Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (0)

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli formaalselt suveräänne riik, kuid tegelikult tal iseseisvus puudus. Faktiliselt haldas Eesti NSV-d NSV Liit, mis oli Eesti NSV 1940. aastal enda koosseisu võtnud. Seda akti käsitavad Eesti ja paljud teised riigid õigusvastase annekteerimisena. Valdav osa tollastest maailma riikidest ei tunnustanud Eesti Vabariigi ega teiste Balti riikide liidendamist Nõukogude Liidu külge. See andis tuge EV õigusliku järjekestvuse printsiibile, mis toetus arusaamale, et Eesti Vabariik eksisteeris tegelikult edasi de iure vaatamata EV de fakto annekteeritusele. Selle doktriini alusel suhtus arvestav osa maailma riikide valitsustest Eestisse kui õigusvastaselt okupeeritud riik perioodi 1940-1991 vältel (Stimsoni doktriin Ameerika Ühendriikides). USA-s sel ajavahemikul avaldatud maakaartidel oli näiteks järgmine märge: „USA valitsus ei ole kunagi ametlikult tunnustanud Eesti ja Läti annekteerimist 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt.“
Eesti NSV territoorium jäi kuni 1945. aastani kattuma Eesti Vabariigi territooriumiga. 1945. aastal kehtestati okupatsioonivõimude poolt uus haldusjaotus , milles osa ENSV territooriumist (alad Narva jõest idas ning peaaegu kogu Petserimaa) lülitati Vene NFSV koosseisu. NSVL haldusüksuse ENSV piiride muutmine ei saanud omada mingit mõju de jure edasikestva Eesti Vabariigi territooriumi ulatusele. Seoses sellega nimetati Eesti-Vene piirilepingu sõlmimiseni 2005. aastal Eesti idapiiri Eestis kontrolljooneks. Teoreetiliselt jäid nimetatud alad niikaua Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks.
Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm . Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.
Eraettevõtete tegevus lõpetati ENSVs 1947. aastaks. 1945-1945 toimus maareform , mille käigus jaotati ümber umbes 30 protsenti põllumajanduslikust maast. Pärast maareformi hakati ette valmistama põllumajanduse kollektiviseerimist. Viis esimest kolhoosi tehti 1947 aastal ja esimene 6. septembril Saaremaal Sakla külas. Kollektiviseerimise käigus toimus 1949. aastal märtsiküüditamine.
Kogu majandusliku tegevuse kavandamine toimus viisaastakuplaanide alusel, mis lähtusid NSV Liidu üldistest plaanidest.
Eriti hoogsalt arendati põlevkivitööstust. 1948 valmis Kohtla-Järve - Leningradi gaasijuhe ja 1953 Kohtla-Järve - Tallinna gaasijuhe.
1975. aastal oli viiendik ENSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga (1964 aastal 6,4%). Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960 töötas põllumajanduses 25,4 protsenti töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13,8 protsenti.
Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960ndate algul ühendati Venemaaga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. Eesti Elektrijaam . 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sohvoosidest ja 1964. olid kõik majandid eletrifitseeritud, milles ENSV oli NSVLs esikohal.
1950. valmis Maardu Keemiakombinaadi väävelhappe ja superfosfaaditsehh, 1955. Narvas mööblivabrik, 1958. aastal asutati esimene sõjatööstusliku kallakuga Tallinna Pooljuhttakistite Tehas jne.
ENSV toodangust läks välja (peamiselt teistesse NSV Liidu piirkondadesse) 90% aparaadi-, raadioelektroonika- ja eletritööstuse-; 60-70% keemia-, kala-, tselluloosi-, paberi-, ja elektrienergiatööstuse ning umbes 45% kergetööstusetoodangust.
1967. aastal alustati kitsarööpmelise raudtee välja vahetamist laiarööpmelise vastu: 1971 avati uus raudtee Tallinna ja Pärnu vahel.
1950 aastatel algas aktiivne elamuehitus. 1962 asutati kolhooside initsiatiivil majanditevaheline ettevõtte - Eesti Kolhoosiehitus.
NKVD ja NKGB panid Eesti NSV-s toime nii sõja- kui inimsusevastaseid kuritegusid .
1941. aastal alanud Teise maailmasõja ajal tegutsesid Eestis nõukogude julgeolekuorganite juhtimisel kohalikest elanikest moodustatud paramilitaarsed üksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna vastu ning võitluses nõukogude- ja Punaarmeevastase vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid nagu uurimise ja kohtuta tapmised, sõjavangide tapmised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus