EKSPRESSIONISM (0)

EKSPRESSIONISM
Foovidega algas Lääne-Euroopa kunstis uus suund, mida nimetatakse üldiselt EKSPRESSIONISMIKS. Järjekindlale „väljendusele“ hakkasid rõhuma just foovid . Nendega samaaegselt tekkis väljenduslik  kunst ka SAKSAMAAL. Enamasti kasutataksegi terminit „ekspressionism“ just saksa (ja sellega sarnase) väljenduskunsti kohta. Järjekindel impressionism polnud saksa kunstis kunagi läbi löönud. Sakslastele meeldis pildile juurdemõeldav tähendus ja sümboolika. Seetõttu olid sajandivahetuse noorte radikaalsete kunstnike eeskujudeks Edvard Munch, postimpressionistid , eriti van Gogh, keskaegne ja Kaug-Ida kunst . Saksa ekspressionism jätkas romantismi põhimõtteid ja vastandus nii naturalistlikule salongimaalile kui ka idealistlik -sümbolistlikule kallakule saksa maalikunstis.
Ekspressionistid koondusid kahte rühmitusse: aastal 1905 Dresdenis asutatud ja aastal 1913 laiali läinud DIE BRÜCKE ( Sild ) ning aastail 1911-1913 Münchenis tegutsenud Uus Kunstnike Ühendus, mis nimetas endid BLAUE RAITER. Terminit „ekspressionism“ (pr. k. expression e. väljendus), hakati laiemalt kasutama aastal 1910 Berliinis asutatud ajakirja Der Sturm ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringis . Ekspressionistid loobusid tegelikkuse jäljendamisest ja ka mulje jäädvustamisest, ka ei huvitanud neid maalilisus ja ilu. Nad pidasid oluliseks kunstniku mõtte ja elamuse väljendamist. Et saavutada suuremat väljendusrikkust, kujutatavat sageli lihtsustati või isegi moonutati.
Kunsti abil väljendati isiklikke neuroose, ärevust ning 1914. aastal sõjani viinud majandusliku ja ühiskondliku pinge ees mässu tõstva teadvuse (inimese) seisundit . Pärast natside võimuletulekut kuulutati ekspressionism „taandarenenud kunstiks“ ning paljud kunstnikud emigreerusid USA-sse. Pärast II maailmasõda tõstsid ameerika kriitikud ja kollektsionäärid ekspressionistliku kunsti taas au sisse.
EKSPRESSINISMI TUNNUSJOONED
Kuigi nii prantsuse kui ka saksa kunstnikud rääkisid „väljendamisest“, oli see, mida väljendati, üsna erinev. Matisse ja teised foovid tahtsid väljendada eelkõige rahulikku õnnetunnet, rõõmu nägemisest. Saksa ekspressionistide eneseväljenduse põhisisuks oli rahutus , ühiskonnakriitika ja maailmavalu.
Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüdsid nad väljendada inimeste ja esemete deformeerimise teel. Nad lihtsustasid, üldistasid või lausa moonutasid joonistust, kasutasid teravaid, isegi tooreid värvikontraste (nt. sinine-oranž), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati punase-musta kombinatsiooni . Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna faktuurseks.
Inimene on saksa ekspressionistide töödes sageli jõhkra ilmega , mille taga aimdub sisemine piin ja traagika . Häbenemata toodi vaataja ette kehaline ja moraalne viletsus, nad väljendasid selgelt erootikat ja surma (nt. Egon Schiele). Maaliti müstilist temaatikat , keskenduti enam figuurile kui esemetele. Tegelased asetati esiplaanile, kompositsioon oli sageli tasakaalust väljas. Üldistav kujutamine sisendab dramaatikat tänu mõnede anatoomiliste detailide moonutamisele või suurendamisele (nt. Schiele tegelaste käed ja pead). Inimest ümbritsev loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia , dekoratiivsed väärtused ning maaliline ilu.
„Brücke“-rühma kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga. Nende lemmiktehnikaks olid litograafia ja puulõige (arhailine efekt), millele nad andsid ilmeka ja üldistatud joone. Ka graafikat iseloomustab dramaatiline elamuslikkus.
EKSPRESSIONISMI KUNSTIESINDAJAD
ERNST LUDWIG KIRCHNER (1880-1938)
Kirchner jättis Die Brücke loomingusse olulise jälje. Tema pildimaailm on seotud inimese ja tema emotsioonidega. Inimene kuulub kokku loodusega ning loodus omandab tihti ohtliku ja vaenuliku värvingu. Väljenduslaadilt on ta väga sarnane foovidega, olles siiski tunduvalt kirglikum. Tema pildid on üles ehitatud teravate sakiliste nurkadega vormide diagonaalsele liikumisele ja puhaste värvilaikude irriteerivale kooslusele. Väga palju vastandas oma maalides ühiskonna eliiti ja heidikuid. Alates aastast 1907 viljeles ta puugravüürist lähtuvat nurgelist ja lamendatud vormidega stiili. Berliinis olles maalis ta kunstlikku ja tühja linnakeskkonda.
Teoseid: „Autoportree sõdurina“ (1915), „Naised Berliini tänaval“ (!913).
KARL SCHMIDT- ROTTLUFF (1884-1976)
Tema oli grupi kõige jõulisem ja looduselähedasem liige, teda ei huvitanud eriti intellektuaalsed probleemid. Tema monumentaalsed maalid püüdsid edasi anda looduse vormide lihtsust ja võimsust. Peale sõda süvenesid tema kunstis religioossed tendentsid, lemmikmotiivideks sai kannatav Kristus, kelle kaudu kunstnik vaatles inimest transtsendentaalselt positsioonilt.
Teoseid: „Sissesõidutee“ (1910), „Vestlused surmast“ (1920).
EMIL NOLDE (1867-1956)
Maalis religioossetel teemadel , samuti natüürmorte ning primitiivselt ja kirglikult müstilisi maastikke.
Teoseid: „ Prohvet “ (1912), „Ärritatud inimesed“ (1913).
EGON SCHIELE (1890-1918)
Ekspressionismi juhtfiguuriks Austrias oli skandaalne kunstnik Egon Schiele. Schiele ammutas väga palju eeskujusid Gustav Klimti kunstist (mõlemad Viini Sessiooni grupis ). Samas on ta oma väljenduselt palju jõulisem ja karmim. Schiele lemmikmotiiviks on inimene, keda ta kujutas tihti väga provokatiivsetes stseenides, figuurid on sageli nälginud ja sünged. Schiele suutis kokku viia erootika ja surma allegooriad. Tema joon on sageli väga minimalistlik ja jõuline, eriti joonistustes.
Teoseid: „Surm ja neitsi“ (1916), „Perekond“ (1918), „ Embus “ (1917).