Aasta 1917 (2)

Aasta 1917
Tunnikonspekt § 27 Eesti ajalugu II
I Autonoomia saavutamine
Venemaa Veebruarirevolutsiooni mõjul puhkesid rahutused Eestis (eeskätt Tallinnas) märtsi algul 1917.
Toimusid streigid , miitingud; rüüstati vanglad (Paks Margareeta pandi põlema), politseijaoskonnad, kohtuhooned. Erinevalt 1905. aasta revolutsioonist Eestis olid nüüd ülekaalus vene keel ja vene meel, tähtis jõud olid vene töölised.
Venemaa Ajutine Valitsus pani ametisse ka uued kubermangujuhid. Eestimaa kubermangu komissariks sai eestlane Jaan Poska . (Lõuna-Eesti kuulus sel ajal veel Liivimaa kubermangu)
Eesti rahvuslikult meelestatud jõudude eesmärgiks sai autonoomia kehtestamine, st. Eestil oleks olnud omavalitsus Vene riigi sees. Täielikku iseseisvust ei osatud sel hetkel veel nõuda, ka oli Venemaa veel piisavalt tugev ja Lääneriigid poleks toetanud sõdiva Venemaa lagunemist ja seeläbi nõrgenemist.
Eesti rahvuslikud organisatsioonid koostasid ise autonoomiaseaduse eelnõu ja esitasid selle kinnitamiseks Ajutisele Valitsusele. Surveavaldamiseks valitsusele korraldasid Petrogradis elavad eestlased 26. märtsil 1917 võimsa (40 000 osavõtjat) meeleavalduse , kus lehvisid ka sini-must-valged lipud.
Ärahirmutatud Ajutine Valitsus kinnitaski Eestile omavalitsuse andmise seaduse 30. märtsil 1917.
Seaduse kohaselt:

• Põhja- ja Lõuna-Eesti ühendati ühtseks Eestimaa kubermanguks , selle komissariks sai Jaan Poska (esimest korda ajaloos Eesti moodustas halduslikult ühtse terviku)
  
• valiti rahvaesindus – Maapäev e Ajutine Maanõukogu ja selle juurde täidesaatev organ – Maavalitsus (juhiks Konstantin Päts)
  

Eestlased nagu muudki Vene impeeriumi väikerahvad tundsid suurt soovi koguda kokku üle Venemaa laiali olevad eesti rahvusest sõjaväelased, st. luua rahvuslikud väeosad. Peale pikki kauplemisi andis Vene väejuhatus maikuus selleks loa. Suvel 1917 loodigi Rakveres 1. Eesti polk, hiljem kujunes sellest Eesti diviis (ülemaks sai Johan Laidoner).
Eesti poliitilistel parteidel oli päevapoliitilistes küsimustes küll erimeelsusi, kuid põhiasjades – autonoomia ja rahvusväeosade moodustamine – olid kõik erakonnad üldjoontes üksmeelel. Erandiks olid bolševikud ehk enamlased (kuulusid VSDTPsse), kes ei pooldanud iseseisvust, sest arvasid, et see kahjustab peagi saabuva maailmarevolutsiooni huve. Suvel ja sügisel 1917 kasvas enamlaste populaarsus ka Eestis, sest nende loosungid (näiteks: “Maha sõda"!”) meeldisid rahvale.
Ka Eestis olid Veebruarirevolutsiooni ajal tekknud Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud. Neid koondavaks katusorganisatsiooniks oli Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille juhtimine sügisel 1917 läks enamlaste kätte.
Enamlaste populaarsust suurendas veelgi Venemaa sõjaline ebaedu – augustis vallutasid sakslased Riia linna ja septembris-oktoobris Eesti saared.
Eesti kartis , et Venemaa loovutab ta Saksamaale ja seetõttu oli tähtis end kiiresti hukkuvast Venemaast “lahti rebida”. Esimest korda nõudis seda avalikult Jaan Tõnisson oma kõnes Maapäeva istungil 7. septembril 1917. Maapäev otsustas ka saata oma esindajad lääneriikidesse, et iseseisvumise osas maad kuulata.
II Oktoobripööre Eestis
Eestis valmistas enamlaste võimuhaaramist ette Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mille juhid olid Viktor Kingissepp ja Ivan Rabtšinski.
Eestis toimus pööre tegelikult kaks päeva varem kui Petrogradis, enamlased koos oma relvastatud võitlussalga Punakaardiga haarasid võimu veretult nii Tallinnas kui mujal (23. okt). Võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kätte, eesotsas Jaan Anvelt .
Enamlased asusid Eestis läbi viima järgmisi reforme:

• natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad
  
• maa kuulutati riigi omandiks, mõisad võeti üle, kuid talupoegadele maad ei jagatud, taheti luua suurmajandid. See oli enamlaste suur viga, sest talupojad seepeale lakkasid neid toetamast
  

NB! Nõukogude võimu kogu Eestis korralikult sisse seada ei õnnestunudki. Sisuliselt jäi kaksikvõim püsima ka peale oktoobripööret!
Nõukogude võimu nõrkust ära kasutades astus Maapäev 15. novembril (uue kalendri järgi 28. novembril) 1917 tähtsa sammu – tuli Toompeale kokku erakorraliseks istungiks ja võttis seal vastu deklaratsiooni, milles kuulutas, et Maapäev e Maanõukogu on Eestis ainus kõrgema võimu kandja!
Enamlased ajasid istungi seejärel kohe laiali, J. Tõnisson saadeti Eestist välja, kuid ta läks Lääne-Euroopasse iseseisvumise asja ajama . Maanõukogu Vanematekogu jätkas illegaalseid kokkusaamisi.
1917.-1918. aasta vahetusel hakkas enamlaste mõju Eestis kahanema , nende populaarsus vähenema. Põhjused olid enamlaste poliitikas, sest nad:

• ootasid maailmarevolutsiooni, kuid rahvas tahtis rahu
  
• eitasid Eesti iseseisvust, tahtsid jääda Venemaa koosseisu
  
• ei andnud talurahvale maad
  
• suhtusid eitavalt kirikusse
  
• rakendasid vägivalda nii vastaste kui rahulike elanike suhtes
  
• ei teinud koostööd teiste poliitiliste jõududega