Vihurimäe (3)

Sissejuhatus
Emily Jane Brontë (pildil. Elas 30.juuli 1818 - 19. detsember 1848) oli inglise kirjanik, õdedest Brontëdest vanuselt teine. Ta sai tuntuks eeskätt romaaniga “Vihurimäe”, mille ta avaldas 1847. aastal. Ta alustas ka teise romaani kirjutamist, kuid suri enne selle valmimist.
19. sajandi kolmekümnendatel-neljakümnendatel aastatel jõudis Briti maailmariigi ajaloos kätte kõige vägevam ja tagantjärele kõige enam põlastatud periood, nn viktooria-ajastu.
Kirjanduses on see periood üks niisuguseid, millesse järeltulevad põlved on suhtunud ühtaegu suure imetluse, samas ka suure kibedusega. Ajastu vaimses atmosfääris segunes ettevaatlik, sünnis tagasihoidlikkus õela silmakirjalikkusega ja kaine, aktiivne optimism võltsi reformaatlusega sageli nii keerulisel viisil, et nende vahel on siiani raske täiesti selget vahet teha.
Emily Jane ja Charlotte Brontë, Dickens, Thackeray, George Eliot (Mary Evans) moodustavad kirjandusliku põlvkonna, jõulise uue laine, kes kogu inglise 19. sajandi kirjandusele täiesti uue ilme andis. Nad pöörasid kirjandusžanride hierarhia pea peale, tõrjusid luule ja draama pikkadeks aegadeks juhtivalt kohalt kõrvale ja kindlustasid tänini kestva romaani-valitsuse.
Kolm õde alustasid kirjutamist varakult, 1846. aastal avaldasid nad oma kuludega luuleraamatu, kasutades pseudonüüme Currer Bell (Charlotte), Ellis Bell (Emily) ja Acton Bell (Anne) (kasutades mehenimesid oli tollal raamatuid lihtsam trükki lasta). Raamat ei pälvinud suurt tähelepanu. Seejärel hakkasid õed kirjutama proosat. Aastal 1847, pärast pikki kirjastusotsinguid, ilmusid Charlotte “Jane Eyre”, Emily “Vihurimäe” ja Anne “Agnes Grey”. Romaanid said bestselleriteks.
“Vihurimäe” läbivaks teemaks on surematu armastus. Peategelased vahetuvad, sest palju on surma, kuid armastus ei lõpe surmaga, vaid elab edasi. Heathcliff'i ja Catherine Earnshaw armastus toob kõigile, sealhulgas ka neile endile hukatust ning muret. Kuna kogu raamat keerlebki nende kahe armastuse ümber, võib neid pidada peategelasteks. Pärast Catherine'i surma saab aga uueks kangelaseks veel tema tütar, kes kannab samuti nime Catherine. Üheks tähtsaimaks tegelaseks on ka mrs. Ellen Dean, kes kogu lugu jutustab, nii nagu ta seda ise on näinud.
Igavene armastus – kas vaid raamatutes?
Armastus on olnud läbi aegade üheks enimlevinud teemaks kunstis. Sellest on kirjutatud raamatuid, näidendeid ja luuletusi. Armastatule on pühendatud maale, nende pärast on peetud sõdu. Kuid kas ilus, puhas, tingimusteta armastus eksisteerib ainult unistustes ning raamatutes või võib seda kogeda ka lihtinimene oma reaalses elus?
“Kired hõõguvad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füüsilised, vaid sümboolselt puhtad.” Catherine ja Heathcliff panid oma armastusega kannatama nii ennast kui ka kõiki teisi enda ümber. Ometi oli nendevaheline tunne aus ning tingimusteta, mis tegi selle ilusaks ning kurvaks. Just sellist armastust, mis vallutab kõik meeled ja mis aegade jooksul ei vähene, tahaks kogeda igaüks. Kuid kas see on väärt, et selle pärast nutta ning isegi surra? Kas enda armastuse nimel tasub panna oma lähedasi kannatama? Kõigil inimestel, kes on seotud selliste tunnetega, jääb vähemalt mõtetesse uskumus, et nad on kohanud oma eluteel midagi ülemõistuslikult kaunist ja süütut.
Armastus on raamatutes, filmides ja näidendites alati selleks teemaks, mis haarab inimesi ning paneb nad kaasa elama. Tihtipeale toob puhas armastus sõbra või kallima vastu, mis on hästi lavastatud, vaatajatele silmanurka pisara. See võidab kõigi südamed ja tundub, et läheb läbi kõigist raskustest, kuid ometi on just selle õilsaima tunde pärast kõige rohkem pidanud inimesed kannatama ja kaotama oma elu. Ei saa väita, et Catherine ei surnud oma armastuse pärast Heathcliff'i vastu. Kas inimesed, kes selliselt surnud on, saavad õnnelikuks järgmises elus? Kas pealtvaatajad nutavad kurbusest või õnnest, et nad on olnud tunnistajaks millegile nii ilusale? Tugevaim tunne siin maailmas toob harva kaasa õnneliku lõpu siinses elus.
Tänapäeval on mõisted “armastus” ja “sõprus” laienenud. Catherine armastas oma kõige lähemaid inimesi – oma isa, venda ja Heathcliff'i. Sõpradeks pidas neid, kellega pidevalt aega koos veetis ja mõtteid jagas – Nellyt, Edgar ja Isabella Lintonit. Nüüdisajal aga nimetatakse sõbraks ka seda, kellega oldakse ainult mõned korrad rääkinud ning võib-olla polegi kunagi nähtud, kuid kellega ei ole tekkinud vastastikke lahkarvamusi. Armastus tundub aga kiiresti kaduvat. “Ma armastan sind” öeldakse inimesele, kes paari kuu pärast on maha jäetud, sest armastust pole enam. See tuleneb muidugi suuresti sellest, et on levinud erinevad suhtlusvahendid, mille kasutamisel ei peagi inimesega otseselt kokku puutuma ning oleme ümbritsetud paljudest erinevatest inimestest. Sellised tingimused raskendavad suure ja puhta armastuse leidmist.
Igavene armastus on võimas relv ning seda ka tänapäeval. Seda enam, et reaalses elus on üha raskem leida inimest, keda kogu elu armastada. “Relva” kasutatakse inimeste südamesse tungimiseks peamiselt filmides. Kuid loomulikult võib suure armastuse leida ka väga õnnelik tavainimene. Vähemalt teeb südame soojaks unistus selle üleloomuliku tunde olemasolust ja võimust.
Kokkuvõte
“Vihurimäe” on väga mõtlemapanev ja südamessetungiv teos. See haarab lugejat kaasa oma keeristesse ning paneb kogema rõõmu ilusatest tunnetest ning kurbust nende tagajärgedest. Minu arvates on see meistriteos, mida iga haritud inimene võiks olla lugenud.
“See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jäänud “Vihurimäe” on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kurjust mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõguvad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füüsilised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandamatult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma nägemusliku üldistusega on “Vihurimäe” üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.” Henno Rajandi
Kasutatud kirjandus

Vikipeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/ Emily Jane Brontë ja tema õdede elu.

“Vihurimäe” järelsõna. H.Rajandi. Ajastust ja tähtsusest inglise kirjanduses.

Raamatukoi raamatupood. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?156400 Henno Rajandi iseloomustus teosele.

“Vihurimäe” Emily Jane Brontë