Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise sarnasused ja erinevused (3)

Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise sarnasused ja erinevused
Eesti iseseisvumisel on väga palju sarnaseid ning erinevaid jooni taasiseseisvumisega, millest osa toon ma siin välja.
Iseseisvumisel võideldi korraga mitme ründava välisvaenlasega, taasiseseisvumisel tuli jagu saada eelkõige riigisisesest okupatsioonist. Tallinnas 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Ajutine Valitsus. Kuid see rõõm ei jäänud pikalt püsima, sest juba varsti tuli uuel riigil oma vastupidavust tõestada ja seda juba väga võimsate vastasega nagu olid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Nii jõudiski iseseisev Eesti rahulikult olla ainult üks päev ja juba 25. veebruaril marssisid siia sisse Saksa sõdurid ja okupeerisid Eesti.
Iseseisvumine toimus pikaajalise võitluse käigus, taasiseseisvumine aga vägivallata. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”.
Iseseisvumise ajal olid Eestil olemas rahvuslikud väeosad, mis väljakuulutatud riiki kaitsma asusid, taasiseseisvumise ajal rahvuslikud väeosad puudusid. . 1918. veebruaril tungisid Saksa väed saartelt edasi mandrile. Selles olukorras moodustati Eesti Päästekomitee, kelle ülesandeks oli välja kuulutada iseseisvumine, mis neil ka õnnestus.
Nii iseseisvumisel kui ka taasiseseisvumisel kasutati ära olukord, kus NSVL oli ummikus. Iseseisvudes jõuti 1918. aastal manifesti kuulutamiseni tänu Venemaa nõrgenemisele, mis pani aluse Taasiseseisvudes oli perestroikapoliitika 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni.
Mõlemal juhul oli impeerium , millest eralduti, nõrgenenud riigisiseste probleemide tõttu ning kasutati ära kõik impeeriumipoolsed järeleandmised. Oluline on see, et mõlemal juhul olid olemas juhid, kes riskantsetel momentidel suutsid langetada õigeid otsuseid ning sellega taastada Eesti iseseisvus .