Käsitöö areng · Igas peres valmistati: tööriistaid tarberiistaid ehitisi rõivaid liiklusvahendeid Käsitöö areng · Oma ala meistrid tegid metallitöid: relvi tööriistu pronks ja hõbeehteid Kaubandus · Tegeldi vahetuskaubandusega: kaup vahetati kauba vastu kaup osteti edasimüügiks · Maksevahendiks oli hõbe. Kaubandus · Linnu Eestis veel ei olnud. · Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades ( suuremad linnused, asulad Tallinn, Tartu) · Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne ja lõunarannikut Venemaa linnadega (Pihkva, Novgorod) Kaubandus · Eestisse toodi: hõbedat, pronksi, soola, relvi, riideid, luksuskaupu. · Eestist veeti välja: karusnahku, vaha. * Eestlased müüsid röövretkedel saadud vara ja vange orjadeks. Talud ja külad · Eesti elanikud elasid taludes. · Eestlaste elamu oli suitsutuba s.o. väike palkidest hoone, mida köeti korstnata
Miks ei kujunenud eestlastel välja oma riiki? Üks võimalikke seletusi on asjaolu, et Eestit ei läbinud otse ükski tähtsaim kaubatee, mistõttu jäi ära suurema sõlmpunkti kujunemine. Teisalt jäi eesti ühiskonnal napilt puudu sellest materiaalsete hüvede kuhjumise kriitilisest piirist, mis on riikluse sünniks vajalik. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. 11. sajandi keskel jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremaid ning võimsaimaid ringvall- linnuseid eriti Lääne-Eestis ja Saaremaal näiteks Varbola maalinn. Eestlaste relvastusse kuulusid odad, mõõgad, sõjakirved ja nuiad, kilbid. Põhiliseks väeüksuseks oli maakonnas moodustatud malev, mis koosnes ratsa- ja jalameestest. Eestlastest lõunas elasid latgalid, seelid, semgalid ja kursid. Riia lahe ääres ja Kuramaa põhjaosas liivlased ja kurelased. Eestlaste ja latgalite vahel esines sageli tülisid ja relvakonflikte
põhiosa moodustasid talupojad-maaomanikud, kes pidid ülikuile tasuma andamit. Külad olid jaotatud vaskustesse ja ühe keskmise üliku võimu alla võis kuuluda 2-3 vakust. Lisaks ilmnes veel maata talunikke, kes rentisid suuremaaomanikelt maad või töötasid nende juures sulastena. Orjade seisusse võisid sattuda ka kohalikud, kes võtsid võlgu, aga ei suutnud seda tähtajaks tagasi maksta. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Umbes 11.sajandi keskpaiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremad ning võimsamad ringvall-linnused. Hoolikalt kindlustati linnuse väravad. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Tõhusaks relvaks olid sõjakirved. Ratsasõdalastel, aga ka paljudel teistel olid kaheteralised mõõgad. Vibusid ja nooli kasutati vähem. Kaitserelvastusse kuulusid esmajoones kilbid ja kiivrid, mõned rikkamad võisid kanda ka raudtraadist valmistatud rõngassärke. Põhiline väeüksus oli
· Alates 7. sajandist tegid läti hõimud Põhja- Lätis katseid nihutada oma senist asu ala eestlaste arvelt põhja poole. Sellel perioodil rajati Kagu- Eestisse hulk linnuseid. · Osad seni Põhja- Lätis elanud läänemeresoomlastest segunesid läti hõimudega, vaid liivlased säilitasid oma asu ala Läti lääneosas 2. Eesti ühiskond esiaja lõpul: sotsiaalne kihistumine. Maakonnad ja kihelkonnad. Linnused. Külad ja elamud. Muinasaja lõpul elas Eestis u 150 000 inimest, asustamata jäid vaid maa soisem edelaosa, mererannik ja mõned saared. Elatusalad: · Peamine tegevusala oli maaharimine. Alepõllunduse kõrval võeti kasutusele künnipõllundus, VII-VIII saj. Paiku võeti kasutusele rauast teraga ader (konksader, harkader) · Maa suurust arvestati adramaades sellise suurusega maa, mida hariti ühe adraga. Tavaliselt oligi talupere valduses üks adramaa.
Billingeni katastroof Balti jääpaisjärve veed ulatusid Billingeni mägedest põhja poole ning tema veed voolasid osalselt Põhjamerre, mis suurendas Eesti pindala muinasaeg ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotuseni XIII sajandi alguses pKr nim esiajaks ehk muinasajaks. Eestis 9000 eKr kuni 1227 pKr muistis ehk muinasjäänused, (muinasajal) inimeste poolt rajatud või maha jäetud ehitised, põllud, asjad kinnismuistis muistis, näiteks asulakohad, linnused, kalmistud, põllud irdmuistis muistis, üksikesemed, näiteks töö- ja tarberiistad, relvad, ehted paleoliitikum ehk vanem kiviaeg, algas esimeste inimeste kujunemisega ja lõppes Põhja-Euroopa jääaja lõpuga (Eestis puudus asustus) mesoliitikum keskmine kiviaeg, Eestis IX a.t. eKr (u 7500) kuni V a.t. eKr (u 3000), töö- ja tarberiistad kivist, sarvedest, luudest neoliitikum noorem kiviaeg, Eestis V a.t. eKr kuni II a.t
külatüübid. Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal olid sumbkülad, kus talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ida-Eesti voortel rajati talud ridastikku ja nõnda tekkisid ridakülad. Lõuna-Eestis küklikul maastikul olid hajakülad, kus talud paiknesid üksteisest kaugemal(Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I). Muinasaja lõpu kõige muljetavaldavamad mälestusmärgid on 11.-12. sajandil kerkinud võimsad linnused. Suurim maalinn asub Harjumaal ja see on Varbola Jaanilinn. Seal viibides võib veel tänagi ettekujutada omaaegseid kaitsetarasid, värvaid ja muid ehitisi ning linnuse õuel askeldavaid inimesi. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osaliselt kombineeritud kivipallidega, mis olid laetud ilma mördita nagu kiviaiad. Ent kaitseehitisena olid muinaslinnused sellegipoolest täiesti tõsiseltvõetavad ning hiljem nägid sakslased nende vallutamisega kurja vaeva
Ajalugu Esiaeg Neoliitikumi ajal tegeleti kammkeraamikaga ,mille tõid siia soome-ugri hõimud. Peale Kunda kultuuri tuli eestisse kammkeraamika kultuur. Tööriistad olid kivist,luust,sarvest. Tule tegemiseks kasutati tulekivi. Neoliitikumist, Mesoliitikumis oli nii. Raud on tugevam kui pronks. Raud on selline materjal,mis kasvatab tööviljakust, saagikus paraneb. Sellest materjalist tööriistad lubavad raskemate tingimustega muldasid harima. Eestis hakatakse ka ise rauda tootma. Raud hakkab selletõttu rohkem levima, vahet välja kivist ja luust tööriistad. Asustus on koondunud sisemaa poole, põlluharimine on muutunud põhiliseks tegevusalaks. Ühtlasi on mindud üle põlispõllundusele. Muinaslinnused paiknesid Eesti idaosas, kuna venelased olid ohtlikud naabrid. Eestlased muinasaja lõpul Ühe adraga toideti üks pere. Pere 10-15 inimest. Kolmeväljas
Eestis oli 13. Sajandi algul umbes 45 kihelkonda. Need liitusid omakorda suuremateks maakondadeks, mida oli 8: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tekkis tülisid ning tehti vastastikkuseid rööv- ja sõjakäike. Olukord tõsines seoses ümbritsevatel aladel tekkivate riiklike ühendustega. Need kujutasid ohtu eestlaste iseseisvusele. Umbes 11.sajandil jäeti väiksemad linnused maha ja hakati rajama suuremaid ning võimsamaid ringvall-linnuseid. Vallid olid pikad ja kõrged, praegugi on Varbola Jaanilinna vall 580 m pikk ja 8-10 meetri kõrgune. Hoolikalt kindlustati linnuste väravad. Mõne linnuse sissepääsu kaitseks rajati koguni mitme väravaga pikem väravakäik. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Samuti olid olulised sõjakirved. Ratsasõdalastel olid kaheteralised mõõgad. Vibusid ja nooli kasutati vähem
Kõik kommentaarid