Eesti Ajalugu (1)

Eesti Vabariik 1920.-1930.aastail
Demokraatlik Eesti (1918-1934)
Eestis oli inimestel kindel soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus ka Asutav Kogu Eesti esimest põhiseadust koostades. 1920.a loodi põhiseadus. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu ja täidesaatvat võimu valitsus. Eestit juhtisid koalitsioonivalitsuses. 1930.a algul tabas Eestit majanduskriis . Paljud arvasid, et on vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua riigipea ametikoht. Usuti , et laialdast võimu omav riigipea viib Eesti majanduskriisist kiiresti välja. Selleks oli vaja muuta põhiseadust. Eriti nõudsid põhiseaduse muutmist vapsid . 1933.a kiideti parandused põhiseaduses heaks, mille olid koostanud vapsid. Riigipea ja uue Riigikogu valimised pidid toimuma aprillis 1934.a. Ka vapsid kavatsesid seal osaleda.
Autoritaarne Eesti (1934-1940)
Päts ja Laidoner ei soovinud vapside võitu, niisiis nad teostasid 12.aprill 1934.a sõjaväelise riigipöörde. Suleti kõik vapside organisatsioonid , vangistati palju vapse, lükati edasi valimised, Riigikogu saadeti laiali, erakondade tegevus tühistati, loodi riiklik ainupartei ( Isamaaliit ), ajakirjandust hakati jälgima. Demokraatia asendus autoritaarse riigikorraga, mis on saanud nimeks vaikiv ajastu. Uued riigijuhid koostasid uue põhiseaduse 1937.a.
Välispoliitika
Välispoliitka eesmärgiks oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuallikaks loeti Venemaad, abi loodeti ennekõike Rahvasteliidult, kuid abi ei saadud. 1920.a algul püüti luua Balti liit, mille alla kuuluks Soome, Poola, Leedu, Läti, Eesti. Kuid liitu ei suudetud luua, sest tulid ette riikide omavahelised vastuolud.
Majanduse areng
Teostati maareform . Selle käigus riigistati mõisnike maavaldused, mis jagati soovijatele, nii tekkis 35 000 uut asundustalu . Tähtsaim majandusharu oli põllumajandus, mille arendamisele aitas riik igati kaasa. Juhtkohale tõusis loomakasvatus. Tööstuses asendati Venemaa huvides töötanud hiigeltehased uute ettevõtete ja tervete uute tööstusharudega. Peamised väliskaubanduspartnerid olid Saksamaa ja Suurbritannia .
Kultuuriareng
Suurt tähelepanu pöörati haridusolude parandamisele, pandi alus eestikeelsele kõrgharidusele ja teadusele. Eesti sportlased osalesid edukalt suurvõistlustel.
Vabadussõda
Sõja algus
11.nov 1918 kui lõppes Esimene maailmasõda, tuli Tallinnas uuesti kokku Eesti Ajutine Valitsus, võttes Eesti valitsemise enda kätte. Kuid nüüd hakkas Eestit ohustama Venemaa, ennem ohustas Saksamaa. 28.nov 1918.a ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe taanduma. Kogu detsembrikuu hõivas Punaarmee üle poole Eesti mandriosast. Punaarmeele aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm. Vaenlastega võitlesid enamasti väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid ohvitserid ja koolipoisid. Välisabi tuli peagi Inglismaalt, Soomest, Taanist, Rootsist. 1919.a esimestel päevadel Punaarmee pealetung peatati.
Vastupealetung
Esialgu saavutati edu Põhja-Eestis. Soome poisid tõrjusid Punaarmee Narvast välja. 1.veebruariks oli Eesti pind vabastatud. Kuid sõda polnud sellega lõppenud veel. Enamlased koondasid uusi jõude. Siiski tõrjus Rahvavägi kõik rünnakud tagasi ning haaras uuesti intsiatiivi. Sõjategevus otsustati viia Eestist väljapoole Lätti.
Landeswehr 'i sõda
Lätis kohtas Rahvavägi uut vaenlast , sakslasi. Sakslased nõudsid eestlaste äraminemist, kuid eestlased keeldusid, siis tekkis Võnnu linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe jaq eestlaste vahel. See kasvas kiiresti suureks relvakonfliktiks. Sõja algetapil oli ülekaal sakslastel. Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga 23.juuni.
Sõja lõpetamine
Rahva seas kasvas soov sõda lõpetada. Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud, sest poolte seisukohad olid tihtipeale vastandlikud. Rahulepingule kirjutati alla 2.veebrualil 1920.
Eesti välispoliitika 1920-1930.a
Ohuallikad
Suurimaks ohuallikaks peeti Venemaad. Mõningast ohtu nähti ka Saksamaas. Kuna Eesti võimalikud vaenlased olid suurriigid , siis ei saanud panna omariikluse kaitset ainult sõjaväe õlule, vaid selleks tuli kasutada ka välispoliitika võimalusi.
Balti liit
1920.aastate algul otsustati moodustada Balti liit, ehk Soome, Eesti, Läti, Poola, Leedu liitu. Kuid see jäigi unistuseks, kuna takistusteks olid Balti riikide omavahelised vastuolud ja konfliktid.
Suhete normaliseerimine
Eesti-Saksa vastuolud asendusid peagi tihenevate majandus-ja kultuurisidemetega. Venemaaga suhtlemises saavutati vähe, ehkki sõlmiti hulk mitmesuguseid kokkuleppeid.
Toetuse otsimine suurvõimudelt
Rahvasteliitu oli Eesti astunud juba 1922.aastal, kuid kahtles esialgu liidu suutlikkuses.Kuid see kahtlus kadus peagi. Eesti lõi Rahvasteliidu ettevõtmistes aktiivselt kaasa.
Ohu kasv
1930 hakkas rahvusvaheline olukord taas teravnema. Ohuallikateks kujunesid Venemaa ja Saksamaa.
Suhted demokraatlike riikidega
Abi saada demokraatlikelt riikidelt tundus ebatõenäoline. Esimeseks häirekellaks oli Inglise-Saksa mereväeleping, mis andis märku, et inglased on valmis jätme Läänemere sakslaste kätte ja ka Venemaa.
Suhted Venemaaga
Näiliseslt olid suhted head. Venemaa tahtsi Eesti kaasata Saksamaa vastasesse rünnakusse, Venemaa soovis oma baasid rajada Eestisse, kuid see ei kukkund välja, sest Eesti juhtkond tõrjus kõik ettepanekud.
Suhted Saksamaaga
1930.a tihenesid Eesti ja Saksa suhted. 1939.a sõlmitud Eesti-Saksa mittekallaletungilepingut käsitleti mujal maailmas kui Eesti asumist Saksamaa poolele.
Neutraliteet
Eesti välispoliitikal tuli püüda mängida kahe suurriigi vastuoludel, avalikult kumbagi neist eelistamata.