Ühiskonna – ja riigikorraldus Vana-Ida riikides (0)

Ühiskonna – ja riigikorraldus Vana-Ida riikides
Vana-Ida riikideks on Egiptus ja Mesopotaamia . Egiptuse ühendas umbes 3000. eKr Ülem-Egiptuse vaarao Menes . Mesootaamias kujunesid järkjärgult samuti umbes 3000 eKr Sumerite linnriigid .
Egiptlased pidasid end autohtoonseteks, ürgseks rahvaks. Neil polnud päritolulgende, nad samastasid end universumiga. Egiptuse ühiskond oli rangelt hierarhiline , selle tipus seisis absoluutse võimuga jumal-vaarao, kelle valitsemine pidi tagama loomuliku korra. Vaarao oli seadusandja,sõjaväe ülemjuhataja ja kõreima preestrina ainus täievoliline vahendaja inimeste ja jumalate vahel. Egiptuse riik ja ühiskond oli rõhutatult traditsiooniline. See toimis üksikasjadeni reguleeritud korra järgi, mida peeti jumalate poolt määratuks. Kuninga võim tugines suhteliselt kitsale ühiskonnale, kelle seast pärinesid pärinesid kõrgemad riigiametnikud ja preestrid . Valitseja oli nendega sugulus-abielusidemetes ning ka uud valitsejad kerkisid esile just nende seast. Tegemist oli suurmaavaldajatega , kes koos vaaraoga suunasid Egiptuse käekäiku ja kelle käsutusse koondus enamik ühiskonna rikkusest. Ülejäänud osa ühiskonnast, peamiselt talupojad, olid allutatud riigi rangele kontrollile. Egiptus oli maaühiskond. Suuremaid linnu oli vähe, need kujunesid peamiselt losside ja templite ümber ega määranud eriti ühiskonna ja olustiku üldilmet kuna suurem osa nii ülikkonnast kui ka lihtrahvast elas maal. Egiptuse armee oli riigi hiigelaegadel tugevaim ja kõige paremini korraldatud kogu Lähis-Idas. Selle põhijõu moodustas kilpide ja odadega relvastatud jalavägi, eliitväe aga hobukaarikud, igaühel kaks meest. Ka vaarao ja väepealikud võitlesid kaarikutel. Egiptlastele lisaks kuulusid armee koosseisu ka võõramaa palgasõdurite üksused, kes võitlesid oma traditsioonilistes relvastuses. Enamik eiptlasi oli kohustatud riigi heaks ja riikliku kontrolli all tööd tegema. Riigil oli õigus määrata inimesi eri ametitesse, kuid tegelikkuses arvestati inimeste päritoluga. Talupoegi oli egiptlaste seas kõige rohkem.
Mesopotaamia kultuur ja jumalate panteon pärineb sumeritelt, keda võib pidada Mesopotaamia tsivilisatsiooni rajajaks. Nad lõid kiilkirja ja panid aluse linnalule, nende usk kujundas kogu järgnevat Mesopotaamiareligiooni ning nende kirjandust tunt ja jäljendati aastatuhandeid, samuti peetakse sumereid ratta leiutajateks. Suuriigi eesotsas seisis jätkuvalt kuningas, kes oli ühteaegu sõjaväe ülemjuhataja ja kõrgeim seaduseandja ning kohtumõistja. Kuningavõim oli jumalate kaitse all ja valitseja ise oli riigi ülempreester.
Mesopotaamias kehtisid Babüloonia kunu´ inga Hammurapi seadused, mis jagasid elanikkonna kolme õiguslikku seisusse: vabad kodanikud, sõltlased ja orjad . Kui süüdlane ja kannatatu olid ühest seisusest siis kehtis karistuse määramisel põhimõte “ silm silma ja hammas hamba vastu”. Kui aga vaba kodanik sooritas kuriteo sõltlase vastu, piirdus karistus trahviga. Orja tapmine või vigastamise korral tuli omanikule kahju hüvtada. Mesopotaamia tsivilatsioon oli linntsivilisatsioon. Kuigi suurem osa elanikkonnast elas maal, olid just linnad need, mis määrasid muistse Mesopotaamia ilme. Linnad olid nii poliitilised, religioosed kui ka majanduslikud keskused. Mesopotaamia riikide sõjavägi koosnes tüüpiliselt kuninga ja ülikute kaarikutel või ratsa võitlevatest kaaskondadest ning talupoegadest ja linnaelanikest moodustatud jalaväest.
Mesopotaaia suurriigid ei saavutanud Egiptusele iseloomulikku ranget tsentraliseerituse ja detailse sisemine korralduse taset, oli vähem reguleeritud. Egiptus jäi silma rohkem, kui range süsteemiga riik, kus kõik oli planeeritud, Mesopotaamias ei olnud see nii märgatav. Mõlemad on aga suurriigid, kes on palju saavutanud nii tänapeval kui ka aastatuhandeid tagasi. Mõlemad on jätnud suure jälje meie maalima ajalukku.