, rohkem aga libedate mõistetega ehitavad. ...üks teravmeelne Hudibras võinuks meile selle mõistatuse lahendada; sest minu arvates: kui mingi
Ka Kant jagas oma “eel-kriitilisel” loomeperioodil seda ratsionalistlikku seisukohta. Ratsionalistlik traditsioon eeldas, et inimmõistus kätkeb endas võimet kujundada kogemusest sõltumatult üldiseid ja paratamatuid mõisteid, millest on tuletatav teaduslik teadmine kogemusobjektide kohta. Niisuguste mõistetena käsitleti filosoofia traditsioonis juba pikka aega käibinud mõisteid nagu põhjuslikkus, substants jt. Oma “kriitilisel” loomeperioodil tõstab Kant lisaks empirismile ja ratsionalismile esile veel teist põhihoiakute vastandlikkust, mis oli tema silmis kaasaegsele filosoofiale iseloomulik. Neid põhihoiakuid märgib ta nimetustega dogmatism ja skeptitsism. Dogmatismi defineerib Kant oma peateoses puhta mõistuse pretensioonina “liikuda edasi vaid (filosoofilistest) mõistetest tuleneva puhta tunnetuse abil, vastavalt printsiipidele, milliseid mõistuse poolt juba ammu
neid ühelgi viisil tükeldamata. Refleksi mõiste – keskkondlik mõju põhjustab reaktsiooni, kuna organism on konstrueeritud vastavalt reageerima. Descartes „legaliseeris“ loomade uurimise, saamaks teada midagi inimese keha toimimise kohta. Pani teatud mõttes aluse biheivioristlikule psühholoogiale kirjeldades stiimul-reaktsiooni toimet refleksi alusel. Reaktsioonid kaasasündinud ideede osas olid nii võimsad, et panid aluse moodsale empirismile ja sensualismile. Tuues subjektiivsed kogemused taas au sisse pani ta aluse moodsale füsioloogilisele ja võrdlevale psühholoogiale. Empirism, sensualism, positivism Pärast Descartes’i ning suuresti ka tema tõttu said varasemate aegade empirismi, ratsionalismi ja romantismi erinevad versioonid selgemaks ja arusaadavamaks kui iial enne. Nende paradigmade moodsad manifestatsioonid moodustavadki tänase psühholoogia aluspõhja. Briti empirism
Uued kultuuritaimed: kakao (Kolumbia), kartul. Toodi sisse neegriorje, sest nad olid tugevad. Paljud indiaanlased surid haigustesse, mis eurooplased endaga kaasa tõid. Loodusteaduste areng. Meditsiini ja anatoomia areng. Keskajal ei olnud inimese keha üldse oluline. Andreas Vesalius paneb aluse teadlikule anatoomiale. William Harvey avastas imetajate vereringe ja lõi kujutluse vere ringvoolust kehas. Francis Bacon paneb aluse empirismile, mille kohaselt on tõe kriteeriumiks kogemus. Kogemuse saamiseks kasutatakse eksperimenti, mis on üks teadusliku uurimise põhimeetodiks. Varem oli tõe kriteeriumiks jumal. Vaatlus, eksperiment ja järelduste tegemine- annavad teadmise. Uus lähenemine valitseja rollile. Niccolo Machiavelli- Firenze diplomaat ja kirjanik. Tema arust olid valitseja vajalikud jooned- kindlameelne, piiramatu võimuga, aus, eesmärgi saavutamiseks on kõik lubatud (k
Neil mõlemail vaadetel on omad puudused, sest empiirikud koguvad ainult fakte, oskamata nendega midagi peale hakata, ning ratsionalistid toetuvad vaid endas peituvale. *Descartes tugines ratsionalismile mõistus ja tunded olid esikohal. Kuidas saada tõelisi teadmisi? Kõiges tuleb kahelda, kuid mitte eitada. Filosofeerimiseks on kindlad vähesed reeglid, kuid neist tuleb kinnipidada. ,,Mõtlen, järelikult olen olemas". *Hume tugines empirismile Kogemus oli põhituumaks. Kõik tajutav ja kogetav kanduvad üle ideedeks ja muljeteks."Inimene on valge leht". 16. Uusaja alguse esteetika kui antiikideede kordus. Baumgarten, ?Meyer jt. Inimese üle tuleb otsustada tema tegude, mitte sõnade järgi. Platonismi taasavastamine. *Individualism - muutus kogu mõttemaailm inimesekeskseks. Üksiku ja konkreetse inimese huvid, soovid, püüdlused muutusid keskmeks.
saamiseks, kõike peab järgi proovima. Neil mõlemail vaadetel on omad puudused, sest empiirikud koguvad ainult fakte, oskamata nendega midagi peale hakata, ning ratsionalistid toetuvad vaid endas peituvale. *Descartes tugines ratsionalismile – mõistus ja tunded olid esikohal. Kuidas saada tõelisi teadmisi? Kõiges tuleb kahelda, kuid mitte eitada. Filosofeerimiseks on kindlad vähesed reeglid, kuid neist tuleb kinnipidada. „Mõtlen, järelikult olen olemas”. *Hume tugines empirismile – Kogemus oli põhituumaks. Kõik tajutav ja kogetav kanduvad üle ideedeks ja muljeteks.”Inimene on valge leht”. 16. Uusaja alguse esteetika kui antiikideede kordus. Baumgarten, Meyer jt. Inimese üle tuleb otsustada tema tegude, mitte sõnade järgi. Platonismi taasavastamine. *Individualism - muutus kogu mõttemaailm inimesekeskseks. Üksiku ja konkreetse inimese huvid, soovid, püüdlused muutusid keskmeks.
end empiirikuks nimetades ei tunnusta me usku ühessegi neist psühholoogilistest õpetustest, mida empirismiga tavapäraselt seos- tatakse. Sest isegi kui need õpetused oleksid kehtivad, ei sõltuks nende kehtivus ühegi filosoofilise teesi kehtivusest. Seda saaks kindlaks teha ainult vaatluse teel ja mitte puhtloogiliste kaalutlus- te kaudu, millele meie empirism toetub. Olles möönnud, et oleme empiristid, tuleb meil teha tegemist vastuväitega, mida tavaliselt esitatakse empirismile kõigis vormi- des; nimelt et empiristlike printsiipidega on võimatu ära seletada paratamatute tõdede teadmist. Sest nagu Hume otsustavalt näitas, ei saa ükski üldine propositsioon, mille kehtivust saab kindlaks teha tegeliku kogemuse abil, olla loogiliselt kindel. Ükskõik kui sageli seda ka praktikas verifitseeritaks, jääb ikka võimalus, et see millalgi edaspidi ümber lükatakse. See, et mingit seadust on kinni-
"dogmaatilisest unest". · Teosed · Lock: "Mõistuses ei ole midagi muud, kui see, mis · 1755 Üldine looduslugu ja taeva teooria enne on olnud meeltes." · 1756 Füüsiline monadoloogia · Kriitlise probleemi väljakujunemine · 1770 Dissertatsioon meelelise ja mõistuspärase · Sellisele põhimõttekindlale empirismile on maailma vormist ja printsiibist. metafüüsika kui teadus mõttetu. · 1775 Inimese erinevatest rassidest. · "Vaimudenägija unenäod" , kus ta astub Emanuel Swedenborgi (1688-1772) vastu. · Teosed · Kriitlise probleemi väljakujunemine
Seejärel võime täheldada ta mõtlemises muutust. Kant ärkab "dogmaatilisest unest" ja nimelt inglise empiristi JOHN LOCK' i filosoofiaga tutvudes. Samuti mõjutasid teda väga HUME skeptilised konsekventsid kindla teadmise suhtes. Locke oli öelnud: Mõistuses ei ole midagi muud, kui see, mis enne on olnud meeltes. See on konsekventne empirism. Üksnes kogemus (väline meelte kaudu, sisemine teadvuse tegevuse enesevaatluse kaudu) on meie tunnetuse allikas ja piir. Sellisele empirismile on metafüüsika teaduse tähenduses mõttetu, kuna just ülemeelelisele ei tähenda kogemus mitte midagi. Kant hakkab kahtlema ratsionalismi õigustatuses ja metafüüsika võimalikuses, seda näitavad selgelt tema "Vaimudenägija unenäod". Ta kasutas vana dogmaatilise metafüüsikaga arvete öiendamiseks teosoofi ja vaimudenägija Emanuel Swedenborg'i (1688-1772) kriitikat. Ta näitab, et niipea kui lahkutakse kogemuse kindlalt aluselt - satutakse rangelt loogilisel viisil
üldiselt sisseveo tõkestamine kõrgete kaitsetollide abil, et riiki koguneks võimalikult suur kogus väärismetalle. Soositi manufaktuure ja laevandust, põllumajandust alahinnati. Usuelus valitsejate eesmärgiks oli usulise ühtsuse saavutamine oma riigis et igas riigis oleks vaid üks ,,riiklik" konfessioon. 17.saj teaduses uus maailmapilt loodusteaduste revolutsioon: matemaatika, füüsika, astronoomia. Oluliseks teerajajaks oli inglane Francis Bacon (1561-1621), tema pani aluse empirismile (kogemus). Tekkis uus teadustöö metodoloogia: vaatlused, faktide kogumine, süstematiseerimine ja võrdlemine. Vanad religioosseid autoriteete usaldava ellusuhtumise vastand. ,,Teadmistes peitub jõud". 17.saj Euroopa riikidesse hakati asutama teaduste akadeemiaid, alguse sai see Prantsusmaal, kui 1635 rajati Prantsuse Akadeemia (Richelieu ajal). Loodusteadlased tõestasid, et maa koos inimkonnaga pole universumi keskus:
annaabi.ee 
