Keskmise põlvkonna 14 esindajast, kes said kirjanikeks juba läänes, olid Sõgla andemeil natse teeninud 10. (Akadeemia 2008 : 2259) Võib öelda, et kui emigrantlik kirjandus oleks emigrantliku kirjanduse ladviku mõju alt vabanenud, siis oleks ta võinud jõuda massitiraazide kodumaa lugeja ette. Seda siiski ei juhtunud. (Akadeemia 2008 : 2260) OKUPEERITUD JA PAGENDATUD EESTI Eestist eemale siirdunuid kiusas algusest peale küsimus, kas käituda kui pagulane, lihtsalt inimene või välismaa eestlane (Akadeemia 2008 : 2260 ). " [---] Välismaal olles tuleb jääda eestlaseks eksiilis s.t säilitada oma kultuuriline järjepidevus võõras ümbruses ja jätkata vastupanu poliitilisele võõrreziimile kodumaal. Eesti kultuuri vältimatuks eeltingimuseks on iseseisev rahvusriik, ning kultuuritöö paguluses. [---] Üks peamisi põhjuseid, mis pagulasatitüüde tagant kihutab, on see, et isegi rahvusvaheline õigus tunnustavat õiguvastaseid
MIKS SUURENEB EMIGRATSIOON EESTIST JA ERITI NOOREMATE INIMESTE EMIGRATSIOON? Essee Juba laulusõnad ütlevad, et "Eestlane olen ja eestlaseks jään" ning rõhutavad, et eestlane olla on uhke ja hää, kuid ometi läheb iga aasta aina rohkem ja rohkem eestlasi välismaale elama. Paljud neist unustavad ära oma emakeele ja ei tule enam kunagi Eestisse tagasi. Tekib küsimus, et miks lähevad eestlased välismaale? Väljaränne ehk emigratsioon on olnud viimastel aastatel väga aktuaalne teema eestlaste, eriti noorte seas. Eesti elanikkond väheneb, mis tähendab, et väljarännanud inimesed ei pruugigi Eestisse tagasi tulla ning sellega väheneb ka meie riigi iive
Ühendriikides, Rootsis ja Kanadas on paarikümne tuhande inimesega kogukonnad. USA-s, Rootsis, Kanadas ja Venemaal elab hinnanguliselt kokku ¾ väliseestlastest. 24 välisriigis paikneb vähemalt sajaliikmeline Eesti kogukond. (Wikipedia 2016) Välja on rännatud erinevatel põhjustel. Minu arvates on suuremaks põhjuseks Eesti astumine Euroopa Liitu 2004. aastal ja ühinemine Schengeni viisavaba alaga. Piirid avanesid. See on avanud Eesti elanikele välisriikide tööturud ning kaasa toonud välismaal töötavate inimeste arvu kasvu. Peale töölemineku mindi õppima ja lihtsalt maailma avastama. Väljaränne sai uue hoo majanduskriisi alguses. Eesti 2008.–2010. aasta majandussurutis oli põhjustatud 6 ülemaailmsest suurest majandussurutisest, mis algas 2007. aasta detsembris. 2010. aasta lõpuks hakkas Eesti majandus taas kasvama, kuid surutisest taastumine on osutunud
Sissejuhatus Olla eestlane Euroopas kui maailmakodanik? Kas see võiks olla meie väikese rahva jaoks olulisem, kui olla eestlane oma kodumaal? Me kipume unustama oma rahvust ja traditsioone ning oleme muutumas rohkem eurooplasteks, kui jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine. Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud
Välis-Eesti ühiskonna kultuurielu oli aktiivne. Saksamaal organiseeriti koos lätlaste ja leedulastega Balti Ülikool ja Bonnis Balti Instituut. 1972. aastal toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad (ESTO) Torontos. Olulise kultuurikeskusena tegutseb mitmel pool Eesti Maja. Omaette väliskultuuriliseks fenomeniks on olnud väliseesti kirjandus. Kokkuvõttes kindlustas Välis-Eesti pagulasühiskond rahvuskultuuri kestmise ja edasiarendamise välismaal. Pagulaste ja kodueestlaste kontaktid sõjajärgse külma sõja ajal olid minimaalsed ning juhuslikud. Suhted Kodu-Eestiga hakkasid äärmiselt ettevaatlikult taastuma. Tegemist oli isiklike kontaktidega, mis piirdusid kirjavahetuse ja üksikute külaskäikudega kodumaale. 1959. aastal avanes pagulaste võimalus Eestit külastada turistidena. Selleks aga oli vaja viisa taotleda. Aasta-aastalt kasvas külastavate 12 pagulaste arv. 1960
ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele: keeleküsimus, süvenev migratsioon, möödalaskmised noorsoopoliitikas. See kiri oli katse inimlikustada olemasolevat reziimi. Võimulolijad suunas oma jõupingutused mitte ühiskonna pingete leevendamisele, vaid kirja koostajate tasalülitamisele ühiskondlikust elust. Rahva hulgast leidus 40 kiri laialdast poolehoidu. See levis salaja paljundatult käest kätte, süvendades protestimeeleolusid. Kirja avaldamine välismaal suurendas ka muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Igatahes edaspidi venestamispoliitika Eesti NSV-s mõnevõrra pehmenes. 4. Vastupanu ja repressioonid xvi. Relvastatud vastupanuliikumine Nõukogude võimu taaskehtestamisesse suhtus rahvas enamasti eitavalt. Vastupanu uue reziimi vastu oli nii passiivne kui ka aktiivne. Aastatel 1944-1953 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus metsavendlus
Venemaaga tuleb territoriaalvett jagada Narva lahes ja erilis vaidlusi sealjuures ei tekkinud, vahepealne meri jagati lihtsalt pooleks. Ka Soome lahe kitsamas osas, Tallinna ja Helsingi vahel, võiksid kokku puutuda Eesti ning Soome territoriaalveed. Kuid soomlased on määranud oma territoriaalveed kõigest 3 miili laiuseks. Et mitte kurjasti kasutada soomlaste tagasihoidlikkust ja et mitte hakata kontrollima Peterburgi suunduvaid ja sealt lahkuvaid Vene ja välismaa laevu - millest kahtlemata tõuseks asjatut tüli - ilmutas ka Eesti mõõdukust ja kitsendas oma territoriaalvett, nii et laevatee jääks väljapoole. Võibolla oleks võinud määrata kitsama territoriaalmere ka Vaindloo saare ümber, et vältida intsidente sealses õhuruumis "nurka lõikavate" Vene lennukitega Läänes ulatub Eesti territoriaalmeri kõikjal 12 meremiili kaugusele meie saartest. Edelas, mere jagamisel Lätiga, aga tuli arvestada Riia lahe eriseisundit
lääneprovintsides valitses venestus. Peterburi tööstus võttis vastu Eesti- ja Liivimaal pärast maa päriseksostmist rakenduseta jäänud töökäsi ja seal sai hariduse suur osa väikesest kujunevast eesti ja läti harituskonnast48. Tartu ülikool oli ju endiselt suuresti baltisaksa vaimu kandev õppeasutus, millele pakkusid edukalt konkurentsi eelkõige Peterburi oma mitme kõrgema haridusasutusega, aga ka mõned teised ülikoolilinnad Vene- ja välismaal. Peterburi eestlaste arv kasvas pikkamööda, kuid pidevalt. Kui 1787. aastal tekkis sealne Jaani kogudus, võis eestlaste arv ulatuda umbes kolme ja poole tuhandeni. Pool sajandit hiljem, 1834. aastal, oli linnas eestlasi 5214, 1850. a 5703, 1858. a 4600, 1862. a 5353. Järsem Peterburi eestlaste arvukuse tõus leidis aset 1890. aastatel: 1890. a loendati neid juba 7431, 1897. a 12 238, 1910. a 14 704 ja 1917. a kuni 50 00049
Kõik kommentaarid