Eesti kirjakeel aastatel 1535-1918 (0)

Eesti kirjakeel aastatel 1535-1918
Eesti kirjakeele esimesed jäljed on pärit 16. sajandist. Peamiselt on need usutekstid, kirja pandud sakslastest pastorite poolt. Esialgselt kujunes kirjakeel välja kahes variandis . Üldjuhul on eestikeelset kirjavara sellest ajast säilinud väga vähe, kuna need hävitati kas kohe pärast ilmumist või sõdade ning katoliiklaste ja protestantide usutülide tõttu.
Esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat on pärit aastast 1535. Selle on kirjutanud tõenäoliselt Simon Wanradt ja tõlkinud Johann Koell. Tegemist on katekismusega, millest on säilinud vaid 11 lehekülge, mis leiti 1929. aastal. Kirjutatud on see alamsaksa keeles ning eestikeelsest osast võib leida ääremärkuseid, mis on korrektuur või hiljem lisatud sobivamad keelendid.
17. sajand oli eesti kirjakeele jaoks murranguline: pandi kindel alus kirikukeelele ja ilmusid esimesed eesti keele grammatikakogud. Töötati välja Eesti esimene ühtlustatud kirjaviis , mida hakati nimetama vanaks kirjaviisiks. Kirjasõnu anti välja põhja- ja lõunaeesti keeles.
Kindlasti ei saa mainimata jätta Heinrich Stahli, 17. sajandi kirjakeele mõjukaimat kujundajat ja varasema ebaühtlase kirjaviisi parandajat. Stahli teeb eriliseks see, et tema teosed ilmusid trükituna ja levisid kirikuõpetajate hulgas. Kuna ta ise kõiki oma tekste ei tõlkinud, esineb ta tekstides suur varieeruvus sõnavaras ja vormistikus.
1680. aastatel toimus läbimurre, kui Bengt Gottfried Forselius lõi vana kirjaviisi ehk Forseliuse kirjaviisi, mis oli varasemast kergemini loetav . Tema süsteem lähtus täishäälikute märkimisest, võttes eeskujuks saksa ja rootsi kirjaviisi. Pärast tuliseid keelevaidlusi võeti see oma lihtsuse ja süsteemsuse tõttu kasutusele.
Kui oli ilmunud uus testament , otsustas pastorkond oma jõud ühendada ja välja anda ka eestikeelse piibli. Selle eeltööga tegelesid A.T.Helle, H.Gutseleff, J.N.Wilcken, H.C.Wrede, A.A.Vierorth jt. 1939. aasta oli ajalooline, sest siis ilmus trükist esimene eestikeelne täispiibel kirjaga „Piibli Ramat , se on keik se Jummala Sanna“. Kokku trükiti piiblit 6015 eksemplari. Tänu sellele levis lugemisoskus .
18. sajandil hakati tegelema ka juba raamatukeelega. Seda jätkasid jutukirjanikud F.G.Arvelius, F.Wilhelm von Willmann , O.Reinhold von Holtz ja J.W. Ludwig von Luce . Nende teosed said kalendri kõrval eestlaste oluliseks lugemisvaraks. Nende raamatute sisud olid õpetlikud, tuues näiteks Arveliuse raamatu, mis räägib majapidamis- ja tervishoiualastest õpetuslugudest. Läbimurdeks võibki lugeda siinkohal seda, et raamatuid hakkasid lugema ka talupojad.
19.sajandi läbimurdeks võib lugeda uue kirjaviisi teket, millele pani aluse saksa pastorite hulka kuulunud E. Ahrens . Ahrens oli esimene, kes ei võtnud grammatika aluseks mitte ladina-saksa keelt, vaid soome keele. Tema arvates oli eesti keel soome keele tütar ning leidis, et just soomepärane kirjaviis võimaldab vahet teha eesti keeles oluliste pikkade ja lühikeste häälikute kirjas vastandamisel, nii et lühikest häälikut kirjutataks ühe ja pikka kahe tähega . Ahrensi sooviks oli kirikukirjanduse edendamine ja selle parem levimine rahva seas. Esialgu seda kasutusele ei võetud suure vastuolu tõttu haritlaste seas, kuid pärast 30 aastat võeti see siiski kasutusele.
Tasapisi võeti kirjakeel kasutusele ka rahvakeelena. Võttes eeskujuks soome keele, muutus kirjakeele süsteem palju lihtsamaks ning see võimaldaski seda juurutada ja ka lihtinimeste seas kasutusele võtta.