Eestlane välismaal (4)

Eestlane välismaal
Eestlaste esimene suur väljaränne Eestist algas 1850. aastatel. Tuhanded eestlased suundusid Venemaale, lootuses alustada uut ja paremat elu, kuna Eestis tekkis rahvastiku suure juurdekasvu tõttu maapuudus. Lisaks soosis Venemaa koloniaalpoliitika Balti talupoegade väljarännet riigi väheasustatud aladele. Kahekümnenda sajandi teisel poolel asustasid Vene Impeeriumi alasid ligi kakssada tuhat eestlast. Järgmine suur Eestis lahkumine oli 1920. Aastatel, kuid hoopis teistel põhjustel- Eesti Vabariigi ebastabiilne majanduslik ja poliitiline olukord. Mindi laiali üle kogu maailma- Austraaliasse, Ameerikasse, Argentiinasse ja mujale. Aastatel 1939-1944 lahkus poliitilise pagulasena Saksamaale ja Rootsi kümneid tuhandeid eestlasi. Rahvastikuministri büroo andmetel on Eesti hetkel üks suurima välissündinud elanikkonna suhtarvuga riike Euroopas. Nimelt moodustavad võõrsil elavad rahvuskaaslased lausa viisteist protsenti eestlaste koguarvust. Mida Eesti inimesed mujal maailmas teevad, miks nad on siit ära läinud? Kas nad plaanivad ka tagasi tulla?
Sügisel käis ETV-s saatesari nimega „Meie Euroopas“, mida juhtis Maire Aunaste. Saate eesmärk oli tutvustada eestlasi, kes elavad erinevates Euroopa paikades. Igas saates võis näha inimesi, kes naeratavad ja säravad, ülirahul oma otsusega just sinna elama asuda . Maire Aunaste vastas küsimusele, miks see nii on, et kui tema Ameerikast tuli, naeratas ja kallistas ta samuti kogu aeg. Pisut aega hiljem aga mitte. „Eestis tabavad sind hoobilt igasugused mured ja hirmud. Keerad televiisori lahti ning kuuled pidevalt ainult probleemidest,“ selgitab Maire Aunaste. Inimesed harjuvad sealse eluga ära, kindlustatakse endale seal normaalne elu ning ei mõeldagi enam tagasitulekule.
Inimestele, kes on olnud sunnitud Eestist lahkuma või on läinud vabatahlikult, on avanenud ka palju uusi uksi ning on saavutanud isegi kuulsuse. Kõige eredamalt on meeles „Pealtnägija“ lugu Mihkel Roosist , Eestis sündinud ja kasvanud, ent teismelisena perega Ameerikasse kolinud perest . Hektel Ameerika NFL-s mängiv Mihkel poleks kunagi nii palju saavutanud, kui ta ema poleks otsustanud Eestis lahkuda ning ta ei plaani tulevikus ka Eestisse püsivalt elama tulla.
Viimasel ajal on kasvanud tendents , et noored suunduvad peale kooli lõpetamist piiri taha. Kes pürgib välismaa ülikooli, kes soovib lihtsalt leida lihttööd, mille eest midagi ka makstaks. Tüüpiline eestlane on ju uhke, kuid ta teeb välismaal tööd ja saa palka, mis on palju kordi rohkem kui ta saaks sama töö eest Eestis. Välismaa ülikoolides saadavat haridust ei ole võimalik kõrvutada Eesti kõrdkoolide omaga . Võõrsil saavad noored iseseisvamaks, julgemaks, omandavad uusi kogemusi ning suureneb ka nende silmaring . Kuigi osa otsustavad jäädagi välismaale, tulevad teised tagasi ning muudavad oma piiri tagant saadud teadmisetga Eesti elu paremaks ja mitmekesisemaks.
Mitmed väliseestlased on otsinud ja leidnud endale sobiva viisi, kuidas Eesti riigi arengut toetada. Ainsaks võimaluseks ei ole Eestisse tagasi kolimine , nagu võiks arvat riigi „kojumeelitamise“ poliitika põhjal. On küll näiteid rahvuskaaslastest, kes ei ole Eestis kunagi elanud, kuid on siiski naasnud siia, et aidata riiki üles ehitada. Parimaks näiteks on kindlasti Eesti Vabariigi praegune president Toomas Hendrik Ilves. Kuid hulgaliselt on eestlasi, kes elavad mujal kui Eestis, kuid kellele läheb korda, mis kodumaal toimub ja annavad oma panuse. Näiteks andsid sajad väliseestlased oma panuse Võidusamba rajamiseks, annetades Võidusamba fondi kokku enam kui kolmveerand miljoni krooni suuruse summa.
Välismaal elav eestlane on rohkem eestlane kui ta on Eestis olles. Eemal olles on ta oma rahvuse üle uhke ja talle läheb tema päritolu korda. See kipub aga oma kodumaal elavatel eestlastel ununema ning neid võib pidevalt leida hädaldamas Eesti üle. Väliseestlased mõistavad, kui tähtis on oma päritolu ja kultuuri ülal hoida, ükskõik millises maailma nurgas nad ka ei oleks. Lõpetuseks võiks tsiteerida Kanadas sündinud ja koolis käinud, kuid nüüd Eestis elavat Küllike Sillaste-Ellingut: “Arutledes väliseestlaste võimaliku panuse üle Eesti riigi arengusse, peaks meie lähtekohaks olema, et Eesti riik vajab kõiki eestlasi, ükskõik millises maailma paigas nad parajasti juhtuvad elama. Globaalne eestlus – millest armastas rääkida president Lennart Meri – on Eesti jaoks äärmiselt oluline ressurss ja konkurentsieelis .“