Eesti Vabariik (1)

Eesti vabariik
1.põhiseadus: 1920. aastatel hakati Eestis looma erakondi, tihtipeale olid nende dokumendid ebamäärased, lubamata teha kindlamaid järeldusi erakonna poliitiliste vaadete kohta. Kuna Eesti arenes kiiresti siis loodi esimene põhiseadus. Vastavalt sellele oli meil kõrgeimaks võimu kandjaks rahvas. Seadusandlikku võimu teostas aga riigikogu, kuhu kuulus 100 liiget. Täidesaatva võimu teostas valitsus, mis vastutas riigikogu ees ja mida juhtis riigivanem . Kohalikel omavalitsustel oli nüüdsest otsustamisel suur iseseisvus ning kehtestati kodanikuõigused. Neist olulisemad olid kodanike võrdsus seaduse ees, hulgaliselt vabadusi ja õigus eraomandusele. Põhiseaduse halvaks küljeks oli aga see, et see ei kehtinud Tallinnas, piiriäärsetes rajoonides ja raudtee piirkonnas, seal kehtis kaitseseisukord.
Välispoliitika: Eestit tunnustati kui iseseisvat riiki juba 1918.a Prantsusmaa ja Inglismaa poolt. Eesti probleemide lõplik lahendamine pidi jääma Pariisi rahukonverentsi hooleks, kuid sealt abi ei tulnud. Seejärel otsiti uusi lahendusi ja otsustati lõpetada sõda Nõukogude Venemaaga. 1920.a sõlmiti Tartu rahuleping , kuid meile ei õnnestunud koheselt saada Rahvasteliidu täieõiguslikuks liikmeks. Iseseisva riigina nägi Eesti aga ohtu Saksamaas ja Venemaas. Viimane oleks igal sobival momendil soovinud Eesti vabaduse hävitada. Suhete parandamiseks ehitati suured kaubahoidlad Venemaa jaoks ja sõlmiti Moskvaga mittekallaletungi leping. Otsustati luua Balti liit Soome, Eesti,Läti, Leedu ja Poola vahel, kuid kahe viimase riigi vahel tekkisid tõsised konfliktid, mille tõttu ei olnud enam võimalik ühist liitu luua.
Reformid : Eestil tekkisid esimesed majanduslikud raskused seoses Venemaaga kaubitsemisel. Eesti toodangul oli raske konkureerida Euroopa kaupadega. Paljud firmad suleti või kolisid Venemaale ja Saksamaale. Eesti Pank andis aga laenu inimestele üle oma võimete ja seega tuli pankroti vältimiseks anda pangal uusi laene . Edaspidi selliste probleemide vältimiseks otsustati teostada rahareform , mis jõustus 1928. Aastal.
1920 võeti vastu Maareform, mille järgi riigistati mõisnikele kuuluvad maavaldused. Metsad ja soomaad jäeti enamasti riigile aga põllu-, heina- ja karjamaad jagati asundustaludeks. Tekkis ulatuslik väikeomanike kiht ning palgatööliste osakaal maaelanikkonnas langes oluliselt. Peale maa võeti mõisnikelt ära põllumajanduslik inventar ja loomad. Kerkis hulgaliselt uusi talusi ja külasi. Sellest reformist kaotasid küll mõisnikud, kuis Eesti põllumajandus sai taas jalad alla.
Majanduskriis : 1929. aasta lõpus puhkes ülemaailmne majanduskriis, mis jõudis Eestisse aasta pärast. See oli tingitud ületootmisest, kuna Eesti peamiseks ekspordiartikliks olid toiduained siis kannatas selle all kõige rohkem põllumajandus. Hinnad langesid ja sissetulekud vähenesid, paljud nõrgemal järjel olevad talud läksid pankrotti . Sama juhtus ka tööstuses, vähese tootmise tõttu sulgesid paljud firmad oma uksed ning seetõttu tekkis suur tööpuudus.
Kriisi süüdlasena nähti erakondi, selle parandamiseks liideti erakondi. Seejärel nähti auku põhiseaduses, otsustati luua presidendi ametikoht, et riigikogu ei omaks liialt suurt võimu. 1929a loodi Eesti Vabadussõdalaste liit, millest sai suurim poliitiline organisatsioon Eestis ja tänu neile valiti esimene president .
Kultuur: Esmakordselt sai Eesti kultuur riikluku tähelepanu ja toetuse osaliseks . 1925. aastal loodi kultuurkapital, mis finantseeris kultuuri. Kujunes välja professionaliseerimine, mis aitas kaasa eesti keele kaasajastamisele ja kasutusvaldkonna laienemisele. Tänu sellele sai teoks emakeelne haridus . Kultuur arenes kiiresti ja korraldati erinevaid kontserte ja esinemisi ning ei hääbunud ka traditsioonid. Negatiivseks selle juures oli aga loomevabaduse piiramine 1930.aastal.