Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail (0)

Nigol Andresen - "Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail" - kokkuvõte
Looming 1946, 3 lk 289 - 302
Eesti kirjandus arenes eriti olulisel määral aastatel 1917 - 1924. Seda põhjustas Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon Venemaal. Klassisõja aastail ilmneb esmakordselt abstraktne seisukohavõtt ühiskondlikes küsimustes.
Bolðevike partei oli see, kes lubas Venemaa koosseisu kuuluvatel rahvastel iseseisvuda ja oma riik kehtestada. Enne Oktoobrirevolutsiooni ei mõtelnud Eesti kodanlus isegi mitte eesti keele kehtestamisest ametliku keelena. Oktoobrirevolutsiooniga muutus hoobilt kogu asjaajamine Eestis eestikeelseks ja eestlastele kehtestati nende rahvuslikud õigused. Kodanlus oli siis see, kes hakkas muudatustele vastu sõdima. See ei olnud rahvuslik, vaid klassisõda. Stalini järgi ei taotlenud nad mitte rahvuslikku vabadust vaid kapitalistlikku vabadust teisi ekspluateerida.
Eesti kirjandus jäi aga revolutsioonist tugevalt maha. Tuglas põhjendas seda sellega, et püüdes sündmustele järele jõuda, ei saavutada küpseid teoseid (kuna liiga kiirustatakse). Kõik kirjanikud olid kodanliku ideoloogilise koolitusega. Nad ei mõistnud revolutsiooni, heal juhul tunnustasid seda passiivselt.
Esimese maailmasõja kestel ei ilmunud Eestis peaaegu üldse raamatuid ja rahvas oli kirjandusest võõrdunud. Üks suuremaid kirjanduslikke sündmusi oli "Siuru" asutamine 1917 aasta juunis. See aasta oli kirjanduslikult võrdlemisi viljakas. Teemad ei olnud ühiskondlikud, kaldusid pigem müstitsismi. See kirjandus pärines aastatest 1911-1917, kus põhimõtteks oli kujunenud " kunst kunsti pärast", mis oli iseenesest täiesti reaktsiooniline.
Kuigi nad väliselt näisid kodanluse vastu töötavat (õrritasid kodanlust), viis see tegelikult siiski kodanluse juurde maskeeritult tagasi. Töötatakse vormi kallal, sisu tähtsus väheneb. Nende teemad esialgu vältisid elu ja progressi , aga album Siuru III sisaldas juba olulisel hulgal sõjavastast 'ajaluulet'.
Peale saksa okupatsiooni suurenes kodanluse osakaal järsult. Töölised ja talupojad võitlesid nõukogude võimu eest. Kodanlusel ei olnud kultuurilisi vajadusi ega ideaale, see võitles ainult enda rikastumise nimel.
Eesti kirjandust mõjutas ka saksa sõjajärgne ekspressionistlik luule (mis oli küll revolutsiooniline , aga formalismi tõttu ei pääsenud mõjule) ja prantsuse revolutsiooniline kirjandus.
Kirjanduslikku avalikkust hakkasid põhiliselt esindama ajakirjad , näiteks Tuglase "Odamees", kus esines ühiskonnakriitilist kirjandust, aga põhirõhk oli siiski loodusel ja armastusel . Teine Tuglase ajakiri "Ilo" oli juba nime poolest " kunst -kunsti-pärast"-ajakiri, aga kohati arvustati reaktsioonilisust ja kontrrevolutsioonilisi teoseid ei olnud. (Näiteks Tuglase enda novell "Inimese vari".) Kirjandus suhteliselt isoleerus rahvast, kuna ei tahtnud progressiivseid teemasid käsitleda.
1921 tekkis rühmitus " Tarapita " (sinna kuulusid Semper , Barbarus , Alle, Kärner, Suits, Tuglas, Adson ja Under) , mis väljendab pettumust kodanlikust iseseisvusest. Taotleti ühendust laiemate hulkadega ja see ka saavutati. Koos võideldi "raba vastu", aga sellise raba vastu, mis pidi nad ikkagi lõpuks hävitama. Puudub üldine ideoloogiline programm ja ühiskondliku korra muutmise nõue. Oluline esimese ühiskondlike huvidega rühmitusena.
Uue kirjanduse tähtsaim osa omandab kodanlusevastase orientatsiooni. Kirjandus süvendas kodanliku ühiskonna kriisi. Luule teadlikus eemaldumises kõnekeelst avaldus reaktsiooniline püüe, aga luule arenes muidu päris kõrgele. Tuglas ja Tammsaare arendasid novelli þanri.
Peale 1924. a. ülestõusu mahasurumist stabiliseerus kodanlus ajutiselt ja progressiivne kirjandus ei leidnud enam senist tuge. Mõned kirjanikud pöördusid formalismi ja jätkasid sama sisuga, aga kaugenesid lugejast (nt Semper ja Barbarus); mõned siirdusid looduseteemadele (nt Under). Kodanliku ühiskonna stabiliseerumine tõi järgmise ideoloogilise kriisi.
(Ülesanne: vaadelda sotsialistliku realismi kirjanduskriitika meetodeid .)