Kirjand: Eestluse olevik ja tulevik (0)

Eestluse olevik ja tulevik
Eestlased on Eesti põlisrahvas, kes kujunesid omaette rahvaks arvatavasti muinasaja lõpul ning kaasaegses tähenduses rahvuseks alates 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest. Eestlus , kui selline on niisiis kestnud juba mitmeid sajandeid , kuid raskusi on meie väikesel rahvusel palju olnud. Alusatades sõdadest ja okupeerimisest ning lõpetades eestlaste väljarändega. Milliseks riigiks on Eesti tänaseks kujunenud? Mida on oodata tulevikus, kas meie rahvus jääb püsima, või võõrandume me oma juurtest täielikult?
Eesti taasiseseisvus 20. Augustil 1991. aastal- see kuupäev on paljude eestlaste südames ja mälestustes kui suur võidupäev. Selle võiduka päeva nimel pingutasid paljud eestlased üheskoos, et saavutada taas vabadus ning Eesti vabariik. See oli aeg, kui kõikide eestlaste südamed lõid ühes rütmis ning iga hinge tõmme oli kui ühest suust . Eestlaste suurim soov täitus ning Eesti sai taas vabaks, eestlus võis jätkuda oma tavade kohaselt ning inimesed said Vene võimu alt vabaks.
Tänaseks päevaks on Eesti taasiseseivumisest saanud 19 aastat, kuid juba hakkavad eestlaste mälestustest tuhmuma ühtsustunne ning igatsus vaba riigi järele. Enam ei peeta meie väikest rahvust tähtsaks ning eestlus hakkab vaibuma. Üheks põhjuseks on ilmselt noored, kes sellest peaaegu 20 aasta tagusest ajast ei tea midagi või lihtsalt ei mäleta. Kurb on näha noori inimesi, kes ei pea enam lugu enda riigist ega rahvast, sest on harjunud Eesti Vabariigiga ning ei teagi teistsugust maailma. Selle kinnituseks on ka Paul Maitla sõnad: „Iga väike lapsuke õpib koolis ajalugu, õpib meie rahva ajalugu, aga suureks sirgudes unustanud, kuis terve meie eestlaste ajalugu koosneb vaid võitlustest oma olemasolu eest, võitlustest tugevate ja suurte naabrite vastu. Ei ühegi teise rahva ajalugu küündi selleni , pole keegi nii palju põlvede kestel võidelnud ja viletsusi läbi elanud kui just meie, eestlased“.
Väga tõsiseks probleemiks on praeguste noorte seas rahulolematus Eesti riigiga. Kuna praegusel ajal on majandus alles oma tõusuteel väga madalal, siis paljud inimesed lahkuvad siit riigist, et tõsta enda ning oma pere elukvaliteeti. Emigratsiooniga aga üldjuhul unustatakse eestlus ning meie rahva kombed. Tänu sellele aga kannatab vaid meie oma Eesti riik. Jättes maha kodumaa on see üks samm lähemale eestluse lõppemiseni. Kui minna elama välismaale ning seal laps sünnitada, on ta enda juurtelt eestlane, kuid keel ja kultuur on tema jaoks võõras ning laps omandab selle keskkonna pärimused, kus ta üles kasvab, mitte selle, kus ta heal juhul aastas kord satub. Enamus praegustest noortest ei tea, milline oli tõeline eestlus ning ühtsustunne, rääkimata selle edasi andmisest oma lapsele.
Teiseks väga suureks probleemiks võib pidada välismaalaste immigratsiooni, mis põhjustab rahvastiku segunemist. Päris puhtaid eestlasi, kelle esivanemad olid ka muinasajal siin, on alles jäänud väga vähe. Tänu ajaloo keerdkäikudele on täna meie seas palju saksa- ning veneverd, mida aga ei saa enam pidada puhtavereliseks eestlaseks. Tänu vere segunemisele ei ole enam alles puhteestlaslikku temperamenti ega ka tegutsemistahet, mis vanal ajal meie esivanemaid võitlema ning tegutsema sundis. Kuid tänasel päeval on meil just selle jõu järgi kõige suurem vajadus.
Eestlaste hääbumisega on väga sarnane Andrus Kivirähu teos “Mees kes teadis ussisõnu“, kus on väga hästi välja toodud ühe väikese rahva lõppemine. See teos räägib ussirahvast, kes elavad metsas, kuid aja jooksul külla kolivad, jättes endast maha vaid mälestused ning ussirahvas, kes metsa jäi sai otsa tänu sõjale. Ka eestlased on selline väikerahvas, kes kolib justkui külla, otsima paremat elu ning kaitsetu vähemus, Eesti territooriumil, on väga haavatav ning hääbumisohus. See teos justkui hoiataks ning valmistaks meid ette millekski, mis on paratamatu. Julius Kuperjanov on kunagi öelnud: „...Eesti rahvas kord paratamatult kaduma peab, kuid meie kohus on kõik teha, mis võimalik, et tema eluiga pikendada!“ Tema sõnadest võib järeldada, et eestluse lõppemine on vaid aja küsimus.
Keegi meist ei tea, mida toob tulevik, kuid olevikus on meil võimalik teha kõik, et säilitada meie rahvus. Säilitades enda südames ja mõtetes tõeline olemus eestlastest ning tõelised traditsioonid, on Eestil võimalus püsima jääda. Kuna meie rahvas on erinev ning mitte kõik ei hooli oma pärimusest, siis tuleks nendel inimestel, kes enda esivanematest lugu peavad, endast kõik anda. Enda juurtest võõrandumine on praegusel ajal väga võimalik, kuid andes kõik koos väikese panuse meie rahvuse säilimisse, võime selle väikese rahva veel päästa.