Eesti kristlikus kultuuriruumis. (0)

EESTI KRISTLIKUS KULTUURIRUUMIS. MINU SUHE KRISTLIKU KULTUURIRUUMIGA
Eesti inimesed jagunevad religiooni poolest kolmeks: uskujad, vastuvõitlejad ja hoolimatud. Kahjuks kuuleme igapäevaselt vaid kahe esimese grupi häält, saamata sealjuures teada, mida mõtleb suur hulk meie rahvast, kes lihtsalt keeldub religioonist kõnelemast. Ei oskagi öelda, kas teemat peetakse liialt isiklikuks või mitte piisavalt tähtsaks, kuid kahjuks kohtab seda tihti, kus inimesed üritavad Eesti rahva stereotüübile vastu võidelda, kuid siiski otsustavad paljudes teemades vaikida ja külmaks jääda
Kas Eestis on usklik või ateistlik rahvas? Kuidas saada teada midagi, millest paljud keelduvad rääkimast, uskudes et teema liialt isklik on? Eestit peetakse vast et üheks maailma vähem usklikuks riigiks, kuid ega keegi ikka tõeliselt aru saagi, kas siis Eesti rahvas usub või ei usu, sest keegi ei räägi ju midagi.
Uskujad ja vastuvõitlejad on aga vägagi valjud oma arvamust avaldama. Ei ole miskit millest rääkimist nad naudiksid rohkem kui Jumala teemade arutamist. Uskujad võtavad väga tõsiselt usu levitamise ülesannet ja küsivad tihti teisteltki nende arvamusi , et ainult saaks veel Jumalast rääkida. Vastuvõitlejad soovivad samuti oma uskumusi levitada ja ainult ühest teemast rääkida. Nende eesmärk on aga leida inimene, kes on nendega nõus vaidlema ja kellele nad oma arvamust saavad peale suruda.
Räägitakse, et Eesti on riik, kus on usklikke kõige raskem leida ning seetõttu on meil tõenäoliselt ka niivõrd palju usukuulutajaid ja muid taolisi üritusi, kus välismaalased meile oma usku levitada üritavad. Nende ürituste ja inimeste edukust ei saa aga kuskilt teada. Kuid kas tõesti on siis meil niivõrd palju hoolimatuid või on asi milleski muus? Kas ehk ei ole ajalugu meile õpetanud oma arvamusi vaikima ja mitte usku tunnistama? Ehk on Eestimaa täis usklikke, kuid kõik tegelevad religiooni küsimustega vaikselt oma peas teistele rääkimata ning seetõttu võivad jätta valeliku hoolimatu mulje. Ehk peavad siiski enamus seda liiga isiklikukus, võib-olla isegi piinlikuks?
Sellegipoolest järgime kristlikke reegleid ega kahtle nende tagamõtetes. Praegu on pooleli ka arutelu homoseksuaalsuse kohapealt ning seda kiputakse tihtipeale just kristlusega seostama. Miks me siis usume kõike, mida meile kristlus on kaasa toonud kui me ise ei usu ega tõenäoliselt hakkagi uskuma?
Siiski kohtab siin palju talumatust. Olgu see siis seksuaalsete valikute poolest või muude eelistustega erinemises, aga niipea kui miski on väljaspool tavalisuse piire , hakatakse sellele vastu võitlema. Me nagu üritaks säilitada nn. täiuslikku ühiskonda, kus keegi ei käitu normaalsusele vastu ja kõik on ühel meelel . Seetõttu võidakse ka liialt kõvasti oma arvamust avaldavatele inimestele viltu vaadata vaid seetõttu, et ta julges oma mõtteid välja öelda. Äkki tundub ka seetõttu siin niivõrd vähe uskujaid olevat, et inimesed neile kohe kõrri kargavad, kui keegi igapäevast rahu rikub. Elaksime nagu hirmus , et kui me oma praegust olekut ei säilita tullakse meid taas okupeerima.
Mina, olles osa nooremast generatsioonist ei tea mis tunne on olla okupeeritud ega ole pidanud oma vabaduse eest võitlema. Olen kasvanud üles interneti, arvutite ja muu tehnoloogia arenguga ning seetõttu olen ka üsna hästi teadlik muus maailmas toimuvaga. Ma olen harjunud sellega, et välismaalased võtavad Jumala uskumist ilmselge tõena ning keegi peale meie ei vaevu enam küsima kas usud , vaid et mida usud.
Loomulikult olen kursis ka kristliku maailmavaatega ja selle tabudega. Endalegi aru andmata järgin ka mina meile kõigile tuntuks saanud reegleid. Kas see teeb siis minust kohe uskuja või saan jääda siiski vaikijaks? Võib öelda et õnneks ei arutle enam keegi kümne käsu ümber ja nendes öeldu on meie kõigi jaoks ilmselge tõde. Sellegipoolest kipuvad inimesed minu ümber ikka küsima, et mida mina usun. Tõenäoliselt ei vaibu need teemad kunagi, hoolimata kui väga mina või keegi teine seda ka ei sooviks.
Me kõik oleme ühes osas kristlased ning selle vastu võidelda on täiesti absurdne. Kuid miks peaksime pidevalt ka selle üle arutlema , et mida keegi usub või miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Lõpetame üksteise otsuste kritiseerimise ja laseme kõigil elada just nii nagu nad ise soovivad, olles siis uskujad, vastuvõitlejad või hoolimatud. Mina koos suure hulga Eesti rahvaga eelistan sel teemal vaikida.