"Ei ole midagi uut siin päikese all" - kirjand (1)

Ei ole midagi uut siin päikese all
Elu maailmas, kus on palju ebaõiglust, ignorantsust ning vihkamist, aga ka piisavalt armastust ja hoolimist on eksisteerinud igaviku . Algusaegadest saadik on kehtinud põhimõte „võidab tugevaim“, seega inimene on pidanud juba tuhandeid aastaid võitlema enda soovide, maine, valduste ja eelkõige iseenda eest. Juba kiviajast saati pidid inimesed olema vastamisi vaenlastega, kaitsma ennast ja oma perekonda ning hankima elutegevuseks vajalikku. Echart Tolle on öelnud: „Hädaolukorras sa kas jääd ellu või sured“, olen kindel, et selle tsitaadi põhimõte kehtib igavesti.
Kogu maailm siin päikese all põhineb autoriteedi ja võimu peal, kui sul seda on oled sa keegi, kui pole, oled tühi koht. Selle tõttu on inimesed pidanud võtma vastu drastilisi otsuseid reetes oma sõpru ja perekonda, tehes vahendeid valimata otsuseid, mis kergitaksid neid kõrgemale niiöelda „eliiti“. Sellest tulenevalt on olnud parim vahend ennast kõrgemale upitada materiaalsus, varasemal ajal loomset, taimset või mineraalset päritolu, praegusel ajal raha näol. Hea näide sellest on realismiajastu klassiku H. De Balzaci romaanist „Isa Goriot “, kus teose peategelane Goriot on oma tütardele väiksest peale lubanud kõike, mis tema võimuses. Paraku tasub see talle hiljem valusalt kätte, sest kui Goriot on vana, vaene ja elab pansionaadis pole tal enam võimalik oma armastatud tütardele hinnalisi ja luksuslikke esemeid osta, siis pööravad tütred talle selja ning keelduvad tunnistamast teda, kui oma isa. Tütred käisidki ta juures ainult siis, kui oli järjekordselt raha vaja ning lõpuks viis see selleni , et inimesed hakkasid arvama neist kui lõbutüdrukutest, kes vahetevahel Isa Goriot juures käisid. Isa Goriot oli inimene, kes nõustus tegema raha nimel ükskõik mida, ükskõik kellele või kelle jaoks ja nii on ka tegelikkuses. Kõik keerleb ümber raha, kellel seda on, need on õnnelikud ja kellel pole, õnnetud. See on olnud nii läbi aegade, olgu raha mistahes materiaalset väärtust kandnud ja see, mis on alguse saanud varasemast on tulnud kaasa põlvkondadega ka tänapäevaellu. See ainult kinnitab seda, et maailm ei ole muutunud ning samuti ka inimesed. Minu arvates on kõik inimesed ühesugused – ahned , silmakirjalikud, enesekesksed ja omakasupüüdlikud, igaüks tahab tippu jõuda, kõik tahavad, et neil hästi läheks ning, et neid saadaks edu. Selle juures kehtib ainult kõigile teada „vaikusevanne“, mis peaks tähendama, et pinnapealselt soovitakse teistele ainult head, ennast jäetakse igas asjas tahaplaanile ja püütakse olla heaolu etalon. Ma arvan, et kuigi inimesed üldiselt ei näita välja, mida kõike nad oma upitamise ja hea nime säilitamise jaoks teevad kehtib kõik siiski põhimõttel „igaüks enda eest.“ See vihjab justkui realismiajastu õukonnale, kus eksisteerib keegi, kes on kõige tähtsam ja keda kõik imetlevad ja kelleks saada tahavad, lihtsalt 21. sajandil on see eesriide taga peidus.
Uudistes võib pidevalt lugeda lokkavast kuritegevusest või hoopiski sellest, kuidas keegi on hingerahu või armastuse leidnud. Realismiajastu klassikud kajastavad oma kirjandusteostes inimeste erinevaid külgi, olgu need siis head või halvad, tähtis on see, et tänapäeval on need kõik üldjoontes samaks jäänud. Näiteks kuritegevus on probleem, mis on inimesi kimbutanud sajandeid ning see jätkub ka tänapäeval. Määravaks teguriks on kindlasti ka see, et inimesed püüavad soovitud mugavusi, head elujärge ja rikkust saavutada võimalikult lihtsalt. Öeldakse, et raha ei haise, olgu see siis saadud mõne varguse või muu pettuse õnnestumise tagajärjel. Ka noorte kasvatamisel on läbi põlvkondade olnud suur osa perekondlikel sidemetel ja materiaalsetel võimalustel. Tihti leiavad kiire tee kuritegevusse keerulistest peredest pärit noored. Lastest, kes väiksest peale pole näinud muud, kui alkoholi või isegi narkootikume tarbivaid ning pidevalt tülitsevaid vanemaid, ei oota üldiselt kõrgeid ja edukaid saavutusi edasises elus. Samas võivad sellised noored olla palju iseseisvamad, kui need, kellele on väiksest peale kõik ette-taha ära tehtud. Sellest võib järeldada, et igal inimesel on enne päris isikliku elu alustamist ette antud edaspidised võimalused või tingimused elu jätkamisest ja need on saadud perekonnalt. Minu arvates on isegi perekonnatüübid ajaloo jooksul korduvad, pole ühtegi unikaalset perekonda, varasest ajast on traditsioonid jäänud korduma, ei ole midagi uut.
Kõige õilam tunne, mida igaüks kogeda soovib ja on soovinud läbi aegade on armastus. Armastus on rõõmustav, kui see on vastastikune, kuid armastus, mis ei leia vastuarmastust võib valmistada tõsiseid hingepiinu. L. Tolstoi on kirjutanud teose „Anna Karenina “, milles ta kajastab armastuse ilu ja valu. Ta on raamatusse kirjutanud armumise esimesest silmapilgust, petmise ja reetmise ning kõik nendega kaasneva. Kahjuks on sellel tundel ka negatiivne mõjuvõim, millest võime lugeda ka L. Tolstoi teosest, kus nimitegelase igati keeruline elu leiab traagilise lõpu tema enda käe läbi. Ka tänapäeval on noori, kes leiavad oma kurva lõpu keeruliste suhetega kaasnevate lahkuminekute tagajärjel. Üks halbadest mõjudest on veel see, et armastuselt põletada saanud inimesed sageli kibestuvad ning kukuvad sügavasse auku, neist võivad saada alkohoolikud või maiste lõbustuste näiteks kasiinosõltlased. Sellisest teemast on kirjutanud aastakümneid tagasi elanud kirjanik A. Tšehhov, kui ka tänapäevane kirjanik J. Rooste . Mõlemad räägivad oma teostes inimestest, kellel on elus madalad eesmärgid ning kes on elus haiget saanud. See annab meile aimu sellest, et inimkonna mured ja rõõmud on samaks jäänud.
Väitega, et ei ole midagi uut siin päikese all nõustun ma kindlasti. Probleemid, mis inimesi läbi aastasadade kimbutanud on jäävad samaks, nii on ka rõõmudega. Igapäevaelu kajastasid sajandeid tagasi elanud kirjanikud, seda teevad 21. sajandi kirjanikud ning eeldatavasti ka kõik tulevased. Ainus, mis selles kõiges muutub on olustik, muu sarnaneb eelnevaga. Erinevate generatsioonide vahel saab tõmmata üllatavalt sarnaseid paralleele, seega midagi ei ole oluliselt muutunud. Maailm areneb, sellega koos kasvavad ootused, lootused, sihid ja eesmärgid ning neid peab ometi kuidagi saavutama. Kahjuks ei hoolita tihtipeale enam sellest, kuidas neid saavutada ning kasutusele võetakse valimatult meetmeid, saamaks heaolu enda ümber. Nii kaua, kui planeedil Maa elab inimkond võib julgelt väita, et elus tekkivad probleemid, õnnestumised ja läbikukkumised jäävad samaks ning siin päikese all ei ole midagi uut ning arvatatavasti ei tulegi.
KIRJANDI MATERJALID
„Isa Goriot“ – Goriot, tema tütred. Väljendus selgest rahaahnusest ja materiaalsete väärtuste austamisest. Ei eksisteerinud tütardele isana vaid pigem rahaautomaadina. Nad olid niivõrd ärahellitatud õukonnas, et nende jaoks ei olnud sobilik tunnistada oma isa, sest ta elas pansionis . Tütred käisid ta juures siis, kui oli järjekordselt raha vaja ning lõpuks viis see selleni, et inimesed hakkasid arvama neist kui lõbutüdrukutest, kes käisid Isa Goriot juures. Teoses „Isa Goriot“ on väga hästi toodud välja suhtlusmoment Isa Goriot ja tema tütarde vahel. See on täiesti tüüpiline näide egoistlikkuse tipust, kus kasutatakse inimene ära ja seejärel visatakse nurka. Siinkohal ei ole mingiks mõjutavaks faktoriks see, kas ärakasutatav on isa, ema, sõber, võõras …
Raha ajaloost - Raha tekkimise eelduseks on olnud kaubavahetuse sünd ja areng. Minevikus elasid ja toitusid inimesed sellest, mida neil õnnestus metsast ja põllult hankida. Seega oli toiduks ja eluks vajalike vahendute valik suhteliselt ühekülgne. Ühtede väärtuste ülejääk ja teiste puudujääk tekitas vajaduse vahetuse järele.Vahetuse eesmärk oli rikastada tarbitavate hüvitiste valikut. Probleemiks muutus aga vahetuseks sobiva partneri leidmine ja see lõigi eelduse üldkasutatava hüvise kasutuselevõtuks. See pidi olema selline hüvis, mida kõik aktsepteeriksid ja kasutaksid. Selleks sai raha.
Maksevahendina ja arvestusühikuna on erinevatel aegadel kasutusel olnud kõige erinevamad asjad. Osad neist on olnud loomset, taimset või mineraalset päritolu. Osal neist on olnud väärtust ka mitterahalises kasutuses, osal mitte. Enamik rahana kasutusel olnud asju on väga hästi säilivad. Kõikide nende asjade ühine tunnusjoon on see, et mingil ajal ja mingis kohas on neid rahana tunnustatud.
Kaugemas minevikus täitsid raha funktsiooni ehted , karusnahad, relvad, kariloomad, jne. Sellist kaubalises vormis esinenud raha, millel on peale raha funktsiooni ka omaenese väärtuse nimetatakse kauprahaks.
Raha tähtsusest, mida toob endaga kaasa?
Inimeste olemus – näidata end teistest parema, ilusama , rikkama ja edukamana? Arutle.
Maailm areneb, inimesed arenevad, aga loomus jääb samaks/kordub? Reegel?
L. Tolstoi on kirjutanud teose „Anna Karenina“, milles kujutab ta armastuse head ja halba. Ta on raamatusse kirjutanud armumise esimesest silmapilgust, petmise ja reetmise jne. Negatiivne mõjuvõim - L. Tolstoi teosest, kus nimitegelase igati keeruline elu leiab traagilise lõpu tema enda käe läbi.
A.Tšehhov, J. Rooste. Kirjanik aastakümneid tagasi, tänapäeva kirjanik. Mõlema teosed räägivad inimestest, kellel on elus madalad eesmärgid, raskused ehk inimkonna mured ja rõõmud on läbi aegade samad.
Wilhelm von Humboldt (1767-1835) oli saksa filosoof, kunstiteoreetik ja keeleteadlane “Ilma võitluse ja kannatusteta pole ühtki inimelu. “
Mark Twain ( Samuel Langhorne Clemens ), 1835- 1910 „Ära ütle, et maailm on sulle võlgu. Maailm ei võlgne sulle midagi, sest ta oli siin esimesena.“