Eesti Taasiseseisvumine (0)

Eesti taasiseseisvumist tähistatakse 20. augustil. Sellisel kuupäeval just sellelpõhjusel, et 20. augustil 1991 augustil kell 23.03 võttis parlamendi kohuseid täitev Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik.
1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liidu majandus jõudnud kriisisituatsiooni. Selle põhjuseks oli tehnoloogiline mahajäämus Läänest, ekstensiivsel tootmisel põhinev ebaefektiivne sotsialistlik plaanimajandus ning sõjatööstuse eelisarendamine.
1985. aastal alanud perestroika ei leidnud Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul. Tekkisid sellised operatsioonid nagu Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, loodi 1987. aastal selleks, et tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sise ja selle tagajärjed Baltimaale. Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Rahvuslik sõltumatuse partei pöörasid mõlemad suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. 1988. aastal kujunes mõlemast tähtpäevast välja suur massiüritus, mida võimus ei suutnud takistada. 16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kuulutati Ülemnõukogu kõrgeimaks organiks Eesti NSV territooriumil ja kinnitati Eesti NSV suveräänsust NSV Liidu koosseisus . Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood , mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning oli valmis oma ülemvõimu säilitamiseks kasutama äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. 13. jaanuaril saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin , kes koos Baltimaade juhtidega kirjutas alla ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust. M. Gorbatšov üritas ka pärast jaanuarikriisi hoida Baltimaid NSV Liidu koosseisus. Moskvas kavandati rahvahääletust NSV Liidu säilitamise küsimuses. Eestis välistati taolises referendumis osalemine. Samal ajal Eestis korraldatud iseseisvusreferendumil hääletas 77,8% osalenuist Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Eesti taasiseseivumisele de facto andis tõuke riigipöördekatse (nn augustiputš ) Moskvas 1991. aasta augustis. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augusti otsusele järgnes kiiresti diplomaatiliste suhete taastamine mitmete riikidega või Eesti Vabariigi tunnustamine paljude maailma riikide poolt. Venemaa ja NSV Liit tunnustasid Eestit uue riigina Eesti NSV piirides, mis erinevad 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud piirist . See on põhjustanud kestvaid erimeelsusi Eesti ja Venemaa suhetes. Augustiputši läbikukkumist ära kasutades saavutasid iseseisvuse kõik liiduvabariigid. NSV Liit lakkas sisuliselt olemast ning lõpetas sama aasta lõpus ka ametlikult oma eksistentsi. Samal aastal juba varem oli laiali saadetud nii Vastastikuse Majandusabi Nõukogu kui ka Varssavi Lepingu Organisatsioon . Sellega lõppes ligi pool sajandit kestnud Ida-Euroopa ja maailma suur vastasseis. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöörde katsed andis Eestile ja teistele Balti riikidele võimaluse omariikluse taastamiseks. Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise erinevused:
- iseseisvumine toimus sõja kaudu, taasiseseisvumine toimus rahumeelselt, tänu poliitilisele tegevusele, tänu perestroika (majandusreformide) üldiseks demokraatiaks arenemisele.- Iseseisvumisel puudus iseseisva riigi ülesehitamise kogemus. Taasiseseisvumisel oli kogemus olemas
- iseseisvumisel võideldi kahe vaenlasega – Venemaa ja Saksamaaga, iseseisvumisel NSVLst lahkulöömise nimel.
- Iseseisvumine toimus rohkem illegaalse tegevuse tulemusel. Taasiseseisvumisel osalesid suuremad rahvamassid j a üritused olid avalikud, legaalsed.
- 1917- 18. a. andis rahvusväeosade olemasolu võimaluse relvavõitluseks, taasiseseisvumisel puudus.
- Iseseisvumine oli eestlastele raske, kuna polnud võimalik loota abile väljastpoolt. taasise ¬seisvumist toetasid paljud maailma riigid. Suure panuse andsid ka pagulased (väliseestlased), kes meie rahvusküsimust üleval hoidsid.
- Kõige tähtsam on see, et kui iseseisvuti esmakordselt, taasiseseisvumisel see lihtsalt taastati.
Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise sarnasused:
- Kasutati ära olukord, kus Venemaal-NSVL olid ummikseisus.
- Mõlemal juhul toimus pääsemine suure riigi rüpest - tsaari-Venemaa/NSVL.
- Mõlemal korral eelnes seltsitegevuse elavnemine ja rahvuskultuuri suuremasse ausse tõstmine, rahvustunde tõus.
- Mõlemal juhul loodeti saada abi ja tunnustust Lääneriikidelt, Eesti taotlusi ja eesmärke propageeriti ja selgitati muule maailmale.
- Mõlemal juhul valitses riigis sisemine üksmeel (erinevad poliitilised jõud tegutsesid koos ise-seisvuse taotlemisel).
- Mõlemal korral eelnes iseseisvumisele rahva poliitilise aktiivsuse tõus.
- Mõlemal korral oldi meie maa-ala põlisasukaid, eestlasi, pikka aega vaimselt ja füüsiliselt ahis ¬tatud.
Eesti taasiseseisvumist tähistatakse 20. augustil. Sellisel kuupäeval just sellelpõhjusel, et 20. augustil 1991 augustil kell 23.03 võttis parlamendi kohuseid täitev Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik.
1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liidu majandus jõudnud kriisisituatsiooni. Selle põhjuseks oli tehnoloogiline mahajäämus Läänest, ekstensiivsel tootmisel põhinev ebaefektiivne sotsialistlik plaanimajandus ning sõjatööstuse eelisarendamine.
1985. aastal alanud perestroika ei leidnud Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul. Tekkisid sellised operatsioonid nagu Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, loodi 1987. aastal selleks, et tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sise ja selle tagajärjed Baltimaale. Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Rahvuslik sõltumatuse partei pöörasid mõlemad suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. 1988. aastal kujunes mõlemast tähtpäevast välja suur massiüritus, mida võimus ei suutnud takistada. 16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kuulutati Ülemnõukogu kõrgeimaks organiks Eesti NSV territooriumil ja kinnitati Eesti NSV suveräänsust NSV Liidu koosseisus. Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning oli valmis oma ülemvõimu säilitamiseks kasutama äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. 13. jaanuaril saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes koos Baltimaade juhtidega kirjutas alla ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust. M. Gorbatšov üritas ka pärast jaanuarikriisi hoida Baltimaid NSV Liidu koosseisus. Moskvas kavandati rahvahääletust NSV Liidu säilitamise küsimuses. Eestis välistati taolises referendumis osalemine. Samal ajal Eestis korraldatud iseseisvusreferendumil hääletas 77,8% osalenuist Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Eesti taasiseseivumisele de facto andis tõuke riigipöördekatse (nn augustiputš) Moskvas 1991. aasta augustis. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augusti otsusele järgnes kiiresti diplomaatiliste suhete taastamine mitmete riikidega või Eesti Vabariigi tunnustamine paljude maailma riikide poolt. Venemaa ja NSV Liit tunnustasid Eestit uue riigina Eesti NSV piirides, mis erinevad 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud piirist. See on põhjustanud kestvaid erimeelsusi Eesti ja Venemaa suhetes. Augustiputši läbikukkumist ära kasutades saavutasid iseseisvuse kõik liiduvabariigid. NSV Liit lakkas sisuliselt olemast ning lõpetas sama aasta lõpus ka ametlikult oma eksistentsi. Samal aastal juba varem oli laiali saadetud nii Vastastikuse Majandusabi Nõukogu kui ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. Sellega lõppes ligi pool sajandit kestnud Ida-Euroopa ja maailma suur vastasseis. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöörde katsed andis Eestile ja teistele Balti riikidele võimaluse omariikluse taastamiseks. Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise erinevused:
- iseseisvumine toimus sõja kaudu, taasiseseisvumine toimus rahumeelselt, tänu poliitilisele tegevusele, tänu perestroika (majandusreformide) üldiseks demokraatiaks arenemisele.- Iseseisvumisel puudus iseseisva riigi ülesehitamise kogemus. Taasiseseisvumisel oli kogemus olemas
- iseseisvumisel võideldi kahe vaenlasega – Venemaa ja Saksamaaga, iseseisvumisel NSVLst lahkulöömise nimel.
- Iseseisvumine toimus rohkem illegaalse tegevuse tulemusel. Taasiseseisvumisel osalesid suuremad rahvamassid j a üritused olid avalikud, legaalsed.
- 1917- 18. a. andis rahvusväeosade olemasolu võimaluse relvavõitluseks, taasiseseisvumisel puudus.
- Iseseisvumine oli eestlastele raske, kuna polnud võimalik loota abile väljastpoolt. taasise¬seisvumist toetasid paljud maailma riigid. Suure panuse andsid ka pagulased (väliseestlased), kes meie rahvusküsimust üleval hoidsid.
- Kõige tähtsam on see, et kui iseseisvuti esmakordselt, taasiseseisvumisel see lihtsalt taastati.
Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise sarnasused:
- Kasutati ära olukord, kus Venemaal-NSVL olid ummikseisus.
- Mõlemal juhul toimus pääsemine suure riigi rüpest - tsaari-Venemaa/NSVL.
- Mõlemal korral eelnes seltsitegevuse elavnemine ja rahvuskultuuri suuremasse ausse tõstmine, rahvustunde tõus.
- Mõlemal juhul loodeti saada abi ja tunnustust Lääneriikidelt, Eesti taotlusi ja eesmärke propageeriti ja selgitati muule maailmale.
- Mõlemal juhul valitses riigis sisemine üksmeel (erinevad poliitilised jõud tegutsesid koos ise-seisvuse taotlemisel).
- Mõlemal korral eelnes iseseisvumisele rahva poliitilise aktiivsuse tõus.
- Mõlemal korral oldi meie maa-ala põlisasukaid, eestlasi, pikka aega vaimselt ja füüsiliselt ahis¬tatud.