Ühiskond ja üksikisik (1)

Ühiskond ja üksikisik.
Ühiskond ning üksikisik on kaks põhiasja, mille ümber tiirleb kogu teema ülesehitus Alber Camuse raamatus „Katk”. Teoses on märgata inimtundeid, vägivalda ja lootust kohesele pääsemisele.
Nagu eelnevalt sai juba märgitud, on inimtunded väga hästi märgata. Seda seetõttu, et tundeid saab väga hästi kirjeldada. Inimese tuumaks loetakse kohusetunnet, seega on enamus inimesi valmis ka appi tõttama temale tundmatule inimesele. Suureks ühiskonna heategijaks kujunes välja doktor Rieux, kes hakkas ravima epideemia patsiente juba katku algusest peale ning püüdis aidata mingisuguselgi korral linnas säilima jääda. Muidugi mõsta oli peale Rieuxi veel paljusid inimesi, kes tegelesid katku ning tema loodud kaosega. Inimesed olid kohati kurvad ja sealt samast ka rõõmsad, aga ma arvan, et see rõõmsus tuli liigsest alkoholist, mida terve ühiskond tarbis alalõpmata. Alkohol kaotas mured neil isikutel, kellel kadus töökoht, kes oli turistina linnas, kes oli kaotanud oma lähedase. Nad kõik olid vangid linnas, mida ei pruukinud tundagi ning kus igaüks oli potensiaalne haiguse edasikandja, sellepärast uputati oma mured alkoholipudelitesse. Doktor Rieux püüdis end iga patsiendi juures täiesti külmaks jääda ning mitte välja näidata oma tundeid ning hirmu. Enamus patsiendi lähedasi ning patsiente arvasid, et arstid on külmad jõhkardid. Kui nad pidid kellegi perekonnaliikme karantiini kaasa viima, kus ta arvatavasti suri, ei olnud keegi ükskõikne, arstid tundsid neile tegelikult kaasa. Isegi Rieux murdus korra, kui pidi nägema kuidas väike süütu poiss piinles mitu tundi. Poisile süstiti Casteli seerumit, kuid see ei mõjunud, vaid pikendas tema piinasid. Arst lihtsalt ei suutnud kogu seda õudust pealt vaadata ning läks ruumist välja.
Keskendutakse ka Ramberti põgenemisplaanile, ta tahab meeleheitlikult pääseda oma naise juurde, kes oli Pariisi jäänud. Selleks pidi aga tohutult vaeva nägema, pisut kahtlaseid liine pidi tutvust looma ja samal ajal kõike salajas hoidma. Kui ta ka lõpuks suutis asja nii kaugele ette planeerida ning ära organiseerida, otsustas ta siiski ümber ning jäi Rieuxile ja oma sõpradele toeks ning abiks haigete ravimisel.
Vägivald on inimloomuse üks paratamatu osa, mis näitab end välja siis, kui inimene tunneb, et midagi toimub vastu tema tahtmist. Raamatus pidid vägivalda kasutama linna piirivalvurid. Nad lasid maha kõik kes püüdsid teisele poole piiri saada ilma loata, kas siis maismaal või mere kaudu. Inimestel oli pidev mässumeeleolu, kuna paljudel oli armsam teiselpool linnaväravaid. Vägivallale võis samuti kaasa õhutada alkohol , kuna kõik jõid seda ning kui see otsa sai, taheti kohe ka lisa saada.
Suurt rolli esindas ning samas ka ei esindanud inimeste positsioon ühiskonna elus. Suur roll oli kindlasti piirivalvuritel, kuna nemad said salaja inimesi üle piiri lasta. Tähtis roll kadus näiteks linnajuhtidelt, kuna nemad ei saanud praktiliselt midagi otsustada enam, kõik olenes sellest, mida arstid soovitasid teha. Kui soovitati kogu linn karantiini panna, siis minu arust kõige hullem oli see, et isegi kirju ei võinud välja saata linnast, vaid ainult telegramme, mis olid väga lühiksed. See tõigi ühsikonna moraali väga madalale. Samuti ei mänginud rolli mitte ükski vabandus linnast väljumiseks, ükskõik kas sul oli keegi haige väljaspool linna või olid lihtsalt läbisõidul, pidi sa ootama katku lõppemiseni. Kuid samas kerkis roll ka arstidel igasuguste läbipääsu lubadega, Rieux sai endale välja kaubelda piirivalvurilt ühe supluse meres koos sõbraga.
Lootus on kindlasti kõigi inimeste sisemuses peidus, kuigi ta seda ei pruugi välja näidata. Suurimaks lootuseks teoses on kindlasti linnast pääsemine ning ellujäämine. Samuti püüavad linnajuhid inimestele lootust anda sellega, et kästakse ajalehes kirjutada, et surmajuhtumite arv on väike, kuigi reaalselt ei olnud see nii väike nagu kästi kirjutada. Inimesed on väga skeptilised ning nad ei usugi seda, isegi siis nad ei uskunud kui öeldi, et linn saab karantiinist välja.
Nii mõnedki perekonnad veetsid aga vaikides selle õhtu, mis teistele oli lärmakas ja lõbus.Nemad teavad nüüd, et kui on olemas midagi, mida ihaldada tasub ja mõnikord ka kätte saada võib, siis on see inimlik armastus.