Saksa ekspressionism (0)

20. sajandi alguses hakkas foovide mõjul Lääne-Euroopas tärkama ekspressionism (prantsuse keeles expression – väljendus; ladina k expressio – väljapigistamine) – stiil, mis annab edasi kõrgendatud tundlikkust läbi värvide, joonistuse, ruumi, mastaabi, vormi, tundeküllase ainese moonutamise või nende kombinatsioonide. Enim seostatakse ekspressionismi just Saksamaaga.
Ekspressionismi väljakujunemisel olid tähtsad

• Paul Cézanne [hääldus – pol sezann] (1839-1906),
  
• Paul Gauguin [pol go’gä(n)] (1848-1903),
  
• Vincent van Gogh [vä(n)’sa(n) fan gog; hollandipäraselt – vint ’sent fan hoh] ( 1853 -1890),
  
• Edvard Munch [edvard munk] (1863-1944),
  
• Ferdinand Hodler (1853-1918),
  
• James Ensor (1860-1949),
  

kes vastandasid looduse jäljendamisele kunstniku tunnete väljendamise. Mõjutusi said saksa ekspressionistid ka prantsuse „metsikutelt“ eesotsas Henri Matisse ’iga [a(n)rii ma’tiss] (1869-1954).
Nagu fovismigi, oli ka selle liikumise puhul tegemist vastureaktsiooniga impressionismile ja naturalismile. Traditsioone hüljates võtsid ekspressionistid eeskuju loodusrahvaste ja keskaja kunstist. Nad pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Taotleti väljenduse intensiivsust, mille tõttu kujunes põhisisuks rahutus , ühiskonnakriitika ja maailmavalu. Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüdsid nad väljendada inimese ja esemete deformeerimise teel. Kunstnikud lihtsustasid, üldistasid või lausa moonutasid joonistust, kasutasid teravaid, isegi tooreid värvikontraste või jälle meelega „poriseks“ ning tuhmiks muudetud koloriiti, mida mõnigi kord kandsid pinnale vabalt voolavalt . Inimene on ekspressionistide töödes sageli jõhkra ja/või inetu ilmega, mille taga võib aimata sisemist piina ja traagikat. Inimesi ümbritsev loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia , dekoratiivsed väärtused ja maaliline ilu.
Ekspressionismi viljelemisel Saksamaal olid eriti silmapaistvad Dresdeni kunstnike rühmitus „Die Brücke“ [di brüke] (1905-1913) ja Münchenis grupeering „Der Blaue Reiter “ [der blaue raiter] (1911-1914), kes koos panid aluse ekspressionismi „esimesele lainele“ (1905-1914).
„Brücke“ rühma kuulusid

• Erich Heckel [eerih hekkel] (1883-1970),
  
• Ernst Ludwig Kircher [ernst ludvig kirhner] (1880-1983),
  
• Karl Schmidt - Rottluff [karl šmitt rottluff] (1884-1976).
  

Hiljem liitusid sellega

• Emil Nolde (1867-1956),
  
• Max Pechstein [maks pehštain] (1881-1955),
  
• Otto Müller (1874-1930).
  

„Brücke“ oli radikaalsete poliitiliste ja sotsiaalsete vaadetega, mida nad väljendasid läbi moodsa linliku ainese või maastike ja inimkujude. „Brücke“ rühmituse meistrid harrastasid innukalt ka puulõiget, mis põhines must-valge pindade rõhutatud ilmekusel ja toetus saksa keskaegse puulõike eeskujudele.
„Blauer Reiter’i“ asutajad olid algul Saksamaal ja hiljem Prantsusmaal tegutsenud vene kunstnik

• Vassili Kandinsky (1866-1944),
  
• Franz Marc [ frants mark] (1880-1916),
  
• Gabriele Münter ( 1877 -1962).
  

Rühmituse „Blauer Reiter“ näitustel esinesid veel

• August Macke [august make] (1887-1914)
  
• Paul Klee ( 1879 -1940).
  

Rühmitus tahtis panna kunsti hingelisi väärtusi ja kasutas selle saavutamiseks abstraktsiooni, lihtsutamist ja värvide jõudu. Vassili Kandinsky jõudis värvi väljendusjõu suveräänsust arendades lausa abstraktse maalini.
Aastatel pärast Esimest maailmasõda muutis saksa ekspressionism oma ilmet . Alguse sai „teine laine“, mis kestis 1933. aastani, kuna sellele tegi lõpu samal aastal võimule tulnud Adolf Hitler, kes keelustas kogu moodsa kunsti. Paljud kunstnikud emigreerusid USAsse. Oma jälje suutsid siiski jätta

• Otto Dix [otto diks] ( 1891 -1969),
  

• Georg Grosz [džoodž gros] (1893-1959),
  
• Max Beckmann [maks bekmann] (1870-1938),
  
• Käthe Kollwitz (1967-1945),
  

kes esindavad ekspressionismi nii-öelda veristlikku varianti . Kujutluslaad muutus reaalsuselähedasemaks, kuid hoiak küüniliseks, veelgi ühiskonnakriitilisemaks. Maalid olid sünged, grotesksed. Kunstnikud väljendasid ängistust, leina ja põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati maailmasõja koledusi ja vaesunud rahvast. Ekspressionism jõudis Ernst Barlach’i [ernst barlah] (1870-1938) loomingu näol ka skulptuuri.